Elektriaktsiisi vähendamine suurtarbijale on jõudnud eelnõusse

Oleme viimastel aastatel sellest palju rääkinud, et energiahind tuleb energiamahukale tööstusele konkurentsivõimelisemaks muuta. Täna saatsime rahandusministrile tagasiside Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõule, millega kehtestatakse vähendatud aktsiisimäär elektrienergiale, mida tarbib energiaintensiivne tööstus või IKT ettevõte.

Selgitasime, et tööjõu hind Eestis nii kiiresti kasvanud, et see hakkab majanduskasvu väljavaateid pidurdama. Lisaks tööjõule on ka energiahinnad Eestis tööstustarbijale kõrgemad, kui naaberriikides. Näiteks on elektrihind Eestis äritarbijale 20-30% kõrgem kui Soomes või Rootsis.

Nii tööjõu kui energia kõrge hind naabritega võrreldes pärsib eksportiva energiamahuka tööstuse konkurentsivõimet ja Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsust välisinvestorite jaoks. Ka maagaasiaktsiis tõuseb 2014-2020 ligi 3,4 korda (23,45 eurolt 79,14 eurole 1000 m3 kohta). Seega on energiamahukate ettevõtete jaoks energiahinna alandamise vajadus üha aktuaalsem. Suurem osa Euroopa riike on tänaseks aktsiiside vähendamise võimalust suurtarbija või lihtsalt äritarbija jaoks kasutanud.

Seepärast on meil hea võimalus valitsust tunnustada, et see Eesti suurimate tööandjate ja maksumaksjate jaoks oluline ettepanek on eelnõusse saanud. Juhtisime rahandusministri tähelepanu ka sellele, et energiaintensiivsuse kriteeriume ei tohiks tõsta nii kõrgele, et tänased energiaintensiivsed ettevõtted soodusmäärale reaalselt ei kvalifitseeruks. Samuti tuleks edasi minna ka teiste elektrihinnakomponentide nagu taastuvenergiatasu ja võrgutasu ning maagaasiaktsiisi konkurentsivõimelisemaks muutmisega.

Rahandusministrile saadetud pöördumise täistekstisaab lugeda siit.

Tööandjad peavad lähetatud töötajate direktiivi riigile kahjulikuks

Euroopa Liidu liikmesriikide tööministrite vastu võetud otsust muuta lähetatud töötajate direktiivi kommenteerib Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar: 

“Plaan, et lähetatud töötajatele tuleks uue direktiivi alusel maksta palka nagu kohalikele töötajatele ning neile laieneksid lisaks sihtriigi palgale ka kõik sealsed lisatasud ja hüvitised on selgelt Lääne-Euroopa riikide soov blokeerida Ida-Euroopa tööjõu liikumist lääne. See on Eesti riigile kahjulik otsus. Sisuliselt on see olnud ainus Ida-Euroopa riikide konkurentsieelis, mida suured riigid soovivad nüüd muuta. Eesti ei oleks suuteline sellisel juhul tööjõu vaba liikumise ilusa sildi taustal tegelikult suures konkurentsis püsima või teeks see meie olukorra keeruliseks. Sisuliselt tuleks Eesti ettevõtjail, kes tahavad saata oma töötajaid Euroopasse, hakata selgeks tegema sihtriikide tööseadusandluse nüanssidega, mis  on meeletu aja ja ressursikulu. 
 
Eesti peaks Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana siiski ka Eesti riigi huvisid kaitsma, mitte suurriikide jõulisele survele alluma või eestistumise punkte noppima. Siin on koht kus meie ja Euroopa suurriikide huvid ristuvad. 
 
Tööandjad on seisukohal, et praegune kord võiks jääda samaks nii, et Eesti ettevõtetele jääks võimalus eesti seaduste järgi oma teenuseid välisriigis pakkuda.”
 
 

Tagasiside perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit saatis Sotsiaalministeeriumile tagasiside perehüvitiste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule. Eelnõu peamine eesmärk on ühildada töö- ja pereelu. 

Positiivne on, et Eelnõuga säilitatakse vanemahüvitis, kui vanem teenib samal ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis jääb alla poole vanemahüvitise ülempiirist. Selline muudatus kindlasti motiveerib lapsevanemaid võimaluse korral lapsega kodus olles töötama ning aitab seeläbi vähendada palgalõhet, mis tekib peamiselt emade pikaajalise töölt eemalviibimise tõttu.

Probleemiks kujuneb tööandjatele vanema õigus katkestada vanemapuhkus kaks korda 12 kuu jooksul teatades sellest ette kõigest 14 kalendripäeva vastavalt kehtivale töölepingu seadusele. Selline etteteatamistähtaeg võib olla sobilik nn. projektipõhiste tööde tegemiseks. Kindlasti ei ole see piisav kõigis ettevõtetes ja ametikohtadel, mis vajavad spetsiifilist haridust või väljaõpet.

Arvestades Eesti suurt tööjõupuudust on tööandjal väga keeruline leida 14 kalendripäeva jooksul asendaja ning teostada ametikohale vastav koolitus. Samuti ei tea tööandja täpselt, millal lapsevanem soovib uuesti vanemapuhkusele jääda. Vanemapuhkusele (korduv) katkestamine lühikese etteteatamisajaga paneb ka lapsevanema asendaja raskesse olukorda, kui asendajale alternatiivset tööd organisatsioonis pakkuda pole.

Selleks, et mitte vähendada noorte vanemate konkurentsivõimet tööjõuturul, teeme ettepaneku võimaldada vanemapuhkuse korduvat katkestamist vaid poolte kokkuleppel.

Tagasiside tulumaksu-, käibemaksu- ja liiklusseaduse muutmise eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda saatsid Riigikogu rahanduskomisjonile arvamuse Rahandusministeeriumi ettepanekute osas panditulumaksule alternatiivi leidmiseks.

Leiame, et ministeeriumi ettepanek on kindlasti samm edasi, ent konkreetne sõnastus kujutaks endiselt maksuriski ka seaduslikele laenudele kontserni sees ning tekitaks segadust juurde. Seetõttu tegime ettepaneku “rikkumistevastast sätet” seadusesse mitte lisada. Samas oleme nõus ettevõtete aruandluse täiendamisega Maksu- ja Tolliameti parema riskianalüüsi võimaldamiseks, tingimusel, et sellega ei tekitataks ebaproportsionaalsel määral halduskoormust. Samuti tuleks maksuhalduril riskianalüüsi põhiselt konkreetsete ettevõtetega tegeleda ja luua juhend, mis kehtiva õiguse piires selgust looks.

Loe täpsemaid ettepanekuid siit. 

 

Tööandjate ja Koja 11 ettepanekut maksejõuetuste vähendamiseks

Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda esitasid täna justiitsministeeriumile 11 ettepanekut, mis aitavad meie hinnangul kaasa maksejõuetusõigusega seonduvate probleemide leevendamisele ning tagavad ausamat ettevõtluskeskkonda.

Kaubanduskoja peadirektori Mait Paltsi sõnul on üheks ettevõtjate murekohaks jätkuvalt ebaausa konkurentsi levik läbi pahatahtlike maksejõuetuste. „Kuigi probleemi ei saa ilmselt täielikult kaotada, peame siiski vajalikuks seda leevendada, seda enam, et sellest on räägitud juba kaua,“ ütles ta. „Aus ja läbipaistev majanduskeskkond on see, mida ettevõtjad soovivad ja on valmis koos ministeeriumite ja riigiasutustega selleks ka konkreetseid samme võtma – rääkimine üksi ettevõtjat ei aita,“ sõnas ta.

„Meie ettepanekud annavad justiitsministeeriumile hea lähtekoha, mida võtta aluseks võimalike meetmete väljatöötamisel,“ ütles tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar. „Siiski on tegemist ettepanekutega, mis vajavad kindlasti veel täiendavat analüüsi ning mõjude hindamist,“ lisas ta.

Ettepanekud on järgmised:

1. Tõhusam järelevalve majandusaasta aruande esitamise kohustuse üle, seejuures panna piirangud äriühingutele, kes pole tähtaegselt aruannet esitanud. Näiteks seada piirangud hangetel osalemiseks ja peatada majandustegevuse luba kuni aruanne on esitatud.

2. Äriühingu vabatahtliku lõpetamise lihtsustamine, sest äriühingu lõpetamine on keeruline ja ajamahukas. Üheks võimaluseks on lubada äriühingu lõpetamise protsessi kiiremini läbi viia kui minimaalselt kuue kuu jooksul.

3. Võlgniku vastutus äriühingute jagunemise ja ühinemise protsessis. Äriühingute jagunemine ja ühinemine ei peaks välistama võlgniku karistusõiguslikku vastutust. Selleks pakume välja erinevaid lahendusi. Näiteks teatud erandlikel juhtudel tuleks keelata äriühingu jagunemine ja ühinemine, näiteks kriminaalmenetluse tagamiseks või kui äriühingul puudub juhatus.

4. Maksejõuetusombudsmani institutsiooni loomine, kes hakkaks teostama riiklikku järelevalvet pankrotimenetlustes ja teatud juhtudel võtaks üle pankrotimenetluse kulud. Seeläbi on põhjendatud juhtudel võimalik kindlaks teha maksejõuetuse põhjused ning vajaduse korral ka maksejõuetuse põhjustanud isikud vastutusele võtta.

5. Ettevõtte asutamise piirangu kehtestamine füüsilisele isikule, kui isik on juhatuse liige äriühingus, mis ei ole aasta jooksul/ korduvalt esitanud majandusaasta aruannet ja/või jätnud MTAle esitamata maksudeklaratsioonid.

6. Tagada, et igal ettevõttel oleks juhatuse liige, sest vastasel juhul võib puududa isik, kes vastutab näiteks pankrotiavalduse esitamise eest, kui ühing on maksejõuetu.

7. Ärikeelu kohaldamise lihtsustamine, sätestades seaduses lahtine loetelu, millal võlgnikust äriühingu juhatuse liikmele pankrotimenetluse ajal ärikeeldu kindlasti kohaldatakse. Näiteks: varasemad ärikeelud, korduv majandusaasta aruande või maksudeklaratsioonide esitamata jätmine, põhjendamatud väljamaksed või pankrotiavaldusega venitamine.

8. Vara tagasivõitmise tähtaja peatamine saneerimisel, sest praeguse korra järgi võib ettevõtja saneerimismenetluse ajal pahatahtlikult vara võõrandada, mida ei ole võimalik järgnevas pankrotimenetluses tagasi võita, sest tagasivõitmise tähtajad võivad möödas olla.

9. Vältida juhtusid, mil juriidiline isik lõpetatakse ja kustutatakse registrist vaatamata pooleliolevale kohtumenetlusele või õigustatud isiku pikendamise taotlusele pankrotiavalduse menetluse raugemisel, kuna seadus näeb raugemisel ette likvideerimise 2 kuu jooksul.

10. Kohtutäiturite täitemenetlusandmete avalikustamine sarnaselt maksuvõlale, eelkõige täitemenetluse alustamise fakt ning võlasumma. Praegu on kohtuotsused avalikud ning kättesaadavad Riigi Teatajas, kuid see pole piisavalt operatiivne.

11. Juriidilise isiku aadressi kontrollimine, sest praegu on võimalik ettevõtte juriidiliseks aadressiks määrata asukoht, mida tegelikkuses ei eksisteeri või on tegu maatükiga, kus ettevõte füüsiliselt tegutseda ei saakski (näiteks ehitiseta põllumaa). Pahatihti seda ka tehakse, mistõttu ei suudeta ettevõttele vajalikke dokumente kätte toimetada ning maksejõuetuse eest vastutavaid isikuid üles leida.

Kaubanduskoda ja Tööandjate keskliit loodavad, et ettevõtjate esindusorganisatsioonide ja justiitsministeeriumi koostöö tulemusena on võimalik lahendada või vähemalt leevendada maksejõuetusega seonduvaid probleeme.

Põhjalikumalt saab ettepanekutega tutvuda SIIN.

Tööandjad ei kooskõlasta tulumaksuseaduse eelnõud ehk panditulumaksu kehtestamist

Kirjutasime rahandusministrile tagasisideks Tulumaksuseaduse muutmise eelnõule, et panditulumaksu regulatsioon jätab endiselt võimalusi kasumite varjatud väljaviimiseks ja probleemi see täielikult kindlasti ei lahendaks. Proportsionaalseks ei saa pidada seadusandja otsust kuulutada varjatud kasumijaotuseks kõik laenud ja sarnase mõjuga finantsinstrumendid, mille summa ületab omakapitali tehtud sissemakseid ning sissevõetud laenude summat ja mida ei ole 2 aasta jooksul tagasi makstud. Vähemkoormav ja sobivam lahendus on ümber kvalifitseerida laenud, mis tegeliku majandusliku sisu poolest tõesti sarnanevad pigem kasumijaotusele.

Seejuures riivaks panditulumaks ebaproportsionaalselt kõiki ettevõtteid, kes tegutsevad seaduslikult, tekitades neile lisaks maksuriskile juurde halduskoormust ja ebakindlust. Samal ajal, kui rahandusministeeriumi hinnangul on kasumi varjatud väljaviimise ulatus laenude kujul ca 800 mln eurot, on kontsernisiseste laenude maht kokku mittefinantsasutuste vahel Eestis 6 mld eurot, mis jaguneb Eesti ja väliskontsernide vahel pooleks. Kontsernide hulgas on Eesti omanikuga ettevõtteid isegi rohkem kui väliskontserne. Seega ei ole panditulumaks kuidagi ainult kasumite Eestist väljaviimise vastu suunatud, vaid koormaks ka Eesti siseseid ja seaduslikke tehinguid.

Loe täismahus kirja SIIT

Loe Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Kaubandus-Tööstskoja ühist pressiteadet SIIT

Tööandjate tagasiside maksukorralduse seaduse muutmisele

Eesti Tööandjate Keskliidu tagasiside Rahandusministeeriumis välja töötatud Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsusele

Väljatöötamiskavatsuses sisalduvad muudatused on üldiselt põhjendatud. Eesti Tööandjate Keskliidul on kolm konkreetset kommentaari:
1) Isikuandmete kättesaadavaks tegemist arendajatele on põhjendatud väga üldsõnaliselt. Väljatöötamiskavatsusest ei selgu, mille poolest reaalsed andmed paremad on, kui praegune olukord või milliseid konkreetseid probleeme reaalsete isikuandmete kasutamine lahendaks.
2) Revisjoni ja üksikjuhtumikontrolli ühildamise puhul palume jälgida, et maksumaksja õiguste kaitse kokkuvõttes ei halveneks.
3) Uute andmete lisamine TÖRi statistilise aruandluse dubleerimise vältimiseks on positiivne samm. Palume aga jälgida, et lõplik lahendus ja detailsusaste lisaksid omakorda maksumaksjale võimalikult vähe halduskoormust.

Loe plaanitavatest muudatustest lähemalt SIIT

Tööandjad: sõiduautode erisoodustusmaks on liiga kõrge

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et tööandja sõiduauto erisoodustuse lihtsamaks muutmine sõidupäevikute kaotamise ja erisoodustuse baashinna mootori võimsusega sidumise näol on õige samm. Kahetsusväärselt aga tõuseks seadusemuudatusega erisoodustuse hind keskmise võimsusega autole pea senise maksmaalse väärtuse tasemele, kirjutasime Rahandusministeeriumile.

Kui seni on maksimaalne erisoodustuse hind 256 € kuus ja ka siis ei pea sõidupäevikut pidama, siis uus erisoodustuse baashind oleks 1,96 €/kW, mis keskmise juriidilise isiku sõiduauto võimsuse 114kW juures teeb baashinnaks 223,44 € kuus. Sisuliselt võetaks erasõitude reaalse osakaalu arvestamise võimalus ära ja pandaks kõik “kahese kasutusega” sõiduautode omanikud makse maksma 87% ulatuses senisest maksimumist. Selleks, et suurendada vabatahtlikku laekumist minimaalse halduskoormuse ja optimaalse maksumääraga, peaks maksumäär olema madalam.

Samuti ei ole erisoodustusena võimaldatud hüve seisukohast põhjendatud vanemate autode soodusmäär. Vanemate autode soodustamine ei ole õige ka siis, kui valitsuse jaoks on oluline keskkonnasäästlikkus. Selle asemel soovitame üldist erisoodustuse baashinda vähendada.

Tööandjate ettepanekud välismaalaste seaduse muutmiseks

Eesti Tööandjate Keskliit tegi Siseministeeriumile ettepaneku Välismaalaste seaduse muutmiseks ja välismaalastest töötajate värbamise jätkuvaks leevendamiseks.

“Pole saladus ega üllatus, et Eesti seisab silmitsi akuutse töökäte puuduse probleemiga, nii Eesti Tööandjate Keskliit kui ka teised ettevõtlusorganisatsioonid on sellele korduvalt tähelepanu pööranud. Sügisel 2016 avalikustas Manpower Grupp üleilmse uuringu, mille kohaselt on oskustööjõu puudus maailmas pärast 2007. aastat kõrgeimal tasemel. Koguni 40 protsenti tööandjatest kurdab väljaõppinud töötajate nappust. Kõige enam on maailmas puudus oskustöölistest, nagu elektrikud, keevitajad, ehitajad jm. Seejärel IT-sektori spetsialistid. Järgnevad insenerid ja tehnikud,” kirjutas Tööandjate juhataja Toomas Tamsar Siseministeeriumile.

“Seega – Eesti ei ole probleemiga üksi. Iga inimene, kes oskab ja tahab tööd teha või on valmis oskusi omandama, on kogu maailmas kõrges hinnas. Võistleme mitte ainult talentide, vaid ka oskustöötajate pärast meist palju jõukamate ja parema kliimaga riikidega.”

Töökäte puuduse probleem ei puuduta ainult ettevõtjaid, kes ei saa seetõttu laieneda või peavad tegutsemiseks otsima teisi riike, kus neile vajalikke töötajaid on piisavalt. Tegemist on Eesti arengu pikemaaegse küsimusega: kui töökäsi ja maksumaksjaid jääb aina vähemaks, samal ajal elanikkond vananeb, siis kes maksab 25 aasta pärast seenioridele pensioni, kes peab üleval haridus- ja tervishoiusüsteemi ning kogu riiki?

“Oleme välja arvutanud, et 2040. aastani väheneb Eestis erasektori töötajate ehk maksumaksjate arv igal aastal 5000 võrra. See teeb kokku üle 100 000 inimese. Erasektori töötajate arv, kelle tasutud maksudega peame otseselt üleval sotsiaalsektorit ja väikeste mööndustega avalikku sektorit, kahaneb 2040 aastaks 520 tuhandelt 420 tuhandeni. Nende arengute tulemusel  peab erasektori töötaja praeguse 1,6 inimese asemel 2040. aastal üleval kaht inimest,” kirjutas Tamsar.

Eesti Tööandjate Keskliit hindab Siseministeeriumi ja Valitsuse seniseid pingutusi Välismaalaste seaduse leevendamisel. Leiame, et sellega tuleb tingimata jätkata. Seetõttu esitame Välismaalaste seaduse (VMS) muudatusteks järgmised ettepanekud:

1. Sisserände piirarv

Teeme ettepaneku kaotada sisserände piirarvu nõue ehk jätta VMS-st välja §-d 113-115.

Sisserände piirarv on üks suurimaid takistusi kolmandatest riikidest töötajate värbamisel ja nõnda töökäte puuduse probleemi lahendamisel ja meie ettevõtete rahvusvahelistumisel. Eelmisel aastal sai kvoot täis enne aasta lõppu ja tänavu võib prognoosida kvoodi täitumist juba suvel. Tunnustame Siseministeeriumi senise tegevuse eest – hooajatööliste ja IKT sektori töötajate nn kvoodi alt väja arvamine oli kindlasti abiks, kuid tegemist on ühekordse ja lühiajalise lahendusega.

Arvestades, et Schengeni piires saavad ka kolmandatest riikidest pärit inimesed nagunii liikuda vabalt, ei täida kvoot tegelikult oma algset eesmärki kaitsta Eestit siia asuvate välismaalaste eest (ja iseküsimus on, kas see eesmärk on täna, ligi 20 aastat pärast kvoodi kehtestamist, üldse asjakohane) ja vaid takistab vajalike töötajate liikumist. Samuti ei pea me otsustarbekaks hakata piirarvu iga natukese aja tagant suurendama või üle vaatama sektoreid, keda taas kvoodi alt välja tõsta – see suurendab riigi halduskoormust ja vähendab tööandjate kindlustunnet.
Hirm, et sisserände piirarvu kaotamisega kaasneb välistööjõu massiline sissevool ja töökohtade kadumise kohalikele, ei ole põhjendatud. Tegelikkus on vastupidine: oskustöötajate puuduse tõttu tegemata jäävate investeerimisotsuste tulemusena ei teki uusi töökohti ka eestimaalastele. Endiselt jääks alles Töötukassa loa nõue, mis tagab, et esmalt otsitakse vajalikke töötajaid Eestist ja Euroopa Liidust.

2. Töötasu suurus

VMS § 178 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutopalgaga.
Teeme ettepaneku asendada Eesti aasta keskmise brutopalga nõue sektori keskmise palga nõudega.  Lisaks teeme ettepaneku asendada Eesti keskmise palga nõue sektori keskmise palga nõudega ka välismaalase lühiajalise Eestis töötamise korral.
Näeme positiivse muudatusena, et eelmise Välismaalaste seaduse muudatusega vähendati välistööjõule kehtestatud palgakriteeriumi senise 1,24 kordse Eesti keskmise palga asemel vähemalt Eesti keskmise palgani. See ei ole siiski piisav, kuna ei aita sektoreid, kus palk jääb keskmisele alla (nt ehitus, teenindus), kus on aga samuti suur tööjõupuudus. Üle keskmise palga teenib Eestis vaid ca 35% töötajatest. Kui üldse on kindel tahe siduda palga nõue keskmisega, peaks see olema sektoripõhine.

3. Ajutiselt/lühiajaliselt Eestis töötavate kolmandatest riikidest pärit töötajate kandmine rahvastikuregistrisse

Mitmed riigi ja kohalike omavalitsuste teenused on seotud rahvastikuregistriga, st, et teenuste saamiseks peab isik olema kantud rahvastikuregistrisse. See nõue kehtib näiteks perearsti nimistusse kandmisel, ühistranspordi soodustuste saamisel, kooli- ja lasteaiakohtade saamisel jm. Ajutiselt riigis viibivaid (lühiajaliselt töötavaid) välismaalasi aga rahvastikuregistrisse ei kanta. Samas on neil õigus avalikke teenuseid saada, kuna töötavad, maksavad makse ja panustavad Eesti riigi majandusse.
Teeme ettepaneku kanda ka lühiajaliselt Eestis viibivad välismaalased rahvastikuregistrisse, kui nad on registreeritud töötamise registris (TÖR).

4. Töötukassa luba ametikoha täitmiseks kolmandatest riikidest pärit töötajatega

Hetkel peavad Töötukassalt kolmandatest riikidest töötaja palkamiseks loa saamiseks olema täidetud järgmised nõuded:
a. töökohta ei ole võimalik täita kvalifikatsiooni- ja kutsenõuetele vastava Eesti kodaniku, Euroopa Liidu kodaniku ega Eestis elamisloa alusel elava välismaalasega;
b. töökoha täitmine välismaalasega on põhjendatud nii tööturu olukorda arvestades kui ka töötukassa andmetele tuginedes.
Tööandjate keskliidu liikmed toovad aga välja, et tihti esineb olukord, kus nn kirjade järgi on vajalikku lihtsamate oskustega tööjtajaid küll Eestis olemas, kui tegelikult neid töid teha ei soovita ja tööle ei tulda. Ettevõtjad kurdavad, et hetkel on taotluses väljad, mille kohaselt saaks värvata ainult spetsialiste ja erikvalifikatsiooniga töötajaid. Reaalsus on aga see, et lihtsamate tööde tegijatest on töötlevas tööstuses suurem probleem.
Teeme ettepaneku leida viis, kuidas Töötukassas saaks paremini arvestada reaalse tööturu olukorraga: kui ametikohale on töötaja leidmisega raskusi hoolimata sellest, et tegelikult oleksid sellele ametikohale inimesed nagu olemas, lubada mingi perioodi järel palgata vajalik töötaja kolmandatest riikidest.

5. Reisimine elamisloa menetluse/pikendamise ajal

Teeme ettepaneku, et isik, kes on esitanud uue elamisloa või pikendamise taotluse, võiks saada taotleda Eesti Välisministeeriumist vahepealse perioodi reisimisvajaduste katteks viisat. Praegune seadusandlus seda ei luba: lubatakse küll Eestis viibida, aga reisida Schengenis mitte.

6. Tõestatud vajadusel osalise koormusega töötamise võimaldamine

Väljaspoolt Euroopa Liidu liikmesriike tulnud töötaja ei saa vajadusel vähendada oma töökoormust ega minna palgata puhkusele – see on seotud nõudega maksta välistöötajale vähemalt Välismaalaste seaduses kehtestatud minimaalset palka. Antud kontekstis ei saa inimene hoolitseda näiteks raskelt haige pereliikme eest või osalise töövõime (ajutise) kaotuse korral töötada osakoormusega juhul, kui tema töötasu langeks alla nõutava piiri.
Ettepanek: Võimaldada tõestatud vajaduse korral vähendada välistöötajal ajutiselt töökoormust ja maksta sellel perioodilt vastavalt väiksemale tööpanusele ka siis, kui see jääb alla seaduses sätestatu.

7. Elamisloa taotlemine töökoha vahetamisel

Elamisluba antakse seoses konkreetse tööandjaga. Kui töötaja soovib vahetada töökohta ja asuda tööle mõne teise tööandja juures, tuleb taas elamisloa taotlemise protsess läbi viia.
Teeme ettepaneku viia sisse muudatus, et kui töötaja on Eestis elanud ja töötanud mingi kindla perioodi, ei pea ta tööandjat vahetades uuesti elamisluba taotlema.

8.  Suurinvestori investeeringud

Lisaks peame suurinvestori tähtajalise elamisloa puhul oluliseks võimalust investeerida nõutav summa mitmetesse äriühingutesse ja fondidesse, mis on ka riskide hajutamise põhimõtteid järgiv investeeringute puhul tavapraktika. Vajadusel võib sätestada maksimaalse arvu (näiteks 3 või 5).

Tagasiside Tulumaksuseaduse muutmise eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit toetab maksuerandit tööandja korraldatud transpordile ja majutusele, kirjutasime tagasisideks Tulumaksuseaduse muutmise eelnõule.

Eestis on suur tööjõupuudus, aga ka tööpuudus. Samuti on asustus väljaspool tõmbekeskuseid väga hajus. Statistikaameti andmetel töötas Eestis 2016 kaugemal kui 50 km elukohast ligi 30000 inimest ja sama palju on töötuid väljaspool Tallinna. Seetõttu on Eesti Tööandjate Keskliidul eriti hea meel, et eelnõusse on jõudnud erisoodustuse maksuerandid tööandja korraldatud transpordile ja majutusele. Nimetatud muudatused võimaldavad tööandjal kindlasti tööjõudu mobiilsemaks muuta ja seeläbi tööturu probleeme leevendada.

Samuti on töötajale antud optsioonide maksustamise muudatused asjakohased. Optsioonide osas võiks siiski anda tööandjale võimaluse ka muul viisil kui optsioonilepingute esitamisega tõendada, millal optsioon anti. Näiteks, kui kõigile töötajatele on antud võimalus optsioon välja teenida teatud töötulemuste, staaži või muu alusel ja nende eeltingimuste täitmisel kinnitatakse optsiooni andmine juhatuse otsusega, võiks see korrektselt vormistatud otsus olla piisav tõend.

Loe eelnõu kohta lähemalt SIIT

Taustakontrolli seaduse eelnõu: oht privaatsusõiguse riiveks

Eesti Tööandjate Keskliit palub selgitada, kes on Taustakontrolli seaduse eelnõu mõistes taustakontrolli adressaadiks, kirjutasime justiitsminister Urmas Reinsalule.

Vastavalt eelnõu §3 lõikele 1 on taustakontrolli adressaadiks avaliku võimu teostamist toetavat ülesannet täitev isik. Seletuskirja kohaselt on tegu isikutega, kellele tahetakse usaldada avaliku võimu ülesannete või nendega püsivalt puutumuses olevate ülesannete täitmine või kes neid ülesandeid täidavad. Puutumus esineb siis, kui muu ülesande täitmine, kauba müük või teenuse osutamine mõjutab või võib mõjutada avaliku võimu ülesande kindlat, õiguspärast ja otstarbekat täitmist
Kas me saame õigesti aru, et siinjuures on mõeldud riigi lepingulisi partnereid, st. kõiki isikuid, kes riigile teenust osutavad?
Leiame, et taustakontrolli adressaadid peaksid olema konkreetsemalt määratletud, kuna tegemist on privaatsusõiguse riivega.

Loe eelnõu kohta SIIT

Tööandjad ja Koda: Panditulumaks kui klapid-peas-maksupoliitika supernäide

Valitsuse värskeim ettevõtjate maksustamise plaan ehk panditulumaks ei ole metsa raiumine, kus lendab kaasmõjuna ka veidi pilpaid ja laaste. Tegemist on ebaproportsionaalse meetmega, kus saab pihta palju suurem hulk ettevõtjaid kui on neid, kelle tõttu uut maksu kehtestada tahetakse, kirjutavad Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts.

Viimasel paaril kuul tuleb uusi maksumuudatuse mõtteid valitsuskabinetist nagu laudu saeveskist. Üks selline „hädavajalik“ idee on Rahandusministeeriumi ettepanek kehtestata kontsernisisestele laenudele ja finantseerimistehingutele 20 protsendi suurune panditulumaks.

Pehmemad meetmed enne

Uue maksu eesmärgiks tuuakse vajadus lõpetada pahatahtlik kasumi Eestist väljaviimine siinselt tütarettevõttelt välismaal asuvale emaettevõttele laenu andmise näol või ka kontsernikonto kasutamisel. Tegelikkuses annab panditulumaks suure löögi just Eesti-sisestele ettevõtetele. Eestis on 6500 kontserni ehk ettevõtete gruppi, neist üle poole ehk 4300 on sellised, kelle emaettevõte asub Eestis. Uus maks hakkaks kehtima ka neile, sest vaid välismaiste omanikega äriühingutele ei luba seda rakendada Euroopa Liidu õigusaktid.

Kuid ega meil ei olegi ühtegi põhjust eeldada, et kõik välisosalusega kontserni kuuluvad ettevõtted tegeleksid eranditult pahatahtlikult kasumi väljaviimisega. Julgeme väita, et enamik neist seda ei tee.

Ja mis kipub poliitikakujundajatel praegu meelest minema – kontsern on igati seaduslik moodustis ja see on loodud eesmärgiga ettevõtteid paremini hallata. Kontsernikonto ja kontsernisisene laenamine on kogu maailmas levinud ja aktsepteeritud äriajamise osa, mille eesmärk on teha investeeringuid nii, et ei oleks tingimata vaja kaasata kallist laenu pangast. Ehk et kui üks tütarettevõte vajab investeeringut ja teisel on vabu vahendeid, on lihtne kiiresti ressursse liigutada.

Oleme täiesti nõus, et kahjuks on ettevõtteid, kes tõesti proovivad maksudest kõrvale hiilida, peitudes laenude või muude finantside liigutamiste taha. Oleme nõus ka sellega, et probleemiga tuleb tegeleda. Seda saab aga ka praegu teha mitmel moel ja enne karmide meetmete jõustamist tuleks vaadata, äkki saab ka lihtsamalt.

Üks võimalus on suhelda ettevõtjatega otse ja kasutada sarnast meetodit, nagu maksuamet kasutas nn OÜ-tamise probleemi lahendamisel – kommunikatsioon, märgukirjad, avalik kampaania, otsesuhtlus ettevõtjatega jne. Samuti saab tõhusamalt kasutusele võtta kehtivad õigusaktid, mida on juba Riigikohtu lahendite abil täiendatud. Näiteks saab Maksu- ja Tolliamet maksukorralduse seaduse paragrahvi 84 järgi maksustada näilist tehingut selle tegeliku sisu järgi. Meile jääb arusaamatuks, miks hakkab riik üksikute juhtumite tõttu lahendama „probleemi“ täiesti valest otsast. Võtaks ikka kõigepealt ette need, kes tõesti probleeme tekitavad. 

Kontsernid on suured maksumaksjad

Kontsernidel, nii kodu- kui ka välismaistel, on Eesti majandusele suur mõju. Sajast suurimast maksumaksjast olid 2016. aastal tervelt 94 kontsernid (äriühingud, kel on Eestis või välisriikides tütar- või emaäriühinguid). Nad maksid kokku 30 protsenti riigieelarvesse laekunud maksutulust ehk üle kahe miljardi euro. Kontsernides töötab 225 000 inimest, kolmandik kõigist töötajatest.

Hoolimata selest, et plaanitav muudatus puudutab nii olulist osa Eesti ettevõtetest, et ole valitsus taaskord teinud põhjalikku mõjuanalüüsi ettevõtluskeskkonnale ega kaasanud ettevõtjaid ehk neid, keda muudatus enim mõjutama hakkab. Ja pole ka näha, et mõeldaks selle peale, kuidas kõikide uute maksude kehtestamise koosmõjul muutub Eesti majanduskeskkond.

Koalitsioonileppe koostamise üks peamisi lähtepunkte oli majanduskeskkonna arendamine ja ettevõtluse soodustamine. Eestit on rahvusvaheliselt teatud kui hea maksusüsteemiga riiki, kuid nüüd on tekkinud olukord, kus suurettevõtted kaaluvad pigem alternatiivseid investeerimisvõimalusi naaberriikides. Hea ettevõtluskeskkonna üks märksõnu on stabiilsus. Rapsimine ning kiirustamine maksusüsteemiga seda kindlasti ei toeta. Kurioosne on, et samal ajal töötab valitsus välja Team Estoniat, millest peaks saama Eesti kui hea investeerimiskeskkonna turundaja ning konkreetsete investorite Eestisse meelitaja. Kas valitsuse üks käsi ei tea, mida teine teeb?

Soovime, et peaminister paneks oma valitsuse tööle selliselt, et ettevõtjad tõesti tahaksid siin edasi tegutseda. See tähendab, et ühtegi maksuotsust või radikaalset muudatust ettevõtluskeskkonnas ei tohiks teha ilma, et sellele eelneks põhjalik ja tulevikku vaatav mõjuanalüüs. Samuti ootame, et kui rahandusminister ise lähtub ainult eelarve täitmisest ja suurt pilti ning pikaajalist mõju näha ei oska või ei taha, on peaministri kohustus teda maa peale tagasi tuua.

Praegune olukord meenutab hobuste võidujooksu, kus hobused jooksevad, klapid peas, võidu finiši poole, nägemata publikut ja muud ümbritsevat. Ja pealegi on kokku leppimata, mis see finiš üldse on – kas majandusareng, nagu tahaksid näha ettevõtjad, või nui neljaks maksulaekumiste kasvatamine, et katta kulusid kalliteks valimislubadusteks. Võtkem klapid peast!

 

Artikkel ilmus 9.03.2017 Postimehes.

Loe ka: Tallinna Kaubamaja Grupp ASi juhatuse esimehe Raul Puusepa arvamuslugu 9.03.2017 Äripäevas

Tööandjad ei toeta uue pakendiaktsiisi kehtestamist

Eesti Tööandjate Keskliit ei toeta senisele taaskasutusest sõltuvale pakendiaktsiisile veel lisaks uue, pakendi turule toomise aktsiisimäära kehtestamist, kirjutas Tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar rahandusminister Sven Sesterile.

Rahandusministeerium on saatnud kooskõlastusringile pakendiaktsiisi seaduse uue versiooni väljatöötamiskavatsuse (VTK), millega soovitakse lisaks senisele taaskasutusest sõltuvale aktsiisile kehtestada taaskasutusest sõltumatut pakendi turule toomise aktsiisimäära. Tööandjad ei nõustu uue fikseeritud komponendi (fiskaalne komponent) juurutamisega pakendiettevõtetele, kuna see ei ole pakendiaktsiisi seaduse kavandatavate eesmärkide täitmiseks sobiv ega proportsionaalne. 

Pakendiaktsiisi seaduse uuel versioonil on VTK alusel kolm eesmärki: turule toodud pakendite vähendamine, pakendiregistrisse deklareeritud andmete usaldusväärsuse suurendamine ning riigieelarve tulude suurendamine. Tööandjate hinnangul on pakendiaktsiisi praeguse väikese laekumise üheks põhjuseks ulatusliku taaskasutuse kõrval ka aladeklareerimine. Seda toetavad faktid, et rohkem kui 200 000 Eesti ettevõttest toob pakendit turule vaid 4000 ja pakendijäätmete kogus on 30% suurem, kui pakendiregistri andmetel on turule toodud. Aladeklareerimist saab vähendada vaid üleliigsest haldus- ja maksukoormusest hoidumise,  kommunikatsiooni ning järelevalvega, mis ettevõtjate hinnangul on pea olematu.

“Fiskaalse komponendi kehtestamine muudab paljude tootjate ja kaubandusettevõtete tegevuse veel kulukamaks ning võib aladeklareerimist hoopis suurendada. Sellisel juhul ei oleks tagatud ükski muudatuste eesmärkidest, sest aladeklareerimisega ei kaasne ka maksukohustust prognoositud mahus. Seega on pakendijäätmete piiramise, adekvaatse ülevaate saamise ja pakendiaktsiisi tulude optimaalse laekumise seisukohalt oluline luua hoopis piisav informeeritus ja kontrollifoon,” kirjutas Tamsar.

Deklareerimiskultuuri paranedes kasvaks ka pakendiaktsiisi maksutulu, kuigi Tööandjate arvates ei peaks see olema pakendiaktsiisi eesmärk.

“Praeguse pakendiaktsiisi halduskoormus on riigi ja ettevõtja jaoks juba kordades suurem kui maksutulu. Kui pakendiaktsiisi keskkonnakaitseline eesmärk vähendada pakendijäätmete mahtu ei ole enam aktuaalne, on täiesti arusaamatu, milleks vaid fiskaalsel eesmärgil nii ebaefektiivset ning väikese baasiga maksu edasi arendada ja veel keerulisemaks teha. Seejuures langeks lisanduv maksu- ja halduskoormus vaid väga väiksele hulgale ettevõtetest,” seisab Rahandusministeeriumile saadetud kirjas.

Kokkuvõttes leiab Eesti Tööandjate Keskliit, et praegune VTK ei lahenda süsteemi põhiprobleemi – aladeklareerimist ja järelevalve puudulikkust – ega ole ka fiskaaleesmärgi täitmiseks efektiivne viis. Seejuures koormataks täiendavalt justkui karistuseks ca 4000 kõige õiguskuulekamat pakendiettevõtet.

Tööandjad: IKT-sektor vajab valveaja erisust

IKT-sektor ja riigi IT süsteemi haldavad riigiasutused vajavad valveaja erisust ja seetõttu toetame töölepingu seaduse muudatuste ettepanekut valveaja osas sellises sõnastuses, nagu see oli eelnõus pärast esimest lugemist Riigikogus. Vaid nii aitaks see tõepoolest lahendada ettevõtete probleemi ja oleks reaalselt rakendatav, kirjutasid Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar ja ITLi juht Jüri Jõema 27. jaanuaril Riigikogu fraktsioonidele ja e-Eesti toetusrühmale.

Eelõu 356SE järgi ei kehtiks valveaja piirangud töötajatele, kelle põhiliseks tööülesandeks on kriitiliste tähtsusega info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teenuste ning taristu järjepideva toimimise või infoturbe tagamine (IT-tugiteenuseid osutav spetsialist). Piirangut ei kohaldata IT-tugiteenuseid osutavale spetsialistile  tingimusel, et selles on töölepingus või kollektiivlepingus kokku lepitud, valveaja kestus 28-kalendripäevase ajavahemiku kohta ei ületa 130 tundi ning piirangu kohaldamata jätmine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust. Valveaja rakendamisel tuleb töötajale maksta tasu, mis ei või olla väiksem kui 1/5 kokkulepitud töötasust (Tööandjate ja ITLi ettepanek on, et valveaja tasu oleks 1/10 töötasust).

Riigikogu õiguskomisjoni 24. jaanuari koosolekul tegi Ametiühingute Keskliit ettepaneku, mille kohaselt valveaja  erisuse kehtestamine saaks olla võimalik ainult juhul, kui see toimub laiemalt kui ühe sektori (IKT) jaoks ja kui valveaja tingimused (aeg, tasu, …) sätestatakse sektoriaalsetes laiendatud kollektiivlepingutes ka nendes sektorites, kus ametiühinguid ei ole (ning ei ole ka kollektiivlepinguid).

Tööandjad ei toeta ametiühingute parandusettepanekuid järgmistel põhjustel:

1. IKT sektori ettevõtted on ise tõstatanud vajaduse täpsustada valveaja regulatsioone töölepingu seaduses lähtudes tänasest reaalsest olukorrast:

– Kui me räägime valveajast, siis see tähendab telefonivalvet ning kui valveajal tekib probleem, siis muutub see kohe tööajaks/ületunnitööks. Üldjuhul saab probleemi lahendada telefoni ja arvutiga ilma töökohale minemata.

– Kehtiva TLS § 48 kohaselt on valveaeg aeg, mil töötaja ei ole kohustatud täitma tööülesandeid, kuid on kohustatud olema valmis tööandja korralduse alusel tööülesandeid täitma asuma. Valveaega saab rakendada töötaja ja tööandja kokkuleppel. Valveaja eest tuleb maksta tasu, mis ei ole väiksem kui 1/10 kokkulepitud töötasust. Osa valveajast, mil töötaja tööd teeb, loetakse tööajaks. Valveaeg ei ole tööaeg ega puhkeaeg, s.t valveaja rakendamisel tuleb töötajale võimaldada igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamine. Just see kohustus valveaja rakendamisel järgida eranditult töö- ja puhkeaja piiranguid piirab valveaja kasutamise võimalusi IKT-sektoris.

– Valveaja puhul ei ole senise seaduse parema rakendamisega võimalik probleemi lahendada, kuivõrd puudub võimalus valveaja puhul teha erisusi töö- ja puhkeaja reeglite rakendamises.
Just seepärast ongi vajalik erisus, et luua valveajal telefonivalves  olemise mudel IKT-spetsialistidele, kus näiteks terve ühe nädala on telefonivalves üks töötaja (kõik ajad antud nädalal väljaspool tööaega) ja järgmisel nädalal on valves teine töötaja sarnaste teadmistega. Praegu eelnõu 356SE (punkt 6) sõnastus seda võimaldaks (vajaliku valveaja saaks katta IKT ettevõttes viie spetsialisti asemel neljaga).

– Nimetatud ettepanek ei puudutaks mitte kõiki IKT-sektori ettevõtteid ja töötajaid, vaid neid,  kes peavad tagama süsteemide 24/7 toimimise ja kellel on vaja reageerida eriolukordadele (süsteem või selle osa on maas või ei toimi korrektselt) väljaspool tööaega.

– Kuna valveaja erisus puudutab vaid osa spetsialiste ja peab lähtuma ka nende töö spetsiifikast, siis on ainuõige lahendus valveaja kasutamine kokku leppida individuaalselt iga töötajaga tema töölepingus.

– Väited, et valveaega hakataks kasutama ilma reaalse vajaduseta (ehk nii-öelda „igaks juhuks“) ei ole tõsiseltvõetavad, kuna igaks juhuks valveaja rakendamine maksab ja eesmärk on ju kokkuhoid.

– erisuse kehtestamine ainult IKT-sektorile ei moonuta konkurentsi ega mõjuta ka mingil muul moel negatiivselt teisi sektoreid.


2. Mitmed välisomanikega IKT-sektori suurettevõtted on oma Eestisse tehtavate investeeringute otsuste tegemisel või tegevuse laiendamisel eeldanud Eestis paindlikke ja üheselt mõistetavaid tööaja regulatsioone, mille hulka kuulub ka tänane valveaja regulatsioon. Juhul kui valveaja tingimuste kokku leppimine muutub valdkondlike kollektiivlepingute põhiseks,  mitte ei ole üheselt sätestatud õigusaktis, jäetakse antud investeeringud Eestisse pigem tegemata.

Näiteks ettevõtte Kuehne+Nageli positsioon antud teemal on järgnev: Seadusemuudatused, mis otseselt mõjutavad põhiteenuste hinda või muudavad hinna ebastabiilseks (antud juhul siis valveaeg), mõjutavad investeeringuid. Meid survestatakse pidevalt finantskontrollerite poolt, et kulud Tallinnas tõusevad liiga kiiresti. Tallinnasse tuldi küll otsima innovatsiooni ja seda Kühne + Nagel ka saab, aga koos sellega oodatakse kompleksset teenust. Kui me osad teenused välistame (kasvõi seetõttu, et me pole suuteliselt piisavalt täpselt ennustama kulusid), siis võib see tähendada meie siinse Tallinna IT keskuse koomale tõmbamist ja keskpikas perspektiivis sulgemist.

3.  Tegelikus olukorras, kus IKT-sektoris on karjuv tööjõupuudus, ei ole tööandjad valveaja tasu määramisel jõupositsioonis, pigem on töötajad need, kelle soovid on töötingimuste kokku leppimisel määravad.

4. Juhul kui Riigikogu siiski otsustab muuta töölepingu seadust, seades ettevõtetele kohustuse valveaja kasutamisel tingimused kokku leppida valdkondlikes kollektiivlepingutes, siis ei ole IKT-sektori ettevõtted nende sõlmimisest huvitatud ja jätkavad praeguse töökorraldusega.
IKT-sektori ettevõtete töö- ja palgatingimused on oluliselt kõrgemad kui Eestis keskmiselt ning puudub igasugune vajadus siin sõlmida täiendavaid kokkuleppeid kollektiivlepingute vormis organisatsioonidega (ametiühingud), kellel puudub igasugune mandaat esindada IKT-sektori töötajaid.

Samas peame oluliseks märkida, et me ei ole vastu töölepingu seadusega analoogsete valveaja erandite, nagu on hetkel välja pakutud eelnõu 356SE esimese lugemise läbinud versioonis, kehtestamist ka teistele valdkondade ettevõtetele.

 

Loe kirja SIIT

Vaata seaduseelnõud SIIT

Tööandja transport olgu erisoodustusmaksust vaba

Igasugune tööandja poolt töötajatele organiseeritud transport kodust tööle ja tagasi saamiseks tuleb vabastada erisoodustusmaksust, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar pöördumises rahandusminister Sven Sesterile.

Paljud Eesti tööandjad on töökohtade mehitamiseks sunnitud organiseerima bussiliini, mis töötajad tööpäeva alguseks kohale toob ja tööpäeva lõppedes koju viib. Ilma selleta oleks raske töötajaid leida või tagada nende õigeaegne kohalejõudmine. Meie intervjueeritud tööandjate puhul kasutas tööandja korraldatud bussiliini 300-500 töötajat, antud juhtudel 45-47% ettevõtte töötajatest.

Tulumaksuseaduse §48 lg 51 alusel loetakse tööandja kulud transpordile töötajate töökoha ja kodu vahel erisoodustuseks, kui need on töötajale tasuta, v.a kui tööle ja koju pole ühistranspordiga võimalik jõuda mõistliku aja või rahakuluga.

Maksu- ja Tolliameti tõlgenduse kohaselt saab „ühistranspordi kasutamise mõistliku aja- või rahakulu“ klauslile tugineda kui:

1) töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral, kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtud ületunnitööst);

2) kui töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;

3) kui ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil puudub otsene marsruut töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).

Lihtsalt asjaolu, et tööandja on otsustanud kulud hüvitada või vedada töötajaid tööle ja koju enda organiseeritud tasuta transpordiga, ei ole seega piisav põhjendus isegi siis, kui see hoiab oluliselt aega kokku ja suurendab oluliselt tööjõu mobiilsust. Segadust tekitab küsimus, kas iga töötaja puhul tuleb ühistranspordi kättesaadavust individuaalselt hinnata. Maksu- ja Tolliamet on selles küsimuses sageli teinud tööandjale soodsa otsuse, ent õigusaktidest seda praegu üheselt järeldada ei saa. See tekitab ebaselgust ja ajakulu.

Tööandjate hinnangul ei ole Eesti asustuse hajusust, ühistranspordi kättesaadavust ja tööjõuturgu arvestades kodu- ja töökoha vahelise tööandja transpordi jäik käsitlemine erisoodustusena enam kohane, sest:

• Eesti üheks suurimaks majandusarengut takistavaks teguriks on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Tööandja transport võimaldab tööjõul paremini jõuda töökohta(desse), kus tema järele vajadus on suurem, ilma et tuleks elukohta vahetada. Eestis oli 2016 novembri seisuga registreeritud väljaspool Tallinna 21000 töötut, kes kõige tõenäolisemalt tööandja transpordist võidaksid. Neist 12000 töötul on kutse- või kõrgharidusdiplom. Kui tööandja on valmis selle nimel kulutama, et neid inimesi tööle saada, siis peaks seda soodustama, mitte maksudega koormama.

• Ühistranspordi kättesaadavus ei ole igal pool piisavalt tagatud. Tartu Ülikooli 2014 uuringust selgus, et ühistranspordi puudulikkust nimetasid töötuna arvel olevad aga tööd mitte otsivad inimesed ühe suurima tööleidmise takistusena. Ka 15-26 aastate õppimise või tööga hõivamata noorte tööleaitamisega tegeleva Noorte Tugila kogemus on, et sageli on maapiirkondade noorte mitteaktiivsuse põhjuseks halb ühistranspordiühendus ja hirm elukohavahetuse ees.

• 40% Eesti elanikest töötab või elab Tallinnas. Ülejäänud piirkondades on inimesed väga hajusalt paigutatud, nt Tallinnas elab 2660 inimest ruutkilomeetril ja Harjumaal 130, aga teistes maakondades on asustustihedus keskmiselt 18 in/km2. Seetõttu on väljaspool Tallinna ja Harjumaad nii töö kui tööjõu leidmine ilma organiseeritud transpordita oluliselt raskem. Valitsus on eesmärgiks võtnud soodustada regionaalsete töökohtade loomist, kuid see on raskendatud. Ääremaastumise põhjuseks on atraktiivse ettevõtluskeskkonna ja ressursside puudumine ning inimeste liikumine paremate võimalustega tõmbekeskustesse. Tööandja transpordi soodustamine muudaks ka maapiirkondades tööjõu mobiilsemaks ning lihtsustaks Valitsuse eesmärgi saavutamist.

• Tööjõu mobiilsuse huvides sõidukulude kompenseerimise või transpordi korraldamise eesmärk ei ole võimaldada töötajatele maksuvabalt hüve andmist, vaid äriprotsessi optimeerimine ja kvalifitseeritud töötajate olemasolu tagamine olukorras, kus paljudes valdkondades on hetkel Eestis tööjõupuudus.

Seetõttu teeme ettepaneku õigusselguse suurendamiseks ja nii töö- kui tööjõupuuduse vähendamiseks täiendada Tulumaksuseaduse §48 lg 51 selliselt, et tööandja korraldatud M2 ja M3 kategooria sõiduki kasutamist töö- ja koduvahelisteks sõitudeks ei loeta erisoodustuseks, hoolimata ühistranspordi kättesaadavusest.

Välistööjõu nullbürokraatia: 24 ettepanekut välismaalt oskustöötajate värbamise lihtsustamiseks

Eesti Tööandjate Keskliit algatas juulis 2016 välismaalaste nullbürokraatia projekti, mille raames kutsusime nii tööandjaid kui ka välismaalastest töötajaid kirjeldama probleeme, mis takistavad välistööjõu värbamist ning välistöötajate Eestisse elama ja tööle asumist. Eeskätt pidasime silmas kolmandatest riikidest pärit töötajaid, ent võtsime vastu ka Euroopa Liidu sisese liikumisega seotud tööjõu probleeme. Seejuures on võrdselt olulised nii bürokraatlikud takistused kui ka poliitilisi otsuseid vajavad küsimused, ent ka ühiskonna suhtumisest ja hoiakutest tulenevad probleemid ja lihtsalt igapäevaelu segavad asjaolud. 

Kokku laekus tööandjatelt ja töötajatelt 82 probleemikirjeldust ja/või ettepanekut. Pärast nende sisulist läbitöötamist ja ekspertidega konsulteerimist koondasime kokku sarnase sisuga ettepanekud, jätsime välja need, mille puhul on olukord tegelikult juba muutunud ja ka need, mis on lahendamisel välismaalaste seaduse muudatuste järgmise etapi ettevalmistustel või Siseministeeriumis nõustamisteenuse loomisega.

22. detsembril 2016 saatsime neljale ministeeriumile järgmised ettepanekud:

Siseministeeriumile:

1. Probleem: Mitmed riigi ja kohalike omavalitsuste teenused on seotud rahvastikuregistriga, st, et teenuste saamiseks peab isik olema kantud rahvastikuregistrisse. See nõue kehtib näiteks perearsti nimistusse kandmisel, ühistranspordi soodustuste saamisel, kooli- ja lasteaiakohtade saamisel jm. Ajutiselt riigis viibivaid (lühiajaliselt töötavaid) välismaalasi aga rahvastikuregistrisse ei kanta. Samas on neil õigus avalikke teenuseid saada, kuna töötavad, maksavad makse ja panustavad Eesti riigi majandusse.

Ettepanek: Kaaluda ka lühiajaliselt Eestis viibivate välismaalaste rahvastikuregistrisse kandmist, kui nad on registreeritud töötamise registris (TÖR).

Ettepanek 2 (alternatiiv): Leida valdkondadeülene lahendus, kuidas tagada avalike teenuste kättesaadavus lühiajaliselt Eestis töötavatele välismaalastele, kes ei ole kantud rahvastikuregistrisse.

2. Probleem: Mitmete avalike teenuste ja erasektori teenuste saamiseks on vajalik isikukood. Viisaga või viisavabalt saabunud lühiajalised välistöötajad peavad selle taotlemiseks tegema eraldi taotluse maavalitsuses.

Ettepanek: Anda lühiajaliselt Eestis viibivale välismaalase isikukood tema registreerimisel TÖRis.

3. Probleem: Elamisloa taotlemise protsess on nii tööandjate kui ka töötajate meelest liiga aeglane ning vajaks ülevaatamist – usume, et protsessis on kohti, milles oleks võimalik palju suurem kiirus saavutada. Seejuures peaks muudatusi tegema kliendi vaates. Konkreetse näitena toodi välja, et kui elamisloa taotus antakse sisse saatkonnas, alustab Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) taotluse menetlemist alles siis, kui see on diplomaatilise postiga kohale jõudnud, mis võib menetlusajale lisada terve kuu.

Ettepanek: Luua elamislubade elektrooniline taotlus- ja menetlemiskeskkond. Seejuures luua saatkondadesse elektroonilise taotluse esitamiseks nõustamise teenus.

Kuni elektroonilise taotluskeskkonna valmimiseni lahendada probleem kainele mõistusele tuginedes järgmiselt: saatkonna esindaja, kes taotluse vastu võtab, skaneerib dokumendid, vajadusel tõestades oma digitaalse allkirjaga nende autentsust ja saadab elektrooniliselt PPA-sse, kes alustab taotluse mentlemist elektrooniliste koopiate põhjal.

Ettepanek 2: vaadata üle elamisloa taotlemise protsess nii töötaja kui ka tööandja vaates, seades eesmärgiks protsessi kiirendada nõnda, et pärast kolmandatest riikidest pärit töötaja ja tööandja otsust töösuhte loomiseks on võimalik elamisluba 30 päeva pärast väljastada.

4. Kui tööandja esitab elamisloa taotlused korraga mitme välistöötaja palkamise jaoks, menetlevad neid PPA-s erinevad ametnikud. Selle tulemusena peab tööandja samu selgitusi andma erinevatele inimestele, mis kulutab aega (sh ka ametnike aega). Samuti kaasneb sellega erinev menetluse kestvus – tööandjale oleks aga oluliselt praktilisem, kui taotlused saaksid vastuse samal ajal ja ka uued töötajad saaksid tööle asuda (ning integreeruda) ühiselt.

Ettepanek: tööandja korduva või mitme loa taotlemise korral tegeleb menetlemisega üks ametnik, sisuliselt tähendab see kliendihaldussüsteemi kliendist lähtuvalt. Eesmärk oleks, et samale ametnikule ei pea samu asju korduvalt selgitama.

5. Tööandjatele tekitavad probleeme muutuvad PPA taotlusvormid. On täiesti loomulik, et vorme tuleb vahel muuta ja kiiduväärselt on PPA siin läinud peamiselt lühendamise ja lihtsustamise teed. Ent tööandjad, kes neid vorme tihti täidavad, ei käi kontrollimas, kas need on endiselt täpselt samad. Toodi välja konkreetsied juhtumeid, kus juba täidetud taotlused tuli ümber teha, mis on aeganõudev.

Ettepanek: PPA võiks luua välistööjõudu värbavate tööandjate meililisti ning neile proaktiivselt teada anda muudatustest nii taotlusvormides jm bürokraatias kui ka seadusemuudatustest.

6. Elamisloa pikendamisel tuleb taotlejal dokumente täites anda taas sama info, mis on varem juba antud. Andmete mitu korda küsimine on vastuolus ka Avaliku teabe seadusega.

Ettepanek: juurutada elektroonilised ja eeltäidetud vormid.

7. Töötaja/tööandja peab ise järge pidama, kui kaua elamisuba veel kehtib. PPA annab tööandjale teada töötaja elamisloa lõppemisest, siis on juba hilja hakata pikendamist taotlema.

Ettepanek: PPA võiks nii tööandjale kui ka töötajale nende antud e-mailile ennetavalt teada anda, et elamisluba lõpeb 3 kuu pärast ja et soovi korral on aeg hakata tegelema elamisloa pikendamisega.

8. Välismaalaste seaduse § 177 järgi saab tähtajalise elamisloa töötamiseks anda juhul, kui Eesti Töötukassa on andnud loa täita see konkreetne töökoht põhjusel, et antud töökohale esitatud kvalifikatsiooni- ja kutsenõuetele vastavat tööjõudu töötukassale teadaolevate andmete põhjalt Eestist ei leidu. Loa taotlemine ei ole konkreetsete isikute põhine. Tööandja esitab luba taotledes info ametikoha kohta ja nõuded kvalifikatsioonile/kutsele, mis töötajal, kes sel ametikohal tööle hakkab, peaksid olemas olema. See on üks lisa bürokraatlik samm, mis aeglustab protsessi ja on halduskoormuseks nii tööandjale kui ka avalikule sektorile.

Ettepanek: Asendada eraldi töötukassa loa nõue võimalusega, et PPA-l oleks õigus (kui peetakse vajalikuks) elamisloa väljastamisel töötamiseks teha töötukassast andmepäring, kas vastava kvalifikatsiooninõudega ametikohale on Eestis tööjõupuudus või mitte.

9. Väljaspoolt Euroopa Liidu liikmesriike tulnud töötaja ei saa vajadusel vähendada oma töökoormust ega minna palgata puhkusele – see on seotud nõudega maksta välistöötajale vähemalt Välismaalaste seaduses kehtestatud minimaalset palka (vähemalt Eesti keskmine töötasu). Antud kontekstis ei saa inimene hoolitseda näiteks raskelt haige pereliikme eest või osalise töövõime (ajutise) kaotuse korral töötada osakoormusega juhul, kui tema töötasu langeks alla nõutava piiri.

Ettepanek: Võimaldada tõestatud vajaduse korral vähendada välistöötajal ajutiselt töökoormust ja maksta sellel perioodilt vastavalt väiksemale tööpanusele ka siis, kui see jääb alla seaduses sätestatu.

10. Tööandjate kogemuse kohaselt kasutab PPA praktikat, et välistöötajat värvata soovival ettevõttel peab olema vähemalt 6 kuu pikkune tegutsemiajalugu. Seaduses sellist nõuet ei leia ehk et tööandjatele ona arusaamatu, millele PPA siin tugineb. Lisaks ei võimalda selline praktika alustada tööd ettevõttel, kelle ärimudel eeldabki töötajaid kolmandatest riikidest (nt rahvusrestoranid).

Ettepanek: Alustava ettevõtte puhul lähtuda mitte ettevõtte ajaloost, vaid omanike/juhtorgani liikmete ajaloost.

Ettepanek 2: PPA poolt taustakontrolli tegemiseks kasutatavad praktikad peavad olema läbipaistvad, kõigile arusaadavad ja seaduslikud. Kui konkreetne praktika ei tulene seadusest, siis selle kohaldamine lõpetada.

11. Elamisluba antakse seoses konkreetse tööandjaga. Kui töötaja soovib vahetada töökohta ja asuda tööle mõne teise tööandja juures, tuleb taas elamisloa taotlemise protsess läbi viia.

Ettepanek: Viia sisse muudatus, et kui töötaja on Eestis elanud ja töötanud mingi kindla perioodi (nt 5 aastat), ei pea ta tööandjat vahetades uuesti elamisluba taotlema.

12. Kui tööandja pankrotistub või kui töötaja kaotab muul põhjusel töö, peab ta „mõistliku aja jooksul“ riigist lahkuma, sest sisuliselt muutub tema elamisluba töösuhte lõppemisel päeva pealt kehtetuks.

Ettepanek: PPA kehtestatud „mõistlik aeg“ riigist lahkumiseks või uue töökoha leidmiseks ei anna õiguskindlust. Kehtestada konkreetne aeg selleks, et siin töötada sooviv välismaalane saaks reaalse võimaluse uue töökoha leida. Kui inimene tõestab, et ta aktivselt tööd otsib, on võimalik seda perioodi PPA otsusel ka pikendada.

13. Siseministeeriumi välismaalaste kohanemisprogrammi eesti keele kursused toimuvad ainult Tallinnas (inglise ja vene keele baasilt), Narvas (vene keele baasilt) ja Tartus (inglise keele baasilt). Mujal Eestis tööle asuvad välismaalased jäävad sellest keeleõppest eemale, sest inimesed ei hakka sõitma 1-2x nädalas õhtuti keeleõppe pärast Tallinnasse või Tartusse.

Ettepanek: Vaadata keeleõppe korraldus üle ning leida võimalused rahastada keeleõpet ka teistes linnades, näiteks Pärnus, Haapsalus jne, kus kohalikud keeltekoolid olemas ja nendega oleks võimalik koostööd teha.

14. Seoses sisserände kvoodi täitumisega on käesoleva aasta lõpus elamislubade väljaandmine aeglustunud ja menetlustähtaegu ületatud. Tööandjad, kes olid töötajatega detsembrikuus arvestanud, peavad ootama jaanuarini. Kuna sellel aastal piirarvu sisse mitte mahtunud töötajad lähevad 2017. aasta piirarvu alla, lisaks tõstab välistöötajate paganõude langetamine tööandjate huvi ja motivatsiooni välistöötajaid värvata, siis võib eeldada 2017. aastal sisserände piirarvu veelgi varasemat täitumist. Tööandjate keskliidu andmetel ei leevenda probleemi oluliselt ka IKT-sektori töötajate ja hooajatöölise piirarvu alt väljaarvamine, sest see tähendab suurusjärgu ca 200 inimest.

Ettepanek: siduda sisserände piirarv lahti alalise elanikkonna arvust ja lähtuda selle määramisel tööjõu tegelikust puudujäägist ehk tööealise elanikkonna vähenemisest kindlal perioodil (näiteks eelmise kalendriaasta andmete põhjal).

Lisaks peame, lähtudes algatuse raames saabunud tagasisidest, oluliseks Politsei- ja Piirivalveameti kodulehe põhjalikku uuendamist ning välismaalastest töötajatele lihtsasti arusaadava ja ülevaatliku infokeskkonna loomist. Täna on tööandjad ja ka (potentsiaalsed) töötajad olukorras, kus neile oluline ja vajalik info on erinevate asutuste veebilehtedel, info on tihti esitatud raskepäraselt või segaselt, mõisted ei ühildu jne.
Ühtse veebikeskkonna loomisse ja testimisse tuleks kaasata teenusedisainer, kuid kindlasti ka välismaalastest töötajate ja neid värbavate tööandjate esindajad.
Muuhulgas teeme ettepaneku arvestada järgmist laekunud tagasisidet:
– Leht peaks sisaldama ka infot ravikindustuse, maksuresidentsuse, perearstide jm kohta – see ei tohiks olla ainult Siseministeeriumi haldusalasse puutuvat infot koondav
– Veebikeskkonnas tuleks kirjeldada nii töötaja kui ka tööandja vaates erinevad võimalikud valikud elamisloa taotlemisel – nt kui ollakse saabunud võimalusega veeta 90 päeva viisavabalt (soovitus taotleda algul pikaajaline viisa ja siis on piisavalt aega elamisluba taotleda), kui elamisluba tuleb taotleda saatkonnas jm.

Haridus- ja Teadusministeeriumile:

1. Probleem: Keelenõuded on kohati liiga ranged ja ülereguleeritud. Näiteks: teenindus- ja müügitöötajatel, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine, nõutakse eesti keele oskust B1 tasemel, turvatöötajatel aga B2 tasemel. Kuigi teenindus-ja müügitöötajalt eeldatakse oluliselt rohkem ladusat ja soravat suhtlust võrreldes turvatöötajaga.

Ettepanek: Keelenõuete osas võiks suurem sõnaõigus olla tööandjal, kes otsustab, millise keeleoskusega töötajaid (nt klienditeenindajaid või turvatöötajaid) tal vaja on. Turumajanduse konkurentsisituatsioon sunnib tööandjaid nagunii pingutama ja pakkuma kliendile vajalikku teenust. Kui teenuse osa on piisaval tasemel eesti keelt oskavad töötajad, siis pingutab tööandja ise, et vastaval tasemel teenust ka pakkuda.

2. Probleem: välisõppejõududest abikaasadel, kes on samuti õppejõud, on Eestis raske tööd leida. Seetõttu eelistavad Eestile vajalikud välisõppejõud töötamiseks pigem riike, kus võimalused abikaasa töötamiseks on loodud.

Ettepanek: Töötada välja ja luua võimalused dual-careeri loomiseks (nt töökoha leidmine Eestisse asuva professori doktorikraadiga abikaasale)

Lisaks tõid välistöötajad olulise takistusena Eestis elu sisse seadmisel korduvalt välja probleeme lasteaiakohtadega – kohti küll leiab, aga logistiliselt ebasobivates kohtades. Halvemal juhul saavad sama pere lapsed koha erinevatesse lasteaedadesse, mis asuvad erinevates linnaosades.

Sotsiaalministeeriumile:

1. Probleem: Eestis töötavad välismaalased tõid korduvalt välja probleemid perearstiabi kättesaadavusega. Üks enim levinud takistusi oli sellise perearsti leidmine, kes suudaks ja sooviks patsiente teenindada inglise keeles ja kelle nimistus oleks ühtlasi ruumi uute patsientide jaoks. Samuti nimetati korduvalt probleemi, et kui ka arstiga suhtlemine sujub, siis registratuuriga, pereõe jm personaliga, kellega patsient samuti kokku puutub, keelebarjäri tõttu mitte. Lisaks keelebarjäärile on välistöötajad kogenud ka seda, et perearstid ja nende personal ei tea (või tunneb end vähese informeerituse ja ka eelarvamuste tõttu ebamugavalt), kuidas kohelda teistest kultuuridest pärit patsientide ja mida nendega suhtlemisel ja nende ravimisel arvestada. Seetõttu eelistatakse välismaalasi patsientideks pigem mitte võtta.

Ettepanek: Koostada nimekiri perearstidest, kes ootavad oma nimistusse inglise keelt (jt võõrkeeli) kõnelevaid patsiente ja avaldada see nii Haigekassa kui ka Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel, samuti Siseministeeriumi loodaval uuel välistöötajatele m]eldud veebilehel. Uuendada nimekirja regulaarselt.

Ettepanek 2: Töötada välja ja käivitada meede perearstide ja pereõdede erialase inglise keele täiendamiseks.

Ettepanek 3: Töötada välja ja käivitada meede, koolitamaks perearste ja pereõdesid erineva kultuurilise taustaga patsientidega suhtlemiseks ja eelarvamuste/hirmude vähendamiseks. Lisada vastav moodul ka arstide ja õdede väljaõppesse.

2. Probleem: Kui välismaalane töötab Eestis lühiajaliselt või juba töötab, kuid alles taotleb elamisluba, tasub tööandja temalt tööjõumaksud ja talle kehtib ka Haigekassa kindlustus. Ometi on välismaalasel raskusi perearstile ja eriarstile pääsemisega, kuna ilma elamisloata ei ole ta kantud rahvastikuregistrisse. Perearsti nimistusse kandmise eelduseks on aga rahvastikuregistri sissekanne (samuti on perearst vajalik, et saada suunamist eriarstile). Sisuliselt on sellises olukorras töötajal võimalik arstiabi saada vaid erakorralise meditsiini osakonnast või eraarstilt.

Ettepanek: siduda perearsti nimistusse registreerimine lahti rahvastikuregistrist. Arvestades, et perearst ei pea asuma samas piirkonnas, kus inimene elab, ei ole rahvastikuregistri nõue asjakohane. Välismaalase puhul võiks piisata, et ta on registreeritud Töötamise registris (TÖR).

PS: Ühe alternatiivina oleme Siseministeeriumile teinud ettepaneku võimaldada rahvastikuregistrisse kanda ka Eestis lühiajaliselt töötavad välismaalased, kuna rahvastikuregistri sissekanne on ka mitmete teiste avalike teenuste saamise aluseks.

Rahandusministeeriumile:

1. Probleem: Kolmandatest riikidest pärit töötajad ja nende tööandjad tõid korduva probleemina välja raskused perearstiabi kättesaadavusega: perearste, kes on valmis patsiente inglise keeles vastu võtma, on vähe ja neil on enamasti nimistud täis. Tegime olukorra parandamiseks Sotsiaalministeriumile konkreetsed ettepanekud, kuid nende abil olukorra paranemine võtab aega. Seni on paljud tööandjad valmis tasuma välismaalastest töötajate eest täielikult või osaliselt kulusid eraarsti juures, kuid neile kuludele lisandub tööandja jaoks ka erisoodustusmaks.

Ettepanek: Vabastada tööandja kulud kõigi töötajate tervisele piiranguteta erisoodustusmaksust.

Ettepanek 2 (alternatiiv) Vabastada tööandja poolt mitte Eesti residendist töötaja eraarstiabi jaoks tehtud kulutused erisoodustusmaksust.

2. Probleem: Eestis lühiajaliselt töötavatel kolmandatest riikidest pärit inimestel või neil juba töötavatel välismaalastel, kes alles elamisluba taotlevad, on igapäevaeluks vajalik arveldusarve kohalikus pangas. Pangad küsivad aga välismaalastelt, kellel ei ole elamisluba, arveldusarve avamise eest lisatasu (erinevatel andetel 250-300 eurot). Välistöötajate jaoks on see ebavõrdne kohtlemine ja seda tõid välistöötajad välja kui üht levinumat probleemi, mis nende silmis näitab, et Eesti tegelikult ei soovi ja ei oota välismaised talente siia tööle.

Ettepanek: Mõistame, et probleemi taga on pankade kohustus täita rahapesuvastaseid hoolsusmeetmeid. Siiski teeme ettepaneku kutsuda Rahandusministeeriumis kokku töörühm või mõni muu aruteluvorm olukorrale lahenduse leidmiseks.

Tööandjad: kobareelnõu tagasiside jaoks ei anta huvigruppidele piisavalt aega

Tunnustame Riigikogu rahanduskomisjoni soovi eest huvigruppe arutellu kaasata. Paraku on eelnõus nr 302 ühest väikesest kuigi väga olulisest seadusemuudatustest nädalaga saanud ligi sajapunktiline kobareelnõu, mille osas seisukoha kujundamine võtab rohkem aega, kui kaks tööpäeva, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar oma vastuses rahanduskomisjoni esimehele.

Riigikantselei küsis Tööandjate seiuskohti Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnöule 302 SE teiseks lugemiseks esitatud muudatusettepanekutele.

Tööandjate hinnangul ei ole muudatustele eelnenud ka piisavalt sisulist diskussiooni ega mõjuanalüüsi, mistõttu ei ole võimalik põhjalikku sisulist tagasisidet anda 12. detsembriks. “See, et tagasiside andmiseks jäetakse nii vähe aega, tähendab, et tegelikult sisulist kaasamist ei toimu. Kindel on see, et ebastabiilsus ja oluliste maksupoliitiliste otsustega kiirustamine ilma huvigruppe kaasamata ei toeta ettevõtluskeskkonda ega majandust. Eelnõuga on seetõttu õigem edasi minna esialgse terviseedenduse erisoodustuse regulatsiooni osas, arvestades Eesti Tööandjate Keskliidu jt huvigruppide enne esimest lugemist tehtud muudatusettepanekuid. Ülejäänud seadusemuudatusi tuleb menetleda korrektselt eraldi. Seejuures on maksukorralduse seaduse §41 kohaselt võimalik kiiremini kui 6 kuud jõustada vaid maksumaksjale soodsaid muudatusi,” kirjutas Tamsar.

Tööandjad ei toeta ELi äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi direktiivi

Euroopa Liidu äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi direktiiv kujutaks tõsist ohtu Eesti praegusele kasumijaotuse põhisele ettevõttetulumaksu süsteemile ning Eesti ei peaks seda toetama.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku vastu võtta direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi (CCTB) kohta. Direktiivi kohaselt muutuks CCTB kasutamine suurte rahvusvaheliste kontsernide jaoks kohustuslikuks. Olles konsulteerinud ettevõtete ja maksuekspertidega, leiab Eesti Tööandjate Keskliit, et CCTB kujutab tõsist ohtu Eesti praegusele kasumijaotuse põhisele ettevõttetulumaksu süsteemile.

Direktiivi vastuvõtmine tähendaks Eesti jaoks igal juhul, et maksuadministratsioon, raamatupidajad ja finantsarvestustarkvara peab olema valmis CCTB-le vastava maksuarvestuse pidamiseks. See on tohutult keerulisem süsteem praegusega võrreldes ja ka Komisjoni tellitud mõjuhinnang tuvastas, et kohustusliku CCTB mõju Eesti majandusele tervikuna oleks negatiivne. Kui kahte süsteemi paralleelselt kasutades Eesti hiljem leiaks, et kahe süsteemi ülalpidamine on liiga kulukas, on direktiivi praktiliselt võimatu tühistada. Seega oleks peaaegu vältimatu, et kogu ettevõttetulumaksusüsteem läheks üle CCTB-le. Kuid juba CCTB vastuvõtmise ajakava on ebareaalselt ambitsioonikas. 2019. aastaks peaks Eesti suutma direktiivi oma õiguskorda üle võtta.

Seega teeb Eesti Tööandjate Keskliit Valitsusele ettepaneku direktiivi mitte toetada ja informeerida ka Eesti esindajaid Euroopa Liidu institutsioonides, et CCTB tähendab tegelikult suurt halduskulu ja praegusest süsteemist loobumist, mis ei ole Eesti huvides.

Tööandjad ei poolda sotsiaalmaksu alandamise tagasipööramist 1. jaanuarist 2017

Eesti Tööandjate Keskliit ei ole nõus seadusemuudatusega, mille kohaselt jääks ära sotsiaalmaksu langetamine 1. jaanuarist 2017 ja 1. jaanuarist 2018. Muudatus rikub põhimõtet, et ettevõtjale ebasoodsa maksumuudatuse vastuvõtmise ja jõustamise vahele peab jääma vähemalt 6 kuud, teatas keskliit Riigikogu rahanduskomisjonile. Kuuekuulise etteteatamise põhimõtte näeb ette Maksukorralduse seaduse paragrahv 41.

Ettevõtjad ja riik on seadusemuudatusega juba pikalt ette arvestanud ning oma finantsarvestuse vastavalt korraldanud. Seega oleks sellest viimasel hetkel loobumine vastutustundetu.

Tööjõumaksude koormuse vähendamine on Eesti Tööandjate Keskliidu üks põhilisi eesmärke. Sotsiaalmaksu üldisest väiksemahulisest langetamisest võiks loobuda, kui ettevõtjale jäetaks kohanemiseks piisavalt aega ja selle asemel võetaks kasutusele majandust oluliselt paremini edasiviivad meetmed, nagu sotsiaalmaksulagi kolmekordse keskmise palga tasemel ja vähendada sotsiaalmaksumiinimumi poole võrra.

Riigikogu rahanduskomisjon menetleb Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 288 SE, millega mh soovitakse tunnistada kehtetuks 30.06.2015 Riigi Teatajas avaldatud sotsiaalmaksuseaduse muudatused, millega langetatakse sotsiaalmaksu määra 33 protsendilt 32,5 protsendile alates 01.01.2017 ja 32 protsendile alates 01.01.2018.

 

Tööandjad valitsuskoalitsiooni läbirääkijatele: Majanduskasv tulgu enne teisi prioriteete

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar osaleb eksperdina loodava valitsuse koalitsiooniläbirääkimistel. Tööandjate soovitused uue valitsuse koalitsioonileppesse ja tegevuskavasse puudutavad majanduskasvu, töökäte puudust, riigireformi, vajalikke maksumuudatusi ja strateegiat struktuurivahendite sõltuvusest vabanemiseks. Need on keskliidu hinnangul Eesti majanduse arengu ja kestlikkuse seisukohalt võtmeküsimused.
  
 1. Majanduskasvust on küll palju räägitud, aga kasvu saavutamine ei ole seni olnud valitsuse sisuline prioriteet. Majanduskasv tuleb aga seada muudest prioriteetidest ettepoole, sest selleta ei ole kusagilt tekkimas vahendeid kasvavate sotsiaalsete kulude finantseerimiseks. Majanduskasvu küsimusele ei tohiks läheneda  ühe või teise väiksemat laadi maksukohendusega, et siis kuulutada probleem lahendatuks.
 
2. Eesti suurim väljakutse on demograafiline probleem. Tööjõuturg kahaneb 2040. aastaks umbes viiendiku võrra. Sellega on seotud kaks peamist probleemi. Esiteks: töötav inimene peab kandma märksa suuremat maksukoormat. Teiseks: ettevõtetel jääb töö tegemata ja kasvav palgasurve muudab nad konkurentsivõimetuks.
a. Kuigi probleem on ebamugav, ei saa lahendust lõputult edasi lükata. Tuleb tegeleda oskustöötajate Eestisse asumise lihtsustamisega ja nende siia kutsumisega. Konkureerime tööjõu pärast meist rikkamate ja parema kliimaga riikidega ning peame ise pingutama, et nad siia üldse tulla tahaksid. Ühtegi reaalset alternatiivi probleemi lahendamiseks pole näha. Samas tuleb protsessi väga hästi juhtida ja vähendada avalikkuse hirmusid.
b. Praegune välismaalaste palgakriteerium asendada sektori keskmise palgaga.
c. Sisserändekvoot siduda iga-aastase tööealise elanikkonna muutusega.
 
3. Riigireform. Riigi valitsemine ja juhtimine vajab tõhustamist. Käivitatud on protsessid, mis on pälvinud ka kriitikat, ent ometi vajalikud.
a. Haldusterritoriaalse reformiga jätkata praegusel kujul. Alustada valijatele meeldivamate muutuste sisseviimist tähendaks suure tõenäosusega reformi ebaõnnestumist ja sellega tehtud kahju Eestile ületab kordades kahjusid, mis võivad tekkida reformi vigadest.
b. Jätkata üleminekut tulemusjuhtimisele ja tegevuspõhisele eelarvele eesmärgiga see rakendada hiljemalt aastaks 2020.
c. Toetame horisontaalset koostööd, sh riigi teenuste kaardistust ja analüüsi ministeeriumite üleselt. 
d. Avalike teenuste, näiteks tervishoiu tõhustamine enne sinna täiendavate vahendiste suunamist.
 
4. Maksud. Suure tõenäosusega on vajadus mõelda maksusüsteemi tulevikule märksa laiemalt. Vajadus tuleneb jagamismajanduse levikust, samuti meie sotsiaalsüsteemi liig otsesest seotusest tööjõumaksudega. Samas selliseid põhimõttelisi arutelusid tuleb pidada rahulikult ja maksusüsteemis kiireid olulisi muutuseid teha ei tohi ega ei ole ka vaja. Mida saab teha, on parandada mõned vead ja otsida lahendust kiiretele probleemidele:
a. Aktsiisitõusud, eriti  diislikütuse aktsiisitõus tuua tagasi varasemalt kokkulepitud tõusugraafikutesse.
b. Majutusteenuste käibemaksu tõusu tagasipööramine.
c. Sotsiaalmaksu miinimumi alandamine ja lae kehtestamine.
d. Laiendada erisoodustusmaksu kaotamine kõikidele töötaja tervise hüvanguks tehtud kuludele.
e. Kaotada erisoodustusmaks töötaja transpordiks tehtud kulutustele.
 
5. Struktuurivahendite sõltuvusest vabanemise strateegia. Eesti vajab pikaajalist finantsplaani  perioodiks 2020 ja edasi ehk ajaks, mil meile laekuvad toetused Euroopa Liidu struktuurifondidest vähenevad ja lõppevad. Täna tehakse märkimisväärne osa riigi arendustegevustest struktuurivahendite toel. 
 
 

Häid läbirääkimisi ja edasiviivaid  lahendusi Eestile

Toomas Tamsar
 

Tööandjad esitasid riigi äriühingute nõukogude liikmete nimetamiskomisjoni Gunnar Okki

Eesti Tööandjate Keskliit tegi valitsusele ettepaneku nimetada riigi äriühingute nõukogude liikmete nimetamise komisjoni liikmeks tööandjate poolt Gunnar Okk. Samuti on Tööandjad seisukohal, et loodav komisjon ei peaks tegelema riigi äriühingute nõukogude üle järelevalve teostamisega, vaid selle peamiseks rolliks peaks olema kitsamalt nõukogude liikmete valik ja nende sobivuse hindamine ja töötasu ettepanekute tegemine.

“Eesti Tööandjate Keskliit näeb komisjoni rolli eelkõige “nomineerimiskomisjonina”. See tähendab, et selle peamiseks tegevuseks on võimalike liikmete valik, nende sobivuse hindamine ja tasustamise ettepanekute tegemine. Kindlasti ei saa olla komisjoni ülesandeks järelevalve teostamine nõukogu ja selle liikmete tegevuse üle, mis valitsuse korralduse eelnõus sätestatud ülesandepüstitusest tuleneb,” kirjutas keskliidu juhataja Toomas Tamsari rahandusminister Sven Sesterile.

Rahandusministeerium saatis oktoobri alguses ministeeriumitele kooskõlastusringile riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmete nimetamise komitee korralduse eelnõu. Komitee suuruseks on viis kuni seitse inimest, kelle hulka kuuluks nii riigi kui erasektori esindajad. Komitee liikmete volituste pikkuseks on plaanitud kolm aastat.

Eelnõu on välja töötatud tulenevalt valitsuse 7. juulil 2016. aastal heaks kiidetud riigi osaluspoliitika valges raamatus tehtud ettepanekust moodustada riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmete nimetamiseks suure juhtimiskogemusega ekspertidest koosnev nimetamise komitee.

Tööandjad ootavad statistikaametile esitatavate aruannete vähendamist

Eesti Tööandjate Keskliit soovitab statistika kogumise korralduse muutmisel arvestada ettepanekutega, mille Keskliit on juba esitanud nullbürokraatia algatuse raames, kirjutasime me vastuseks Rahandusministeeriumi küsimusele, kuidas hindame riikliku statistika kogumise seaduse muutmise vajalikkust seoses Euroopa statistikat reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste täiendamisega.

“Ettevõtjate hinnangul on üheks suurimaks halduskoormuse tekitajaks just Statistikaameti kogutav aruandlus. Statistiliste andmete kogumise muutmiseks oleme põhjaliku tagasiside juba andnud Nullbürokraatia projekti raames. Palume, et arvestaksite Riikliku statistika seaduse muutmisvajadust analüüsides ka selle projekti sisendit,” seisab kirjas.

Nullbürokraatia projekti raames oleme varem esitanud järgmised tähelepanekud:

  • Üheks suuremaks halduskoormuse tekitajaks on statistikaameti aruanded, mille raames esitatavad andmed suuresti kattuvad. Tõime välja eriti ettevõtte kompleksse majandusaasta aruande ehk EKOMAR-I, mille koostamine on väga töömahukas ja ettevõtjad esitavad samu andmeid kaks korda – aruanne on samaväärne majandusaasta aruandega, väga palju infot tuleb dubleerida. Ettevõtja tavapärase äritegevuse käigus enamjaolt statistikaameti nõutud andmeid ei koguta ning spetsiaalselt statistikaameti aruande jaoks andmete kogumine on tihti majanduslikult väga ebamõistlik. Nii võib juhtuda, et paljude ettevõtete esitatud andmed on ebatäpsed ja sellest tulenevalt on ebatäpne ka kogu statistiline pilt, mis omakorda viib valede otsusteni statistika tarbija. Seepärast tegid Tööandjad ettepaneku, et statistikaamet kõik EKOMAR-i andmed võiks võtta ettevõtja portaalile esitatud majandusaasta aruandest.
  • Tööandjate hinnangul on ebavajalikud, arusaamatu otstarbega või omavahel dubleerivad ka paljud teised aruanded. Statistikaametile on vaja esitada erinevaid aruandeid, mis sisaldavad paljuski sama informatsiooni. Igakuiste aruannete koostamiseks vajalik info kajastub ka kvartaalsetel aruannetel. Probleemiks eelkõige igakuine palgaaruanne.
  • Tööandjate hinnangul võiks riik seada endale eesmärgi küsida samu andmeid ettevõtjalt ainult ühe korra. Otstarbekas oleks maksu- ja tolliameti (MTA) ning statistikaameti suurem koostöö.

Tööandja kulud töötaja tervisele tuleks erisoodustusmaksust vabastada piiranguteta

Praegu Riigikogus menetletav tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise eelnõu, millega muudetaks sotsiaalmaksuvabaks 2. ja 3. haiguspäeva hüvitamine ning loetakse osaliselt maksuvabaks tööandja kulutused töötaja tervisele, on samm õiges suunas. Kuid Tööandjad leiavad, et seadusemuudatus ei ole piisav ning tööandja kulud töötaja tervisele tuleks maksustamisest vabastada piiranguteta, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar Riigikogu rahanduskomisjonile.

Antud kujul ei ole seadusemuudatus ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks piisav. Haigekassa eelarve puudujääk on 2015-2016 suurusjärgus 20-30 mln eurot ja see võib järgnevatel aastatel mitmekordistuda. Nimekiri tervisega seotud kulutustest, mida eelnõu kohaselt 2018. aastast maksuvabalt kompenseerida võib, aga üsna jäik ja lühike. Suurem rõhk on eelnõus harrastustel, mis parandavad küll tervist ja on töötajale motiveerivad, kuid ei lahenda ravikulude puudujäägi probleemi.

Selleks, et terviseedenduse maksusoodustus hakkaks reaalselt Haigekassa eelarvedefitsiiti vähendama:

* Tuleb maksuvabastust laiendada kõigile tööandja poolt töötajate tervisele tehtud kulutustele. Seda on vaja, et suurendada tervishoiu vabatahtlikku rahastamist ning vähendada haiguspäevade arvu. Praeguses eelnõus on suur rõhk sportimisel ja füüsilisel aktiivsusel. On veel terve rida võimalikke teenuseid, mida tööandja võiks maksuvabalt hüvitada, näiteks vabatahtlik täiendav tervisekindlustus, tervishoiuteenused, mis praegu on suure omafinantseeringuga või täiesti patsiendi kulul, ravimite omaosalus jne. Arusaamatu on, miks ei võiks maksuvabalt kompenseerida mistahes tervishoiuteenuseid või ravimeid, mille finantseerimine tööandja poolt oleks Haigekassale märksa vahetuma mõjuga.

* Tehtud soodustuse arvestus ei tohi kujuneda tööandja jaoks nii kulukaks, et see positiivset mõju vähendama hakkaks. Lisaks kulude deklareerimisele Maksu- ja Tolliametile lasuks seletuskirja kohaselt tööandjal kohustus pidada kvartali jooksul kasutatud piirmäära osas töötajate lõikes detailset arvestust, mis suurendaks tööandja halduskoormust. Süsteemi edasi arendades tuleb leida võimalusi halduskoormuse minimeerimiseks, et see ei pärsiks ettevõtjate motivatsiooni tervishoidu panustada

Soovitatud muudatuste risk riigieelarvele on väike. Tulu- ja sotsiaalmaksu laekus 2015. aastal tehtud erisoodustuselt töötaja tervisele vaid 2,3 mln €. See on ka otsene kaotus riigieelarve tuludele. Ei ole realistlik, et inimesed hakkaksid seadusemuudatuse järgselt suurt osa oma palgakasvust tervisekuludena välja võtma. Keskmises sissetulekus ei ole sportimis- jm tervisega seotud kuludeks lihtsalt väga palju ruumi. Kui maksusoodustuse tõttu asutakse tervisega seotud kaupu ja teenuseid laiemalt tarbima, suurendab see hoopis käibemaksu laekumist riigieelarvesse.

Tööandjate ettepanekud töövaidluste lahendamise seaduse eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit esitas töövaidluse lahendamise seaduse eelnõule järgmised kommentaarid:

1. Palume selgitada § 2 lg 1 punkt 1 – mida on mõeldud töösuhte ettevalmistamisest tulenevate vaidluste all.

2. Kulude jätmisest poolte kanda (sealhulgas ka eksperdi kulu, sõltumata eksperdi otsusest). Tihtipeale võivad avaldused olla alusetud ja pahatahtlikud ning tõendamine nõuab aega ning ka juriidilise konsultandi kaasamist. Teisel poolel ei pruugi olla võimalik taotleda asja edastamist kohtule läbivaatamiseks (kus on võimalus kulude hüvitamise taotlemiseks). Kuna eelnõuga kaotatakse ära nõude ülempiir, kaasneb suuremate nõuetega tõenäosus, et vaja on kasutada õigusabi/eksperti vms, millega kaasnevad kulud.

3. Tunnistajad ning kirjalikud ütlused.
Teeme ettepaneku, et kui üks pool nõuab tunnistaja ülekuulamist istungil, oleks see komisjonile kohustuslik. Tunnistaja kohale ilmumise peaks tagama isik, kes saab seda mõjutada (mitte see isik, kes taotleb tunnistaja ülekuulamist istungil). Vastasel juhul võivad eelkõige töötajad (kuid ka teatud juhtudel tööandjad) sattuda olukorda, kus töötaja soovib tööandja teise töötaja ülekuulamist, kuid tööandja ei ole sellest huvitatud ja avalduse teinud töötaja ei saa mõjutada tunnistaja istungile tulemist.

4. Vaja oleks täpsustada tõlkele esitatavad tingimused ning kes vastutab tõlke õigsuse eest.

5. Protokollimine.  Teeme ettepaneku, et protokolli lisatakse ka muu info, kui üks pool seda taotleb.

6. Lepitusmenetlus

Eelnõu kohaselt on töövaidlusorgani kui lepitusorgani poole pöördumise ehk lepitusmenetluse alustamise aluseks töövaidluskomisjonis sama avaldus, millega pöördutakse töövaidluskomisjoni vaidluse lahendamiseks, kuid millele on lisatud poolte kokkulepe lepitusmenetluse läbiviimiseks (eelnõu § 32).  Seletuskirjas on põhjendusena välja toodud, et varasema kokkuleppe eeldus välistab selle, et vaidlevad pooleks saaksid pahatahtlikult venitada töövaidlusasja arutamist.

Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul ei ole see põhjendus veenev, kuna lepitusmenetluse katkestamisel või luhtumisel on võimalik asja arutamist jätkata tavamenetluses ning sisuliselt ei anna asja venitamine midagi juurde.

Praktikas tähendab eelnõus sätestatu aga seda, et pooled, kelle töösuhted on sassi läinud ja kes tõenäoliselt ei ole arusaamatusi suutnud omavahel selgeks rääkida, peavad enne töövaidluskomisjonile avalduse esitamist suutma kokku leppida, et on nõus lepitusmenetluse läbiviimisega. See on vähetõenäoline, mh võttes arvesse, et Eestis ei ole lepitamine veel väga levinud ja teadvustatud probleemide lahendamise viis. Pigem näeme siin olulist rolli töövaidluskomisjoni juhatajal, kes võiks ka hiljem, s.t pärast avalduse menetlusse võtmist ja olukorda hinnates, suunata/veenda pooli lepitusmenetluse läbiviimiseks (sh tutvustada lepitusmenetluse regulatsiooni, rääkida selle eelistest jne) sõltumata sellest, kas pooled on eelnevalt suutnud selles kirjalikult kokku leppida või mitte.

Segadust lisab eelnõu § 53 lõike 1 esimene lause, mille kohaselt peab töövaidluskomisjon kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et töövaidlus või osa sellest lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et töövaidluskomisjoni juhatajal on õigus teha pooltele ettepanek lahendada töövaidlus näiteks lepitusmenetluses. Seega tekib olukord, kus seadus nõuab selgesõnaliselt lepitusmenetluse kohaldamiseks eelneva kokkuleppe sõlmimist, samas seaduse eelnõu § 53 viitab kaudselt ja seletuskiri ütleb väga selgelt, et töövaidluskomisjoni juhataja võib lepitusmenetlusele suunata ka menetluse ajal. 

Samuti pöörame tähelepanu asjale, et eelnõu seletuskirja kohaselt „lepitusmenetluse katkestamise või luhtumise korral esitab avaldaja töövaidluskomisjonile taotluse sama avalduse lahendamiseks tavamenetluses. Sellisel juhul loetakse avalduse töövaidluskomisjoni esitamise kuupäevaks vastavasisulise taotluse kuupäeva ning avalduse menetlusse võtmise ja läbivaatamise tähtaeg hakkab kulgema otsast peale. Eeltoodud väga olulist informatsiooni seaduse eelnõu ise ei sisalda, mistõttu tuleks selguse mõttes seda täiendada.

Samuti tuleks siinkohal täpsustada, et nõuete esitamise tähtaja arvutamisel võetakse arvesse esimest avaldust töövaidluskomisjonile, mitte hilisemat taotlust asja lahendamiseks tavamenetluses (oluline aegumise seisukohast).

Ühtlasi juhime tähelepanu, et eelnõu ja seletuskirja § 24 lõike 2 punkti 7 sõnastus on erinev.

Tööandjate seisukoht Euroopa sotsiaalõiguste sambale

Selle aasta märtsis esitas Euroopa Komisjon kavandi Euroopa sotsiaalõiguste samba (SõS) loomiseks, mille eesmärgiks on sõnastada olulised põhimõtted Euroopa Liidu liikmesriikide tööturu- ja sotsiaalpoliitika arendamisel. 2017. aastal tahetakse välja tulla valge raamatuga.

Eesti Tööandjate Keskliit leiab, et EL paistab juba praegu silma kõrgete sotsiaalsete standardite ja kulutustega globaalses plaanis, küll aga ei saa seda öelda ELi majanduse konkurentsivõime kohta. Seega peaks kindlasti püüdma vältida igasuguseid lisaregulatsioone  ning kiiret ülespoole konvergentsi ja harmoniseerimist sotsiaalvaldkonnas. Pealegi on liikmesriigid väga erineva arengutasemega ning mõtlematu tegutsemisega võime oodatava kasu asemel hoopiski halvata majanduse ning põhjustada ettevõtete EList lahkumist ning töötuse kasvu. Seega oleks vaja kindlasti teostada ka sotsiaalõiguste samba mõjuanalüüs ehk siis hinnata mõju majandusele, tööhõivele ning kuivõrd aitab see kaasa ELi ning eelkõige EMU (majandus- ja rahaliidu)  globaalse konkurentsivõime paranemisele.

ELi sotsiaalõiguste sammas peaks laienema ka eurotsooni mittekuuluvatele riikidele, vastasel juhul soosime vaid kahekiiruselist ELi ning veelgi suuremate lõhede tekkimist liikmesriikide vahel.

Konkreetsed kommentaarid SõS kohta:

– SõS-l on ebaselged eesmärgid, puudub mõjuanalüüs ning selge plaan, kuidas plaanitakse SõSi rakendada.

– EL eristub globaalses plaanis kõrgete sotsiaalsete standardite ja sotsiaalkulutuste poolest, küll aga ei saa me sama öelda ELi majanduse konkurentsivõime kohta.
– EL ei vaja sotsiaalvaldkonnas lisaregulatsioone, sest eksisteerib ELi sotsiaalaquis (katab 28 EL liikmesriiki ja EEA riike),  mis koosneb umbes 70 direktiivist ning mis hõlmab enamikku sotsiaalõiguste sambas toodud valdkondadest (näiteks töötaja õigust võrdsele kohtlemisele töösuhtes, õigust saada infot töötingimuste, tööohutuse ja töökeskkonna kohta, kohustust konsulteerida töötajatega jne). Seega jääb arusaamatuks, mis lisandväärtust soovitakse sotsiaalõiguste sambaga saavutada? Kas SõS on  EL sotsiaalaquis´ edasiarendus või soovitakse sellega laiendada vaid sotsiaalvaldkonna õigusi?
– Lisaks tekib paljude sotsiaalõiguste samba teemade puhul subsidiaarsuse küsimus, sest klassikaliselt on need siiani kuulunud liikmesriikide kompetentsi.
– Ilmselt soovitakse ELi tasandil eesmärkide paika panemisega soodustada ülespidist konvergentsi sotsiaalvaldkonnas, kuid paraku võib ambitsioonikate miinimumstandardite seadmisega tekitada kasu asemel hoopis kahju, viies ettevõtete EL-st välja kolimiseni või sulgemiseni ning andes sel moel hoogu tööpuuduse kasvule.
– Jääb segaseks, kuidas plaanitakse ELi sotsiaalõiguste sammast rakendada, kas läbi EL semestri ja riigipõhiste soovituste?
– Puudub mõjuanalüüs: milline on mõju ELi majandusele, konkurentsivõimele ja kuidas aitab SõS kaasa Euroopa Majandus- ja Rahaliidu tugevdamisele?
– Sambast peaks saama raamistik liikmesriikide tööhõive- ja sotsiaalnäitajate jälgimiseks/võrdlemiseks. Leiame, et sellist võrdlusraamistikku on raske teostada, sest liikmesriikide lõikes on suured erinevused ning kõikides riikides ei eksisteeri isegi alampalka, samuti arvutatakse palgalõhe näitajat erinevalt. Praegu tundub, et suund on liigselt tingimuste võrdsustamise suunas, mis aga tegelikkuses piirab vaesematest riikidest pärit ettevõtjate ja töötajate võimalusi (nt. lähetatud töötajate teema).
– Tööjõu vaba liikumine, mis on üks ELi põhivabadusest ning äärmiselt oluline ühisturu ja tööturu funktsioneerimiseks, puudub täielikult ELi sotsiaalõiguste sambast. Paljudes ELi liikmesriikides on suurimaks probleemiks kvalifitseeritud tööjõu puudus, samas tööjõu vaba liikumine aitaks seda probleemi oluliselt  leevendada.

Eesti ja SõS

Kahtlemata sisaldab sotsiaalsammas mõnesid väga olulisi valdkondi. Nendest olulisemad Eesti jaoks on:
1. Oskused, haridus, elukestev õpe;
2. Sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide jätkusuutlik finantseerimine.

1. Haridus – viia haridus vastavusse tööturu nõuetega; töökohapõhise õppe suurem osakaal; elukestva õppe propageerimine.

Meil on juba praegu suur kvalifitseeritud tööjõu puudus. Seega peame hoolitsema selle eest, et noored saaksid õppeasutustes oskused, mille järele on ettevõtetel reaalne vajadus. Arvestades demograafilisi trende ja kiiret tehnoloogilist arengut, muutub eriti oluliseks elukestev õpe. Peame võimaldama inimestel püsida tööturul nii kaua kui võimalik, selleks on neil vaja aga kaasaegseid digioskusi. Samuti peame lihtsustama võõrtööjõu kaasamist sektorites, kus Eestis vastava kvalifikatsiooniga inimesed puuduvad või on neid liiga vähe.

2. Elanikkonna vananemist, tööealise elanikkonna vähenemist, väljarännet arvestades on üheks suuremaks meie ees seisvaks väljakutseks eelkõige sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide jätkusuutlik finantseerimine.

• Eesti rahvaarv on 2060. aastaks 1,1 miljonit (senise 1,3 milj asemel), mis tähendab ka tööealise elanikkonna vähenemist. Töötajate ja pensionäride suhe viimasel 20 aastal on olnud keskmiselt üle kahe töötaja ühe pensionäri kohta. 2060 aastaks on ühe pensionäri kohta vaid poolteist töötavat inimest.
• Sellise trendiga jätkates oleks 2060. aastal meie riiklik pension alla 300 euro kuus
• Kas vaid pensioniea tõstmine 70 eluaastani saab olla  lahenduseks  praeguse pensionisüsteemi püsima jäämiseks?
• Kas pensioniraha peaks investeerima Eestisse?
• Viimasel ajal on palju olnud juttu tervishoiu finantseerimisest ning Haigekassa pingelisest eelarvest. Tervishoiutöötajate hoiatusstreik oli selgeks märgiks, et meie tervishoid on üle 10 aasta olnud alarahastatud ning selle finantseerimine vajab ülevaatamist.
• Sotsiaaltoetuste puhul võiksime arvestada reaalsusega (ehk siis ka üksikvanemate suurt osakaalu), mitte lähtuda alati traditsioonilisest peremudelist: „ema, isa, 2 last“.
• Naiste aktiivseks osalemiseks tööturul ja ühiskonnaelus peame tagama lasteaiakohtade ja eakate hooldeteenuse kättesaadavuse.
• Tähelepanu tuleb pöörata ka absoluutses vaesuses elavatele inimestele, sest liialt suured erinevused sissetulekutes hakkavad teatud hetkest takistama majanduse arengut.

Tööandjad: suhkrumaks ei täida eesmärki

Eesti Tööandjate Keskliidu arvates ei ole suhkrumaksude kehtestamine hea idee, sest need ei taga oma eesmärki, olgu selleks siis terviseparandus või riigieelarve täitmine. Samal ajal kaasneks selle administreerimisega suur halduskoormus nii riigile kui ka ettevõtjaile.

Juba 2014. aasta suvel üllitas Euroopa Komisjon uuringu toidumaksude mõjust toiduainetetööstuse konkurentsivõimele Euroopa riikides (Taani, Soome, Ungari ja Prantsusmaa), mis neid puuduseid kinnitas:

1) Maksud ei taga tervise paranemist – Komisjoni uuringu põhjal mõjutavad toidumaksud küll tarbimist, aga mitte alati soovitud suunas – tarbija asub ostma odavamat või asendusainetega toodet ja osaliselt kandub tarbimine üle madalama hinnaga piirkondadesse. Hind mõjutab küll tarbijat, ent mõjutatavam on madalama sissetulekuga tarbija, samas kui keskmise palga saaja ei pruugi mõju üldse tunda. Odavam või asendusainetega magustatud kaup ei pruugi sugugi tervislikum olla. Näite maksude väiksest mõjust võib tuua alkoholiaktsiisidest, mille määrasid on viimase 10 aastaga kahekordistatud, 20 aasta tagusega võrreldes on määrad lausa kolmekordsed, aga inimesi, kes iga päev alkoholi tarbivad, on TAI andmetel samal ajal juurde tulnud. Kui alkoholitarbimine sõltuks vaid hinnast ja ostujõust, võiks IT-s või finantssektoris töötav inimene ostujõu poolest tarbida 3 korda rohkem alkoholi kui toitlustuses ja majutuses töötav inimene, kelle keskmine palk on Statistikaameti andmetel 2-3 korda madalam.

2) Mistahes toidumaksu arvestus ja järelevalve on kulukas, mis võib loodetud riigieelarve tulu minimeerida ja kahjustada toiduainetetööstuse konkurentsivõimet.

a. Piiriülene kaubandus – Komisjoni tellitud uuring näitas, et toidumakse kehtestanud riikides asusid inimesed sisseoste tegema naaberriikides. Aktsiisikaupadele on Euroopa Liidus kehtestatud piiriülese kaubanduse piirnormid. Toidukaupadele hetkel sellised piirangud puuduvad.

b. Lihtne petta – suhkrumaks on põhimõtteliselt aktsiisilaadne tootespetsiifiline tarbimismaks. Aktsiiside puhul on maksuhalduri põhiküsimus, kas tegemist on ikka aktsiisikaubaga ja kui palju seda tarbimisse lasti. Aktsiisikauba määratlemiseks on üsna keeruline reeglistik, millest tavainimene suurt midagi aru ei saa, aga asjatundja vahel üsna kerge modifikatsiooni abil mitteaktsiisikauba teha saab (näiteks lisades kütusele kuni 20% vett või deklareerides maksustatava aine, nt alkoholi sisaldust tegelikkusest erinevalt). Suhkrumaksu puhul tekiks sama küsimus – kas tootele märgitud suhkrusisaldus vastab tõele.

c. Raske kontrollida – aktsiisikaupu tohib toota ja importida vaid läbi aktsiisi- või tollilao – rajatise, mis on erilise kontrolli all ja mille rajamine on üsna kulukas. Suhkrut ja rasva on peaaegu igas toiduaines ja seega on kogu toidu sarnase järelevalve alla surumine üsna utoopiline mõte. Maksu- ja Tolliamet näeb kurja vaeva, et aktsiisikaupade salaturgu ohjes hoida. Igal aastal avastatakse terved veoautotäied salakütust, -alkoholi ja -sigarette, mis ometi moodustavad vaid väikse osa tegelikust salaturust. Suhkrumaksu kehtestamisel toimuks sama suhkrut sisaldavate toiduainetega..

d. Kõrge halduskulu – tekivad põhimõttelised reguleerimist vajavad küsimused, nt mis on suhkur, kuidas käsitleda suhkruasendajaid, tervislikke ja ebatervislikke suhkruid ning rasvu jne. Deklareerimise õigsuse kontroll on keeruline, maksumaksjaid palju ja selle võrra ka riigipoolne järelevalve kulukam. Ettevõtjaid ja ametnikke peab koolitama, kuidas toiduainete suhkrusisaldust arvestada, märgistada, kuidas makse arvestada jne – võib juhtuda, et suhkrumaksust laekuva tuluga on isegi riigipoolset halduskulu raske katta.

Teiste Euroopa riikide kogemus näitab, et suhkru- jm toidumaksu kehtestamisel on olnud väike või selektiivne mõju tarbimisele – hinnatundlikum tarbija on asunud eelistama odavamat ja sageli ebakvaliteetsemat toitu või asunud naaberriikides ostlema. Samal ajal kaasneb suhkrumaksu järelevalvega suur halduskulu, mis minimeerib riigi jaoks tulukuse. Seetõttu on Soome ja Taani tänaseks oma suhkrumaksudest otsustanud loobuda ja nt Taani valusa õppetunni kohta võib internetist ka ohtralt infot leida.

Tutvu ka Eesti Toiduainetööstuse Liidu koostatud infomaterjaliga SIIN

 

Tööandjate kommentaarid ametiühingute ettepanekutele töölepingu seaduse muutmiseks

Eesti Tööandjate Keskliit leiab pärast liikmetega konsulteerimist ja analüüsimist, et Eesti Ametiühingute Keskliidu soovitatud töölepingu seaduse (TLS) muudatused ei ole vajalikud, kuna esitatud ettepanekud on kehtivas seadusandluses juba täidetud või ei täida seatud eesmärki. Tööandjate kommentaarid konkreetsete ettepanekute kaupa on järgmised:

  1. EAKL ettepanek täiendada TLS § 28 lõike 2 loetelu punktiga 14 sõnastuses: „hoiduma töötaja vääritust kohtlemisest, sh töökiusamisest ning mitte lubama töötaja vääritut kohtlemist teistel töötajatel või kolmandatel isikutel.“

Eesti Tööandjate Keskliit ei pea vastava sätte lisamist praegu vajalikuks, kuna töötaja õigused on kaitstud kehtivas TLS-is (§3 ja §91 lg 2).

Tööandjal on üldiselt keeruline takistada kolmandate isikute, näiteks agressiivsete klientide, poolt toime pandavat kiusliku iseloomuga käitumist. Tööandja saab teha omalt poolt pingutusi, et kolmandad isikud ei kohtleks töötajat vääritult, kuid selle keelamine ei ole reaalselt võimalik. Näiteks ei saa tööandja keelata pahas tujus kliendil kassapidajale kriitilist märkust tegemast.

Mitmed ettevõtted on käsitlenud kollektiivis töökiusamise teemat töökorralduse reeglites või eraldiseisvalt kehtestatud võrdse kohtlemise või eetilise käitumise põhimõtetes.


EAKL ettepanek täiendada TLS § 88 lg 3 kolmanda lausega: „Hoiatus kehtib maksimaalselt kuus kuud arvates selle tegemisest.“

Eesti Tööandjate Keskliit on arvamusel, et kuus kuud on liiga lühike periood, mida kehtestada üldiselt kõikide hoiatuste kehtivusajaks. TLS praegu kehtivas sõnastuses võimaldab määrata hoiatusele mõistliku kehtivusaja. Mõistlik aeg ei ole piiramatu aeg ja selle arvestamisel tuleb silmas pidada konkreetse juhtumi asjaolusid (näiteks rikkumise raskusastet).

Töölepingu ülesütlemise vaidluse korral hindab töövaidlusorgan igal konkreetsel juhul eraldi, kas töötaja varasemat hoiatamist tuleb arvestada ülesütlemisel või mitte. 

Juhul, kui üldse TLS-s kehtestatakse hoiatuse kehtivuse tähtaeg, siis oleks põhjendatud tähtaeg vähemalt 12 kuud, mida tööandjal on õigus soovi korral lühendada.

Eesti Tööandjate Keskliidu liikmed on seoses käesoleva ettepanekuga muuhulgas märkinud, et kui hoiatusele sätestatakse kindel tähtaeg, siis töötab see töötaja (ja ka tööandja) vastu. Seda seetõttu, et hoiatustähtaja lähenedes võib tööandja olla sunnitud töötajaga töölepingu lõpetama, kui ta töötajaga täielikult rahul pole ning tähtaja möödumisel pole seda teha enam võimalik.

EAKL ettepanek lisada TLS § 94 uus lõige 4 sõnastuses: „Kui töötajat esindama valinud töötajad või ametiühing ei ole nõus töötajate esindaja töölepingu ülesütlemisega, peab tööandja pöörduma töötajate esindaja töölepingu ülesütlemiseks individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse korras kohtusse või töövaidluskomisjoni. Juhul, kui kohus või töövaidluskomisjon loeb töötajate või ametiühingu arvamusega mittearvestamise õiguspäraseks, on tööandjal õigus töötajate esindaja tööleping lõpetada kohtu või töövaidluskomisjoni otsuse tegemise päevast.“ ning ettepanek lisada TLS § 94 uus lõige 4 sõnastuses: „Töötajate esindaja käesoleva paragrahvi tähenduses on ka tööandja töötaja, kes on tööandja juures tegutseva ametiühingu liige.“

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et töötaja esindajaga töölepingu ülesütlemine EAKL ettepaneku kohaselt oleks tööandjale üleliia koormav ja bürokraatlik.  TLS § 94 täiendamine lõikega 3 tähendaks seda, et iga kord tuleks tööandjal töövaidluskomisjoni pöörduda, kuna tõenäosus, et töötajat esindama valinud töötajad on nõus oma esindaja töölepingu ülesütlemisega, on väga väike.

Kehtiv regulatsioon, mille kohaselt peab tööandja enne töötajate esindajaga töölepingu ülesütlemist arvamust küsima, motiveerib tööandjat piisavalt kogu protsessi põhjalikult läbi mõtlema ja põhjendama. Alusetu ülesütlemise osas on töötajate esindajal muud TLS-ist tulenevad võimalused nagu kõikidel teistel töötajatel ning ühtlasi õigus suuremale hüvitisele (TLS § 109 lg 2) ja ka tööle ennistamisele (TLS § 107 lg 3).

Lisaks eeltoodule ei ole hetkel seisukohta, kas kohus või töövaidluskomisjon on valmis endale võtma EAKL poolt pakutavat rolli. Tuleks mõelda ka, kas Töövaidluskomisjon või kohus on üldse pädev organ, kes suudab hinnata  tööandja majanduslikku seisu, tööandja inimressursiga kaasnevaid valikuid ning langetada sisuliselt pädevaid otsuseid töösuhte jätkumise või lõpetamise osas tööandja asemel.

Juhime tähelepanu asjaolule, et pahatahtlikkuse korral võib tööandja juures olev ametiühing juhatuse liikmete arvu suurendada, takistades sellega sisuliselt igasugused muudatused töötajate koosseisus.

4. EAKL ettepanek muuta TLS § 95 lõige 2 kolmandat lauset ja sõnastada see: „Ülesütlemist peab põhjendama ülesütlemisavalduses.“ . Lisama peaks TLS § 95 lg 3, mille kohaselt „põhjendamata  ülesütlemisavaldus on tühine“.

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et TLS § 95 lõike 3 muudatus ei ole põhjendatud, kuna kehtiv regulatsioon juba seab tingimuseks, et tööandja peab ülesütlemist igal juhul põhjendama. Põhjenduse teksti lisamine ülesütlemise avalduse vormile ei välista olukorda, kus töötaja siiski ei mõista kirja pandut ja peab põhjendatud ülesütlemist ekslikult tühiseks. Kui tööandja ei ole nõus töötaja väitega, et ülesütlemisavaldus on jäetud põhjendamata, tuleb töötajal igal juhul selguse saamiseks pöörduda töövaidluskomisjoni. Seega ei täidaks muudatus oma eesmärki, kuna see ei vähendaks vaidlusi vaid pigem suurendaks nende arvu.

5. EAKL ettepanek täiendada TLS § 100 lõige 1 ja sõnastada see järgmiselt: „Töölepingu ülesütlemisel koondamise ja töövõime vähenemisel terviseseisundi tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.“

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et piisavalt tihti esineb olukordi, kus töölepingu ülesütlemisel tervisliku seisundi tõttu puudub tegelik seos tööandja juures töötamise ja töötaja tervisliku seisundi halvenemise vahel. EAKL selgituse kohaselt oleks haiguse ja töö/tööandja vahel alati selge põhjuslik seos, kuid praktikas see paraku nii ei ole.

Oleme arvamusel, et ettepanekus toodud kohustuse lisandumine teeks tööandjad ettevaatlikuks vanema generatsiooni või vähenenud töövõimega inimese tööle võtmisel. Mitmete krooniliste haiguste (nt sclerosis multiplex, reumatoidartriit, fibromüalgia, diabeet jpt) kulgemine on ettearvamatu, mistõttu võib täiendava väljamineku risk tööandja jaoks realiseeruda igal ajahetkel.

Lisaks märgime, et mitmed tööandjad maksavad praegu juba vabatahtlikult oma töötajatele ettepanekus toodud tingimustel hüvitist.

6. EAKL ettepanek muuta TLS § 105 lõige 1 järgmiselt: „Kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates töölepingu lõppemise päevast.“

Eesti Tööandjate Keskliit on arvamusel, et pakutud muudatus looks ebavõrdsed tingimused töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks, kuna praktikas esineb töölepingu ülesütlemist erinevate etteteatamise tähtaegadega, sõltuvalt näiteks töölepingus kokkulepitust, ülesütlemise põhjusest ja ka tööstaažist.

Meie liikmete hinnangul on muudatuse jõustumisel pigem on oht, et tööandjad hakkavad töölepinguid lõpetama varem kui tegelik vajadus, s.o 30 päeva jooksul.
Näiteks koondamise korral annaks tööde ümberkorraldamist lükata paar kuud kaugemale, aga hirm hilisema vaidluse ees sunnib seda tegema varem.
Samuti võib tööandja, soovides võimaliku töölepingu lõpetamise vaidlustamisega kaasneva teadmatuse perioodi mitte pikendada, edaspidi lepingud üles öelda etteteatamisaega mitte rakendades, eelistades etteteatamise tähtaja rakendamata jätmise eest hüvitise maksmist.

7. EAKL ettepanek arutada teemal, kas peaks reguleerima TLS-s töötajate õiguse nõuda tööandjalt hüvitist tööandja poolt TLS § 28 rikkumise korral

EAKL ettepanekust jääb selgusetuks, millise TLS §-s 28 sätestatud tööandja kohustuse rikkumisel kahju hüvitamist silmas peetakse. Nõue saab tuleneda üksnes tööandja poolt töötajale süüliselt tekitatud varalisest kahjust. See on aga juba õigusaktides reguleeritud ning piisav kahjunõuete esitamiseks tööandja vastu.
Töölepingulisi suhteid reguleerib nii TLS kui ka VÕS üldosa. TLS-s on reguleeritud töötasu ja puhkusetasu maksmise kohustus, töötasu maksmise kohustus töö mitteandmise korral jne.

VÕS-st tuleneb lisaks töötaja õigus nõuda tööandja poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist (nt tervisekahjustusega tekkinud lahju). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 sätestab tähtajad kahjunõuete esitamiseks (töötasu nõuded 3 aastat, muud rahalised nõuded 4 kuud). 

Kokkuvõttes on Eesti Tööandjate Keskliit arvamusel, et  üksikute sätete haaval TLS muutmine ei ole parim lahendus (viimati tegime ettepanekud tööaja regulatsiooni osas).

Välismaalasest töötaja tervisekindlustuse tõendamist ei tohi panna tööandja kohustuseks

Kolmandatest riikidest pärit töötaja tervisekindlustuse lepingu olemasolu tõendamise kohustust ei saa panna tööandjale, kuna see oleks  kodumaise tööjõuga võrreldes ebaproportsionaalne koormav, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliit tagasisides välismaalaste lühiajalise Eestis töötamise registreerimise korda ja taotluse vormi reguleeriva määruse muudatuseelnõule.

Nimelt ei pruugi siseriiklikult värvatud töötaja ravikindlustusega kaetud olla enne 14 päeva möödumist tema kandmisest töötajate registrisse, küll aga tekib uue määruse valguses hooajatööle värvatud välistööjõul kohustus end kindlustada ka riikliku ravikindlustusega hõlmamata perioodil.

Lisaks tuletame meelde oma tagasisidet Välismaalaste seaduse muutmise eelnõule: “Välistööjõu värbamist tuleb lihtsustada, sh palganõude langetamist sektori keskmise palgani ja sisserändekvoodi suurendamist vähemalt tööealise elanikkonna vähenemise võrra. Leiame, et välismaalaste seaduse muutmise eesmärk peaks olema võimaldada Eestisse töötamist või ettevõtlusega tegelemist kõigil, kes soovivad siin väärtust luua ja on valmis kohanduma meie kultuuris omaste käitumispõhimõtetega.” Direktiividest ülevõetud kohustused välistööjõu värbamisel peaksid olema Eesti tööandja jaoks seadustesse kirja pandud võimalikult soodsalt.

Liikmesriikidel peab säilima õigus immigratsiooni ise reguleerida

Liikmesriikidele peaks jääma õigus individuaalsete immigratsiooniregulatsioonide kasutamiseks, et vajadusel tagada paindlikkus, seisab Eesti Tööandjate Keskliidu Siseministeeriumile saadetud kommentaaris Euroopa Liidu sinise kaardi direktiivi kohta.

Tööandjad leiavad, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid konkureerivad kõrgkvalifitseeritud immigrantide pärast ja ühtne jäik regulatsioon ei pruugi piisavalt arvestada Eesti huvidega. Meie seisukoht on, et EL sinine kaart peaks jääma üheks alternatiiviks kõrgkvalifitseeritud immigrantide toomiseks Euroopa Liitu. Euroopa Komisjon peaks enam mõtlema, kuidas tagada ka madalama elatustasemega liikmesriikide konkurentsivõime kolmandatest riikidest kõrgkvalifitseeritud tööjõu värbamisel.

ELi sinise kaardi direktiivi muudatuste eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu (EL) konkurentsivõimet ja majanduskasvu, soodustades kõrge kvalifikatsiooniga töötajate elamist ja töötamist ELis. Ettepanekuga sõnastatakse ümber kehtiv EL-i sinise kaardi direktiiv 2009/50/EÜ. Ettepaneku kohaselt soovib Euroopa Komisjon ühtlustada ja lihtsustada EL-i sisenemise tingimusi, senisest enam võimaldada tööga seotud eesmärkidel liikmesriikide vahelist liikumist, vähendada välismaalastele makstava töötasu suuruse ning eelneva töökogemuse nõuet, laiendada direktiivi sätteid rahvusvahelise kaitse saanutele ja ELi kodanike perekonnaliikmetele jne.

Erisoodustusest tuleks vabastada kõik tööandja kulutused töötaja tervisele

Erisoodustusmaksust tuleks vabastada kõik kulutused, mis tööandja on teinud töötaja tervise heaks, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar tagasisideks tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõule.

Arvame, et tegemist on äärmiselt vajalike seadusemuudatusega. Töötajate terviseedenduse soodustamine annab tööandjale parema võimaluse töötajaid motiveerida. Töötajate tervis võib pikemas perspektiivis paraneda, seeläbi kasvada tulemuslikkus ja väheneda ravikulud.

Soovime aga tähelepanu juhtida järgmistele asjaoludele:

  1. Leiame, et järgnevalt tuleb maksuvabastust laiendada kõigile tööandja poolt töötajate tervisele tehtud kulutustele. Seda on vaja, et suurendada tervishoiu vabatahtlikku rahastamist ning vähendada haiguspäevade arvu ja survet haigekassa eelarvele, mis on üha kasvavas puudujäägis.
  2. Tehtud soodustuse arvestus ei tohi kujuneda tööandja jaoks nii kulukaks, et see positiivset mõju vähendama hakkaks. Lisaks kulude deklareerimisele lasuks seletuskirja kohaselt tööandjal kohustus pidada kvartali jooksul kasutatud piirmäära osas töötajate lõikes detailset arvestust, mis suurendaks tööandja halduskoormust.
  3. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, mida mõeldakse sportimis- või liikumispaiga kasutamise regulaarsuse all. Juhime tähelepanu, et reaalse kasutamise regulaarsuse kontroll oleks nii tööandjale kui riigile ebamõistlikult kulukas.

Vahekohtumenetlus peaks olema täpsemalt reguleeritud

Vahekohtute tegevus peaks olema täpsemalt reguleeritud, sest see suurendaks vahekohtumenetluse kvaliteeti ning vähendaks kuritarvituste ohtu, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar justiitsministeeriumile.

Eesti Tööandjate Keskliit esitas oma kommentaarid eelnõude infosüsteemis kooskõlastusringil olevale tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seaduse eelnõule.

Eelnõu seletuskirja kohaselt kaaluti vahekohtumenetluste reguleerimisel kahte varianti, millest eelistati versiooni, kus vahekohtus tehtud otsuse täitmiseks tuleb otsus (tava)kohtu poolt tunnustada ja täidetavaks tunnistada.

Keskliit eelistab siiski varianti nr 2, mille kohaselt oleks vahekohtute tegevus täpsemalt reguleeritud. Rangemate nõuete esitamine vahekohtutele suurendaks vahekohtumenetluse kvaliteeti ning vähendaks kuritarvituste ohtu.

Keskliit on seisukohal, et vahekohtu otsuste igakordne tunnustamine nende täitmiseks kaotab ära selle menetluse eelised – st. väheneb kiirus ja efektiivsus.
Tõenäoliselt pöördutakse sellisel juhul rohkem tavakohtutesse, mis tõstab nende koormust ja pikendab veelgi menetluste tähtaegu.

Eelnõu seletuskirjast selgub, et varianti 1 eelistati muuhulgas seetõttu, et kaitsta tarbija kui nõrgema poole õigusi.

Keskliit teeb ettepaneku kaaluda lahendust, kus tarbija ja ettevõtja vaheliste vaidluste vahekohtumenetluste puhul on otsuste tunnustamine kohtu poolt kohustuslik, kuid juriidiliste isikute vahelised vaidlused seda ei vaja.

Lähtudes eeltoodust on Keskliit arvamusel, et eelnõus toodud variandi puhul kaotab vahekohtumenetlus oma eelised ning ühtlasi suureneb tavakohtute koormus.

Käibemaksukohuslase piirmäära tõstmine vajaks täiendavat analüüsi

Eesti Tööandjate Keskliit kooskõlastas Rahandusministeeriumi algataud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tõstetakse käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäär 40000 eurole ja kehtestatakse teatud metallitoodetele pöördmaksustamine. Leiame siiski, et seletuskirjas ei ole piisavalt analüüsitud käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäära tõstmise võimalikku mõju varimajandusele, näiteks käibevarjamisele ja pettuslikule teenuseosutamisele töösuhte asemel, mis võib eelarvetulusid vähendada suuremas määras ning luua ebaausat konkurentsi.

Samuti juhime tähelepanu, et suurem osa ettevõtjaist käibega suurusjärgus 16001-40000 € aastas võib käibemaksukohustuslase registreeringust pigem huvitatud olla. Kui vabatahtlik registreerimismenetlus muutub nende jaoks oluliselt keerulisemaks, halduskoormus tervikuna hoopis kasvab.

Tööandjad peaministrile: kütuseaktsiis tuleb langetada 2015. aasta tasemele

Kütuseaktsiisi tõstmisel selle aasta veebruarist on tuntav negatiivne mõju ettevõtluskeskkonnale, samuti on kaheldav selle tulemusena suurenev maksulaekumine. Seetõttu tuleks kütuseaktsiisi tõus tagasi keerata 2015. aasta tasemele, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar pöördumises peaminister Taavi Rõivasele.

Tamsare sõnul on rahvusvahelise maismaatranspordiga tegelevad firmad 2016 1. veebruari järel asunud suures osas tankima naaberriikides. „Aktsiisitõusu tagajärjel oli diislikütuse liiter tanklates märtsis keskmiselt 10 senti kallim kui Lätis, Leedus ja Poolas. Suure osa diislikütusest tarbivad veoautod, mille keskmine kütusekulu on ca 35 liitrit saja kilomeetri kohta ja kütusepaak mahutab ca 1000 liitrit. Seega: Eesti ühtede suuremate ekspordipartnerite Saksamaa ja Hollandi linnadesse sõites võib tee peal tankides kokku hoida 150-200 eurot reisi pealt või 100eurot paagitäielt,“ kirjutas Tamsar.

Tänu varudele ei ole veel võimalik täpselt prognoosida, kui suureks kujuneb kütuseaktsiisi laekumine riigieelarvesse, ent maksu- ja tolliameti andmetel on kütusemüüjate müüdud diislikütusekogused aktsiisitõusujärgse ajaga vähenenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 9%. Sama suur on ka maismaatranspordiettevõtete soetuse vähenemine kütusemüüjatelt. Samas on viimastel aastatel diislikütuse tarbimine jõuliselt kasvanud ja ca 5% suurust kasvu prognoosis Rahandusministeerium ka käesolevaks aastaks. Seega paistab juba praegu, et suur osa diislikütusest ostetakse mujalt.

Eesti Tööandjate Keskliidu arvutused näitavad, et kui Eestist ostetud diislikütuse tarbimine väheneb 10 protsendi võrra, laekub riigieelarvesse umbes 45 miljonit eurot planeeritust vähem kütuseaktsiisi ja käibemaksu. Kui diislikütuse tarbimine väheneb 15 protsendi võrra, võib puudujääk riigieelarves olla juba üle 70 miljoni.
 „Mõistame, et aktsiisitõusud lepiti koalitsioonipartnerite poolt kokku, et olulisi reforme finantseerida. Praegu aga kannatavad ettevõtjad ja riigi tulud hoopis kahanevad, mitte ei kasva. Me soovime, et kui on tehtud vale otsus, siis seda võimalikult kiiresti tunnistataks ja viga parandataks. 2016-2018 kütuseaktsiisitõusudest tuleb loobuda,“ kirjutas Tamsar.

Kütuse aktsiis tõusis 1. veebruarist 2016 bensiinile 10% (4 senti/ltr) ja diislikütusele 14% (5,5 s/ltr). 2016 määrad on vastavalt 46,5 senti liitrilt ja 44,8 senti liitrilt. Aktsiisitõusu tagajärjel oli diislikütuse liiter tanklates märtsis keskmiselt 9 senti kallim kui Lätis, 13 senti kallim kui Leedus ja 11 senti kallim kui Poolas.

Loe peaministrile saadetud pöördumist SIIT

Tööandjad: keelenõuded vajavad ülevaatamist

Arvestades Eesti suurt tööjõupuudust, on Eesti Tööandjate Keskliit seisukohal, et keelenõuded tervikuna vajaksid ülevaatamist ja kaasajastamist, kirjutasime haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile kommentaariks keelseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele.

Nimelt on praegu mõningatele ametikohtadele töötajate palkamisel takistuseks keeloskuse nõue juba enne tööle asumist. Juhul, kui eeldatavalt madalapalgaliste töötajate jaoks muuta eesti keele eksam kolmandast korrast tasuliseks (nagu nähakse ette väljatöötamiskavatsuses), on sellesse sihtgruppi kuuluvatel inimestel veel raskem tööd leida ning tööandjatel keeruline neid palgata.

Kaaluda võiks lahendust, kus vajalik keeleoskus tuleb omandada (või seda kontrollitakse) mingi aja jooksul pärast töölepingu sõlmimist. Sellisel juhul oleks töötaja kindlasti rohkem motiveeritud keelt õppima ning võimalusel ka tööandja vastavad koolituse kulud tasuma.

Lisaks eeltoodule avaldasid Eesti Tööandjate Keskliidu liikmed arvamust, et teenindussektoris võiks keelenõudeid üldiselt leevendada. Mõnedel ametikohtadel (nt. hotelliteenindajad) ei ole eesti keele oskus praktiliselt oluline.  Samas, kui keelenõudeid leevendada, muutub eestikeelse teeninduse pakkumise võimekus konkurentsieeliseks.

14 ettepanekut riigihangete seaduse eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda toetavad uue riigihangete seaduse eelnõuga 204 SE planeeritavaid uuendusi, mis aitavad kaasa riigihankemenetluse senisest enam läbipaistvaks ja selgemaks muutmisele ning vähendavad ettevõtjate halduskoormust, ent esitavad eelnõu täiendamiseks ühiselt 14 ettepanekut.

Ühiselt Riigikogu majanduskomisjonile saadetud kirjas teatasid Tööandjad ja Kaubanduskoda, et tervitavad eelnõuga kehtestatavat piirangut kvalifitseerimise tingimusena sätestatavale käibenõudele, millega seatakse nõude piiriks kahekordne hankelepingu eeldatav maksumus ja loodavad, et muudatus aitab välistada põhjendamatult kõrgete tingimuste seadmist hangetel osalemise eeldusena ning annab senisest rohkematele VKE-dele võimaluse hankemenetlustest osa võtta.

Samuti leiavad liidud, et eelnõuga tutvustatav hankepassi instituut ning pöördmenetluse võimaldamine aitavad kaasa nii pakkujate kui hankijate halduskoormuse vähendamisele.

Tööandjad ja Kaubanduskoda toetavad ka muudatusi, mis võimaldavad pakkumuse hindamisel arvesse võtta olelusringi kulusid, hankelepingute muutmise tingimuste osas selguse suurenemist ning üleminekut elektroonilistele riigihangetele. Samuti tervitatakse innovatsioonipartnerluse instituuti ja loodetakse, et see võimaldab senisest tõhusamat koostööd uuenduslike toodete või teenuste väljatöötamisel.

Tööandjad ja Kaubanduskoda esitasid eelnõule 14 konkreetset ettepanekut, millest olulisemad olid järgmised:


• Pakkujatel tuleks võimaldada pakkumuste protokollidega ning maksumustega tutvuda. Tuleb tagada mõistlik tasakaal ärisaladuse kaitse ja läbipaistvuse vahel.
• Välistada tuleb olukorrad, kus ettevõte, kel on maksuvõlg või kel on esitamata viimane majandusaasta aruanne saab hankemenetluses pakkumusi esitada. Seda tuleb kontrollida juba hanke väljakuulutamise seisuga ja pakkumuste avamisel. Enne kui kõik korras ei ole, ei tohiks pakkumust edasi hinnata.
• Tuleb välistada põhjendamatult madala maksumusega pakkumused. Eelnõusse tuleb viia sisse konkreetsed nõuded nende vältimiseks, mida hankijad saaksid kasutada.
• Pakkumiste esitamine elektroonilises riigihangete keskkonnas peab olema kasutajasõbralik ning hõlbustama ettevõtjate tööd.
• Tuleks sisse viia siduva eelotsuse instituut, mis käsitleb hankemenetluse eelseid olukordi.
• Riigihangete vaidlustuskomisjonis kantud õigusabikulud tuleks võitjale kompenseerida nagu tavakohtus.
• Vajalik on rakendada konkreetseid meetmeid töövõtuahelas osalevate isikute maksukuulekuse tõstmiseks ja alapakkumiste vältimiseks.

Loe tervet pöödrumist ja kõiki ettepanekuid SIIT.

Tööandjad toetavad alaealiste töötamise lihtsustamist

Eesti Tööandjate Keskliit on nõus muudatustega, mis lihtsustavad alaealiste töötamist ning seeläbi töökogemuse omandamist, kirjutas keskliidu juhataja Toomas Tamsar tagasisideks Sotsiaalministeeriumis valminud töölepingu seaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele.

Lisaks väljatöötamiskavatsuses toodule on meie liikmed teinud ettepaneku sõltuvalt töö iseloomust lubada alaealistel alustada tööd enne kella 6.00 (nt. kell 5.00). Selline vajadus on näiteks majutusettevõtetes, kus alustatakse hommikusöögi pakkumist kell 6.00 ning eelnevalt on vajalikud ettevalmistustööd.

Oleme seisukohal, et valveaja regulatsiooni muutmisel ei peaks piirduma vaid erisuste tegemisega IT ja tervishoiusektoris, vaid laiendama neid ka teistele töötajatele. Ühtlasi juhime tähelepanu, et kõikides sektorites ei ole kollektiivlepingud tavapärased (nt. ITK), kirjutas Tamsar tagasisides.

Eesti Tööandjate Keskliidu arvates tuleks lisaks planeeritud muudatustele üle vaadata ka muud paindliku töökorraldusega seotud regulatsioonid, nagu  sotsiaalmaksu miinimum, töökoormuse määratlemine töölepingus, tähtajaliste töölepingute pikendamine jmt.

Vaata väljatöötamiskavatsusega plaanitavaid muudatusi siit

Ettepanekud välismaalaste seaduse eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit näeb eelnõus positiivse muudatusena välismaalastele kehtestatud palgakriteeriumi vähendamist. Arvestades, et keskmine palk on valdkonniti väga erinev, teeme ettepaneku lähtuda siiski valdkonna keskmisest palgast nagu oli  esialgu eelnõus kirjas. Näiteks palgatase, mis on telekommunikatsiooni- ja finantssektoris täiesti tavaline, käiks ehituses, teeninduses ettevõtetele üle jõu. Nendes valdkondades, kus tööjõupuudus on suur, võiks palgakriteeriumi üldse kaotada.

Tööjõupuudust leevendaks ka sisserände piirarvu suurendamine. Teeme ettepaneku sisserände piirarvu määratlemisel lähtuda tööjõu tegelikust puudujäägist ehk tööealise elanikkonna vähenemisest teatud perioodil (nt eelmise kalendriaasta andmetest lähtuvalt).

Konkreetsed ettepanekud paragrahvide kaupa:

§ 190 17  lg 1 p 1

Eelnõu sõnastus:
(1) Tähtajalise elamisloa ettevõttesiseseks üleviimiseks võib anda välismaalasele, kes töötab ettevõttesisese üleviimise raames äriühingus:
1) spetsialistina, kui tal on vastuvõtva üksuse tegevusvaldkondade, töövõtete ja juhtimise alased eriteadmised ning vastav kvalifikatsioon;

Ettepanek:
(1) Tähtajalise elamisloa ettevõttesiseseks üleviimiseks võib anda välismaalasele, kes töötab ettevõttesisese üleviimise raames äriühingus:
1) oskustöötaja või spetsialistina, kui tal on vastuvõtva üksuse tegevusvaldkondade, töövõtete või juhtimise alased eriteadmised ning vastav kvalifikatsioon;

Selgitus:
Üleviimise puhul ei tohiks piirduda vaid juhtide lubamisega. Juhtide järele ei ole nii suurt vajadust.
Mõistlikum oleks lubada kvalifitseeritud alluvaid/oskustöölisi, kellel samas ei pruugi olla juhtimisalaseid eriteadmisi ega juhtimisalast kvalifikatsiooni.

Arusaamatuste vältimiseks tuleks teksti lisada ka oskustöötajad, kelle all mõistame EKR 3-6 taseme operaatoreid, meistreid, spetsialiste ja juhte:
http://www.kutsekoda.ee/et/ kvalifikatsiooniraamistik/ekr_tutvustus 


§ 252 lg 1

Eelnõu sõnastus:
(1) Kui elamisluba omav välismaalane soovib Eestist eemal viibida rohkem kui 183 päeva aasta jooksul, peab ta registreerima Eestist eemalviibimise Politsei- ja Piirivalveametis.

Ettepanek:
(1) Kui elamisluba omav välismaalane soovib Eestist eemal viibida rohkem kui 183 järjestikust päeva aasta jooksul, peab ta registreerima Eestist eemalviibimise Politsei- ja Piirivalveametis.

Selgitus:
Seaduses tuleks selgemalt sätestada, et VMS § 252 lg 1 sätestab registreerimise kohustuse üksnes sellise katkestamatu eemalviibimise korral, mis kestab üle 183 järjestikust päeva

Praktika näitab, et sagedastel lühiajalistel välisreisidel viibiv välismaalane võib avastada ennast olukorras, kus on aasta jooksul viibinud  Eestist ära üle 183 päeva ja ei ole kõiki oma eemalviibimisi PPA-s registreerinud, olgugi et tema püsivaks elukohaks jääb Eesti.
Tekib küsimus, kas sellisel juhul võib välismaalase elamisloa kehtetuks tunnistada ja kas välismaalane peab selliste olukordade vältimiseks iga oma lühiajalist välisreisi PPA-s registreerima igaks juhuks isegi siis kui ta „ei soovi viibida eemal rohkem kui 183 päeva“.

Eeldame, et riik ei nõua tõenäoliselt kõigi välismaalaste välisreiside etteregistreerimist. Kui välismaalane võtab ette lühiajalisi reise, sh töölähetusi vms töö- või puhkusereis kestusega alla 183 päeva, ei pea selliseid lühiajalisi reise e. eemalviibimisi PPA-s registreerima.

Seda, et registreerima peaks vaid üle 183 järjestikust päeva kestvad eemalviibimised, toetab meie hinnangul üheselt ka välismaalaste seaduse §233 lg 1 ja VMS eelnõu seletuskiri, kus toonitatakse, et välismaalane ei tohi […] Eestis elamise viieaastase perioodi jooksul Eestist eemal viibida kauem, kui kuus järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist

§ 135 lg 2 p 6

Eelnõu sõnastus:
 (2) Tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui:
/—/
6) välismaalane viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul kokku ja ta ei ole registreerinud oma Eestist eemalviibimist.

Ettepanek:
(2) Tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui:
/—/
6) välismaalane viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 järjestikust päeva aasta jooksul kokku ja ta ei ole registreerinud oma Eestist eemalviibimist

Selgitus:
Ettepanek on seotud ülalpool § 252 lg 1 kohta käiva ettepanekuga.


§ 286 2 lg 1 ja 2

Eelnõu sõnastus:
(1) Kui välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimine tunnistatakse kehtetuks tööandjast või kasutajaettevõtjast tuleneval põhjusel käesoleva seaduse § 108 lõike 11 alusel, kohustub tööandja maksma välismaalasele hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida välismaalasel oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.

Ettepanek:
Asendada viide § 108 lõike 11 sättele sõnadega „tööandja tahtliku olulise õigusrikkumise eest ja vastavalt võla- ja töösuhteid reguleerivatele õigusaktidele“.

Selgitus:
VMS-s toodud vastutus on meie hinnangul liiga avar. Tasude hüvitamise teema on eraõiguse, eeskätt VÕS ja TLS teema. VMS kui avaliku õiguse akt sekkub siin liialt eraõiguslikesse suhetesse, arvestamata rohkete nüansside, nt hüvitise vähendamise reeglitega.

Muudatuse aluseks olev direktiiv ei ole üle võetud proportsionaalselt.
Direktiiv 2014/36 artikli 17 lõike 2 kohaselt, kui lühiajalise töötamise registreering on tunnistatud kehtetuks peaks tööandja täitma kõiki täidetavaid kohustusi, mida tööandja oleks pidanud täitma, kui registreeringut ei oleks kehtetuks tunnistatud, 
inglise keeles vastavalt:  any outstanding obligations which the employer would have to respect if the authorisation for the purpose of seasonal work had not been withdrawn.

outstanding obligations  ehk kohustuste täitmine on  samastatud ja asendatud hüvitisega, mis vastaks töötasule, mida välismaalasel oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.

«outstanding obligations which the employer would have to respect» ehk tööandja täidetav kohustus ei ole kindlasti samastatav saamata jääva töötasuga, mida välismaalasel oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.

Tööandjal ei ole reeglina kohustust maksta töötasu ette eelseisva aja eest, iseäranis töölepingu tähtaja lõppemiseni.
Reeglina makstakse töötasu alles pärast töö tegemist vastavalt töötatud päevadele, vahetustele ja kuudele. Nt märtsi töötasu maksmise kohustus muutub täidetavaks alles kuu viimasel päeval 31. aprillil ja sissenõutavaks – palga maksmise päevale järgmisel päeval kui töötaja saab palga maksmist nõuda (VÕS § 82).

Arusaamatuks jääb, miks tuleb hüvitist maksta kuni töölepingu tähtaja saabumiseni, kui leping on tähtajatu või lepingu tähtaeg on pikem kui registreeringu kehtivus või samale töötajale on operatiivselt lubatud töötada teise tööandja juures.

Lisaks eeltoodule leiame, et puudub vajadus sellise muudatuse sätestamiseks, kuna VÕS ja TLS näevad juba praegu ette, et kui tähtajaline tööleping lõpetatakse tööandjast sõltuvalt põhjusel ennetähtaegselt peab tööandja hüvitama töötajale saamata jäänud palka.


178 lg 1 rakendamine

Ettepanek:
Täiendada rakendussätet – § 178 lg 1 palgakriteeriumi võib kohaldada kõigile välismaalastele, kellele on antud elamisluba töötamiseks alates seaduse jõustumise päevast

Selgitus:
Laiendada keskmist brutopalga kriteeriumi olesolevatele töötajatele.


Lisaks eeltoodule teeme ettepaneku täiendada hooajast sõltuvate tegevusalade loetelu aiandussaaduste töötlemisega seotud hooajatöödega ning toiduainetetööstuse valdkonnaga (ka näiteks aiandussaadustest hoidiste valmistamine).

Välisesinduste olulisusest ettevõtjatele

Ettevõtjad vajavad turule sisenemiseks enim abi riikides, mis ei kuulu Euroopa Liitu, ent üle maailma peaksid majandusdiplomaadid senisest enam tähelepanu pöörama Eesti kui ettevõtluskeskkonna reklaamimisele, leiab Eesti Tööandjate Keskliit vastuses Välisministeeriumi küsimustele välisesinduste prioriteetsete tegevussuundade kohta.

1. Milliste riikide puhul olete kõige enam huvitunud Eesti riigi olemasolevate esinduste diplomaatide toetavast tegevusest?

– EL riikidest võiks ettevõtjate arvates olla Eesti majandusdiplomaadid riikides, milledega on Eesti sektoritel aktiivne kaubavahetus või turismindus: Skandinaaviariikides, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Itaalias.

Suurim vajadus Eesti majandusdiplomaatide või EASi esindaja järele on aga EL-st väljapoole jäävates riikides:
– riikides, kus ärikultuur meie omast oluliselt erinev, kuid samas asju õigesti tehes on äripotentsiaal suur (Aasias: Jaapan, Hiina, India, Lõuna-Korea, Indoneesia), Araabia Ühendemiraadid (AÜE), Omaan. Mainiti ka Iraani ja Türgit.
– USA, Kanada
– Riikides, kus võib esineda probleeme õigusriigi põhimõtete (rule of law) ja investorite õiguste austamisega Venemaa, Kasahstan, Azerbaidźaan. Ettevõtjad rõhutavad, et EL peab jätkama kahepoolsete investeeringute lepingute (BIT) sõlmimist, sest ettevõtjate õiguste kaitsmisel on BITidel erakordselt suur tähtsus.

2. Eraldi soovime teie hinnangut meie esinduste tegevusele majandusdiplomaatia valdkonnas Euroopa Liidu maades, palume nimetada esindused, millega olete töiselt kokku puutunud. 

Ettevõtjad on teinud koostööd Eesti esindustega majandusdiplomaatia valdkonnas järgmistes Euroopa riikides: Saksamaa , Suurbritannia, Itaalia, Põhjamaad, Läti, Hollandi, Norra. Samuti on suureks abiks olnud investori huvide kaitsmisel kolmandates riikides meie Eesti esindus EL juures.

Väljapool ELi: USA, Kanada, Jaapan, Hiina, Venemaa (Peterburi, Moskva), India, Gruusia, Kasahstan

Ettevõtjad, kes on meie välisesinduste majandusdiplomaatidega või EASi välisesindajatega koostööd teinud, jäid sellega igati rahule.

Väljapoole ELi jäävate esinduste osas toodi esile India Suursaatkonda ja eelkõige endise Suursaadik Lubi erilist abivalmidust kontaktide loomisel Indias. Samuti kiideti Eesti suursaatkonda Kasahstanis, Astanas. Logistikasektor kiitis head koostööd esindustega seoses ärifoorumitel ja logistika konverentsidel osalemistega (TransRussia, TransKasahstan, TransBelorussia). EASi välisesindajate osas toodi esile Kosaku Yamaguchi väga head tööd Eesti-Jaapani majandussuhete edendamisel.

3. Kas teie organisatsiooni kuuluvad ettevõtted vajavad ELi maades meie esinduste tuge ettevõtete huvide kaitsmisel?

Euroopa Liidu maades ei vaja ettevõtjad abi otseselt ettevõtete huvide kaitsmisel, küll aga saavad ka siin majandusdiplomaadid abiks olla esmasel turule sisenemisel kontaktide loomisel, koostööpartnerite kohta taustainfo hankimisel, info suunamisel õigete inimesteni sihtriigis jne.  Nimetatud tegevused on kolmandate riikide turgudele sisenemisel kordades olulisemad. Nagu punktis 1 mainitud, siis ettevõtjate arvates võiks nendes EL liikmesriikides, millede vastu on mitmetel Eesti sektoritel huvi, meie majandusdiplomaadid olla, kuid ilmselt vajalik kokku tõmbamine saabki toimuma ELs paiknevate majandusdiplomaatide osas.

Eesti Tööandjate Keskliit on BUSINESSEUROPE liige. Seega omame huvide esindamise ja kaitsmise kanalit EL tasandile kui ka kontakte teiste BUSINESSEUROPE liikmeskonda kuuluvate tööandjate organisatsioonidega, kelle poole saab vajadusel pöörduda.  Samuti on enamus haruliite oma vastavate EL tasandi katusorganisatsioonide liikmed.

Mainida tuleb ka Eesti EL esinduse olulisust EL institutsioonidega suhtlemisel ning vahendajarolli, kui asi puudutab investeeringute kaitset kolmandates riikides, sest teatavasti kuuluvad nii kaubandus- ka kui kahepoolsed investeeringute lepingud EL pädevusse.

4. Edasivaade: Palume Teie organisatsiooni ettevõtjatel võimalusel kirjeldada, milliste kaupadega ja teenustega  ning millistele turgudele soovitakse lähemate aastate jooksul suunduda

Windoor AS on teinud pikalt ettevalmistusi suundumaks insener-tehniliste lahenduste ja ehitusmaterjalide tootmisega Põhja-Ameerikasse. Ka IKT ja toiduainetööstus leiavad, et USA turu osas on Eesti ettevõtjad siiani passiivsed olnud. Kuna USA turule sisenemine on kallis, siis võiks Saatkond pakkuda USA-s ettevõtjatele turuga tutvumise faasis Saatkonnas ruumide (näiteks konverentsiruumide) kasutamise võimalust. 
Teatud Eesti hotellid on huvitunud Eesti reklaamimisest ka kui heritage, luksusturismi ja –puhkuse sihtpunktina .

5. Millistes riikides ja millistes valdkondades soovitaks endale leida koostööpartnerid või investoreid?
– Kanada, USA .
– India – tehnoloogiafirmade peakontorite, filiaalide ja tippspetsialistide meelitamine Eestisse.  Kindlasti tasub samal eesmärgil Eestit aktiivselt tutvustada ka Itaalias, Saksamaal, Ukrainas ja Kreekas, sest ka nimetatud riikides paiknevatest peakontoritest võivad olla huvitunud laienemisest või asukoha muutmisest. Eelkõige käib see IKT sektori kohta.
– Majandusdiplomaadid võiksid olla ka nendes riikides, kust soovime Eestisse kutsuda välisüliõpilasi, teadlasi.
– Koostööpartnerite ja investorite osas on näiteks Eesti hotellid keskendunud peamiselt Euroopa riikidele, eelkõige UK, Saksamaa, Beneluximaad, aga ka Jaapan ning Aasia Vaikse ookeani piirkonnale.

6. Palume Teie organisatsiooni ettevõtjatel võimalusel nimetada, millistes riikides nad täiendavalt vajaksid oma majandustegevuse toetuseks Eesti diplomaatide kohalolu?

Turule sisenemisel vajaksid ettevõtjad majandusdiplomaatide abi eelkõige EL-st väljapoole jäävates riikides (kirjeldatud lähemalt p 1): Aasias: lisaks Jaapanile, Hiinale ka Indoneesias, Lõuna-Koreas; Araabia Ühendemiraatides, Omaanis, teatud Aafrika riikides , USAs (eelkõige New York), Kanadas.
Raudtee-alaste teenuste pakkumisega tegelev ettevõte leiab, et Eesti vajaks täiendavalt esindust Usbekistanis, Iraanis. Siiani on see ettevõte tegutsenud Kasahstanis, Gruusias, Azerbaidźaanis, Ungaris.

Ettepanekud:
Rohkem läbipaistvust ja koordineeritust majandusdiplomaatide ja EASi esindajate tegevuse osas:
Üldiselt soovivad ettevõtjad saada rohkem infot meie majandusdiplomaatide tegevuse kohta, aktuaalsetest majandusteemadest sihtriigis kui ka infot, mis valdkonnas võiks antud riigis olla Eesti ettevõtjatel potentsiaali? Hetkel puudub ühtlustatud infovahetus majandusdiplomaatide, (EASi välisesindajate) ja peamiste ettevõtlusorganisatsioonide vahel. Kõik taandub konkreetsele majandusdiplomaadile, osad  jagavad infot, enamus mitte. Oleks abiks kui toimuks koordineeritud, regulaarne infovahetus majandusdiplomaatide, EASi esindajate ja peamiste ettevõtlusorganisatsioonide vahel.

IKT sektor oleks tänulik, kui majandusdiplomaat kaardistaks ka asukohariigi e-võimekuse. Eesti IKT sektor näeb oma konkurentsieelist eelkõige e-riigi lahenduste, tervisetehnoloogiate ja greentech valdkondades. Arvestades EL tegevust ühtse digitaalturu, e-valitsemise osas, on just praegu oluline näiteks promoda nii Brüsseli kui suuremate liikmesriikide suunal Eesti saavutusi e-riigi lahenduste osas. Analoogiline kaardistamine võiks aset leida ka teiste Eesti jaoks strateegiliselt oluliste majandusvalkondade lõikes.

Majandusdiplomaatidel oluline roll Eesti majanduse imidži kujundamisel asukohariigis. Majandusdiplomaadid peaksid senisest rohkem reklaamima Eestit kui head sihtpunkti äri tegemiseks, töötamiseks, õppimiseks ja turistina külastamiseks. Oluline on reklaamida Eestit potentsiaalsetele investoritele ja tuua Eestisse tehnoloogiafirmade filiaale, peakontoreid, tippspetsialiste. India näol selles osas suur potentsiaal, kuid India on ka heaks näiteks, kuidas IKT sektori peakontoreid võõrustada. EL-s heaks näiteks Iirimaa globaalsete IT ettevõtete Euroopa peakontorite võõrustajana.

Kindlasti peaks rohkem tähelepanu pöörama Eesti kõrgete ametnike visiitide järeltegevusele (k.a analüüsida, kas visiidil loodud kontaktidest ka reaalse äritegevuseni jõuti, kas toimus vastuvisiit jne). Aukonsulite osas tasuks mõelda kvalifitseerumiskriteeriumite välja töötamisele, millega tagataks see, et aukonsulist oleks rohkem kasu. Hetkel võib juhtuda, et aukonsul on kohalikus riigis inimene, kes ei räägi inglise keelt ning sellest tulenevalt on ettevõtjal temaga kontakti loomine või abi palumine  väga keeruline.

Oluline on ka Eesti EL eesistumise (2018) maksimaalne ärakasutamine  Eesti majanduse tugevdamise eesmärgil.

Ettepanekud töö- ja puhkeaja regulatsiooni muutmiseks

Eesti Tööandjate Keskliit esitas Sotsiaalministeeriumile konkreetsed ettepanekud töö- ja puhkeaja regulatsiooni muutmiseks. Muudatustega soodustataks paindlikke töösuhteid.

1. Üldised kommentaarid ja ettepanekud

Kehtivad õigusaktid võimaldavad ka juba praegu teatud ulatuses tööandjal ja töötajal omavahel kokkuleppeid sõlmida. Kuid  praktikas on paindlike  töösuhete rakendamisel mitmeid takistusi ja seda just töölepingu seaduse (TLS) kontekstis.
Töö- ja puhkeaja regulatsioon ideaalis võiks selgemalt toetada kokkulepete tegemist töötaja ja tööandja vahel.

Näiteks finantssektoris ja IT-valdkonnas on küsimused töö- ja puhkeaja reguleerimisel seotud kahe peamise alateemaga:
a) kaugtöö võimalustega kaasnev tööaja piiritlemine, sh normtööaja fikseerimine, seaduses ette nähtud vaba aja ja puhkepauside reguleerimine;
b) ületunnitöö kompenseerimine.

Need on teemad, mis enim kerkivad üles ametikohtadel, kus tegemist ei ole otseselt tükitöö või konkreetselt mõõdetava tulemusega.

Haiglate töös näiteks tekib töö- ja puhkeaja regulatsiooni rakendamisel vastuolusid eelkõige valveaja planeerimisel  ja rakendamisel (TLS § 48) igapäevase ning iganädalase puhkeaja tagamisel (TLS § 51 ja 52).

Tööajakavas tekivad vead igapäevase ning  –nädalase puhkeaja järgimisel üldjuhul kahel põhjusel:
1) Juba planeerimise faasis on olemasoleva koosseisuga keeruline koostada seadusega kooskõlas olevat tööajakava.
Üldjuhul lähevad siia alla erialad, millel on lisaks majatööle vaja tagada ka koduvalve, s.t et üldjuhul tulevad arstid/õed peale koduvalves oldud aega järgmisel päeval plaanilist tööd tegema ja/või jätkavad peale plaanilist tööd koduvalves.
2) Tööajakava küll planeeritakse korrektselt, kuid töötajate ootamatutest haigestumistest/hoolduslehtedele jäämisest tekib vajadus kutsuda tööle asendustöötajad, mis tingib töö- ja puhkeaja rikkumise asendustöötajate osas.
Mõlemal eelpool toodud juhul ei ole töötajatele tagatud seaduses sätestatud igapäevane vähemalt 11-tunnine ning iganädalane vähemalt 36-tunnine puhkeaeg.


2. Sotsiaalmaksu miinimumi kaotamine

Kui töötaja töötab väikese koormusega, siis tööandja tasub sotsiaalmaksu miinimumpalga pealt. Töötaja poolt väljateenitav summa on aga 0,3 koormusega töötamisel näiteks pool miinimumpalgast.

Töötajad on huvitatud paindlikest töötamise võimalustest, kuid tööandjate jaoks on väga kulukas väiksema kui 0,5 koormusega töötajate palgal hoidmine (juhul, kui nad ei ole õpilased või ei kasvata alla 3 aastast last või ei oma 3 alla 19 aastast last).

Erinevatel põhjustel tekib selline soov ka nö tavalistel tööealistel inimestel, samuti pensionäridel, kelle arvelt saaks laiendada tööle värvatavate inimeste sihtgruppi.
 
Soodustamaks ettevõtetes osalise tööajaga töötamist, tuleks kaotada sotsiaalmaksu miinimumi tasumise nõue.


3. Katkematu puhkeaja nõue

Graafiku alusel töötavatele töötajatele on ette nähtud katkematu puhkeaeg 36h mistahes 7-päevase perioodi jooksul ja töötada ei tohi rohkem kui 48h mistahes 7-päevase perioodi jooksul.

Tihti tuleb ette, et töötajad tahavad mingil perioodil sagedamini tööl käia, et saada näiteks kuu lõpus rohkem vabu päevi korraga. Kokkuleppel töötaja võiks olla võimalik olukord, kus arvestusperiood on esmaspäev-pühapäev.
Kui töötaja teeb 5 päeva nädalas tööpäevadel järjest iga päev 8h vahetuse päevas, puhkab nädalavahetusel, siis ei ole näiteks pühapäevast pühapäevani perioodi jooksul nõuded puhkeajale täidetud. Samas on selline olukord aktsepteeritud isikute puhul, kes ei tööta summeritud tööarvestuse alusel.
Olemasolevatel töötajatel tuleb asendada ka ootamatult haigestunud kolleege ja seda olukorras kus ettevõte tuleb lahti hoida 24 tundi ja 7 päeva nädalas. Teenindaja amet ei võimalda töötaja puudumisel tema koha mittetäitmist teise inimesega.
Väga raske on korraldada meeskonna koosolekut, kus osalevad kõik meeskonna liikmed, sest kellegi puhkeaja lõhub see paaritunniline koosolek igal juhul.
Teeme ettepaneku, et mistahes 7-päevase perioodi asemel võiks kehtida periood esmaspäev-pühapäev.


4. Tähtajaliste töölepingute pikendamise kordade suurendamine

Tähtajalisi töölepinguid on võimalik pikendada üks kord, seejärel muutub leping tähtajatuks.

Sagedased on juhtumid, kus töötaja tuleb mais tegema suvetööd juuni lõpuni, seejärel tahab veel üheks kuuks lepingut pikendada ja siis otsustab siiski veel ühe kuu töötada. Viimane ei ole enam aga tööandja huvides, kelle vajadus lisatööjõu järele lõpeb septembris.

Teeme ettepaneku kaotada tähtajalise lepingu järjestikuse sõlmimise piirangud.


5. Erisuse tegemine miinimumpalga maksmise nõudesse alaealiste puhul

Kui töötaja töötab täistööajaga, siis kehtib vähemalt miinimumpalga maksmise nõue.
See säte ei soosi noorte töötamise võimalusi, sest kui noore täistööaeg on 20, 30 või 35 tundi nädalas, siis tema poolt väljateenitav summa jääb oluliselt alla miinimumpalka ning tööandjale läheb selliste inimeste palkamine liiga kalliks.
Ei ole ka loogiline, et alaealiste töötasu oleks kõrgem kui tavatöötajatel selleks, et neil tekiks võimalus miinimumpalk välja teenida.
 

6. Töökoormuse määratlemine töölepingus

Hetkel kehtib süsteem, kus töökoormus peab olema töölepingus täpselt fikseeritud. Kehtiv seadus ei toeta töötundide vahemiku kokkuleppimist.
See aga vähendab oluliselt töötamise paindlikkust nii töötaja kui tööandja jaoks.
Tagajärjeks on igakuulised muudatused töölepingule, mis sisaldavad vaid uut koormuse määratlust.


1) Kaugtöö

Kehtiva töölepingu seaduse (TLS) kohaselt on kaugtöö käsitletav pigem kui töötingimus erijuhtudel, st selleks, et vältida ületundide tekkimist tuleks rakendada summeeritud tööaega.

TLS eeldab et tööandja teeb teatavaks tööajakava tingimused, st praktikas koostab tööajagraafiku ning et tööaja korralduses lepitakse kokku tööaja alguses, lõpus ja tööpäevasisestes vaheaegades.

Samuti on tööandjal keeruline praeguses olukorras käituda korrektselt kui töötaja  soovib/ tal on õigus valida kuna ta oma tööd teeb (õhtusel ajal, öisel ajal).
Sel juhul TLS eeldab  õhtusel/öisel ajal töötamise kompenseerimist.

Kaugtöö tegijate puhul tööajagraafiku koostamine või ka täpsete kokkulepete tegemine alguse, lõpu ja pauside osas ei ole asjakohane.

2) Osalise koormusega töötamine

Juhul, kui mõnel kuul töökoormus kasvab, osapooled on nõus kasvanud koormusega, käsitletakse fikseeritud normist kõrgemat koormust automaatselt ületundidena.
Alatundide korral aga peab tööandja vahe kinni maksma isegi siis, kui tal tööd pakkuda ei ole.

Ettepanek on määratleda töölepingus koormuse vahemik (nt. 0,6-0,8), mis võimaldab tööandjal paindlikumalt tööjõudu planeerida ning kindlustab samal ajal töötajale sobiva hulga tööd.
Alternatiivina võiks kaaluda töötundide vahemiku kokkuleppimise õiguse sätestamist TLS-s.


7. Töötaja tervisekontrolli saatmise ajaperiood

Kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb töötaja tervisekontrolli saata esimese töökuu jooksul.
Kuid näiteks kaubandussektoris on tööjõu voolavus väga kõrge, paljud teenindajad lahkuvad juba esimese paari kuu jooksul.
Suvisel perioodil on üsna tavapärane, et sõlmitaksegi tööleping ainult kaheks kuuks.
 
Teeme ettepaneku pikendada töötaja tervisekontrolli saatmise ajaperioodi, töötaja peaks kontrollis käima esimese 3 kuu jooksul.


8. Ületunnitöö kompenseerimine

Sarnaselt 2015 tööelu uuringu tulemustele, on ka näiteks finantssektoris töötajate eelistus ületunnitöö kompenseerimine lisatasuga.
Valikuvabadus (vaba aeg/lisatasu) võiks ka edaspidi seaduse tasandil reguleeritud, kuid senisest vähem motiveeriks töötajaid/tööandjaid eelistama lisatasuga kompenseerimist. 
Makstav lisatasu ei peaks motiveerima täiendava sissetuleku tekkimist, vaid siiski töövõime taastamist ja kokk lepitud tööaja/töötundide maksimaalset kasutamist  töö tegemiseks ja  tööeesmägi täitmiseks.

Teeme ettepaneku kaaluda varasema praktika kohaselt ületunnitöö ja riigipühal töötamise hüvitamisel vaba ajaga ületunnitöö ja riigipühal töötatud aja eest maksmist ühekordselt nagu tavatingimustes töötamise eest ning hüvitamiseks antud vaba aja eest tasu mitte maksmist.

Lisaks vajaks ülevaatamist ületunnitöö tegemiseks igakordse eraldi kokkuleppe nõue.
Teatud tingimustel võiks ületundide tegemist saada ka ette kokku leppida.
Liiati arvestades, et seaduse järgi võib töötaja täiendava ületunnitöö kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades sellest kaks nädalat ette (s.t et kokkulepe ise peaks olema sõlmitud vähemalt kaks nädalat enne ületunnitöö tegemist ja on seega ette planeeritud, kuigi Sotsiaalministeeriumi selgituste kohaselt ületunnitöö planeeritav olla ei saa).


9. Tööandja vastutus tööohutuse ja töökeskkonna ning töö- ja puhkeaja nõuete järgimise eest

Vastutus tööohutuse ja töökeskkonna ning töö- ja puhkeaja nõuete järgimise eest peaks lasuma töötajal, mitte tööandjal, järgmistes olukordades:
1) kaugtöö korral;
2) kui töötaja teeb kokkuleppel tööandjaga ajutiselt kodus tööd.
Näiteks tuleb töötajal koju elektrik või laps on veidi tõbine, mistõttu tuleb tööandja töötajale vastu ja lubab kodus tööd teha.
3) Kui töötaja töölepingus on sätestatud õigus tööaega iseseisvalt korraldada – s.t töötaja ei pea olema pidevalt töökohas kättesaadav, vaid saab otsustada millal ja kus ta tööülesandeid täidab (seda ei saa nimetada kaugtöö tegemiseks, kuna töötaja võib vabalt enamuse aja oma tööülesandeid täita ka tööandja ruumides. Eelmise töölepingu seaduse redaktsioonis nimetati seda iseseisvaks otsustuspädevuseks).
Ka sellistel juhtudel võiks kehtida sama reegel, et tööandja ruumides vastutab tööandja, mujal töötaja ise.


10. Tööpäevasisene vaheaeg

Üle tuleks vaadata minimaalne tööpäevasisene vaheaeg.
Pikkade töövahetuste korral (12-tunnise töötamise kohta) võib tekkida töötajal vajadus rohkemate tööpäevasiseste vaheaegade järele.

Töötajal võiks olla 3×20 minutit lõunapausi, mida ei arvestata tööaja hulka.


11. Alaealise töötaja tööaja piirang

Võiks anda töö tegemise võimaluse rohkem kui pool koolivaheajast (suvevaheaeg) 15 -16 aastastel alaealistel, kes on koolikohuslased.


12. Vahetuste vaheline puhkeaeg

Vahetuste vahelise puhkeaja võiks seostada proportsionaalselt töötatud ajaga.

Näiteks 4-tunnise tööaja korral võiks olla lühem vahetustevaheline puhkeaeg kui 12-tunnise tööaja puhul.


13. Tasustamata lapsepuhkus

TLS §-s 64 sätestatud tasustamata lapsepuhkus on peamiselt kontoripersonali osas muutunud suvise puhkuse pikendamise projektiks, mitte lapse vajadustest tingitud ühe-kahe vaba päeva välja võtmise võimaluseks.

Kuna tasustatavad 3 või 6 päeva aastas (vastavalt laste arvule) on vanematel niikuinii võimalik saada, siis ettepanek oleks, täiendava tasustamata 10 päeva puhkuse andmise puhul võiks alandada laste vanust 8-eluaastani (sel juhul jääb sinna sisse ka esimene kooliaasta). Täna on see võimalus kuni lapse 14-aastaseks saamiseni.

Kehtiv seadus kohustab töötajat vaid 14 päeva ette ütlema, kui ta järjekordset 5 tööpäeva võtta soovib. Kui ettevõttes töötab palju noori emasid, siis on see just nimelt suveperioodil tööandjale väga keeruline teema.


14. Töötasu maksmine töötamise takistuse korral

Teeme ettepaneku kaaluda TLS §-s 38 keskmise tasu nõude vähendamist vähemalt kokkulepitud töötasuni.


15. Valveaeg

Valveaeg peaks kuuluma puhkeaja hulka (nii nagu oli enne 01.07.2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduses).
Töötaja, kelle osas kohaldatakse valveaega, ei ole sellel ajal küll lõpuni vaba otsustama oma aja kasutamise osas, kuid samal ajal ei ole valves oleku aeg võrdsustatav tööajaga, mis eeldab puhkeaja piirangute järgimist.
Tööajaks muutub valveaeg siis, kui töötaja peab konkreetselt asuma täitma tööülesandeid.
Kõigele lisaks makstakse töötajale valveaja eest eraldi tasu, mis kompenseerib töötaja piiratud tegevust puhkeajal. 

Tööandjatel on raske täita praegust valveaja regulatsiooni valdkondades, mis eeldavad pidevat teenuse osutamist, teenuse toimimist (nt infotehnoloogia, telekommunikatsioon, kõnekeskused, tervishoiu- ja hoolekandetöötajad), sest valveaja regulatsioon:
– eeldab suuremat tööjõu olemasolu (tööandja peab omama jätkusuutliku teenuse osutamiseks lisatööjõudu. Ühe inimese asemel on vaja vähemalt kaht inimest, et tagada seaduses sätestatud puhkeajanormid).
– suurem tööjõu hoidmine toob kaasa tööandjale lisakulud, mis omakorda tingib teenuse kallinemise.
– kolmas probleem kaasneb omakorda sobiva täiendava oskusteabega töötajate leidmisel (eelkõige nt IT valdkond).
– neljas probleem – kallinenud teenusega seoses langeb teenuse tarbimine, mis tingib teenuse osutamise lõppemise või praktiseeritakse valveaja “peitmise” eesmärgil töövõtulepingute ja käsunduslepingute vormistamist, kuivõrd töövõtu- ja käsunduslepingutel ei ole vaja järgida TLS-st tulenevat töö- ja puhkeaega.

Ettepanek on TLS-i § 48 lg 2 kehtivas sõnastuses tunnistada kehtetuks ning:
• Muuta TLS § 48 lõikes 2 toodud nõuet selliselt, et koduvalves olemise aja puhul ei peaks rakendama igapäevast ja iganädalast puhkeaja nõuet.
• Viia seadusesse sisse erisus valveaja suhtes selliselt, et seda aega ei arvestata puhkeaja tagamisel igapäevase ega iganädalase tööaja hulka
• Täiendavalt võiks arutada töökohal ja tööajal valves olevate töötajate (nt valvearst) töö- ja puhkeaja arvestuse erisusi nt puhkamise (magamise) võimalusel.


16. Iganädalane puhkeaeg

Valvetööga hõivatud töötajatele (nt kiirabitöötajatele) võib kokkuleppel rakendada 24- tunnist järjestikust puhkeaega.
Ettepanek on muuta § 52 lõikes 2 toodud nõue lühemaks ehk puhkeaeg 24 tunniks.

Iganädalase puhkeaja tagamise osas oleks lahenduseks ka see, kui iga järgnevat 7-päevast ajavahemikku hakatakse lugema igast tööpäevast (mitte töövabast päevast).


17. Töötamine mitme tööandja juures

TLS käsitleb tööajaga seonduvaid piiranguid ühe tööandja vaates, eesmärgiga kaitsta töötajat ning anda võimalus enda taastootmiseks.
See eesmärk ei ole alati saavutatav, sest  reaalsuses töötaja üksikpersoonina võib olla seotud mitme tööandjaga. Sellisel juhul ei saa tööandja tagada, et töötaja puhkeaeg ja tööaeg on tasakaalus ning tööandja ei saa kindel olla, et töötaja tuleb tööle puhanuna.

Teeme ettepanek kaaluda töötamise registri andmestiku (vajadusel täiendatult) kasutamist olukorra hindamisel ja lahendamisel.


18. Summeeritud tööaja arvestus

Teeme ettepaneku võimaldada kollektiivlepinguga pikendada summeeritud tööaja arvestust kuni kaheteistkümne kuuliseks perioodiks mäetööstusega seotud töötajatel, soojus- ja elektroenergeetika valdkonna töötajatel ning metallitöötlejatel.(TLS § 46 lg 2)

Kaheteistkuuline arvestusperiood on eelkõige tingitud energeetika valdkonna tööspetsiifikast.
Nimelt on suur töökoormus sügis-talvisel perioodil (nt kaevanduse ja karjääri töötajatel, elektrijaamade käidupersonalil) kui nõudlus soojuse- ja elektrienergia turul on suurim.
Suvel, kui elektri- ja soojusenergia nõudlus on väiksem, on elektrijaamades põhiseadmete remondi ja hooldustööd ning käidupersonal puhkustel.
Aastatepikkuse tööajakavade koostamise kogemusest on näha, et kaheteistkuulise arvestusperioodi korral on võimalik töötajate ületunnid tasakaalustada ja käidupersonali summeeritud tööaeg tasakaalustada nõutud tööaja normini.

Samuti on metallitöötlejate töökoormus sõltuvuses hooajalisest tootmisest.
Näiteks Ruukki Products AS-i tootmisvõimsuse tarve kõigub kuni kolm korda – madala hooaja (detsember-märts) mahtude erinevus kõrghooajast (august-oktoober) on praktiliselt 3-4 kordne.
Seejuures ei ole hooajalisus projektipõhine, vaid see on juba viimased 20 aastat alati samasugune ning seega selgelt planeeritav.


19. Tööaja lühendamine

Tööinspektsiooni ja Sotsiaalministeeriumi poolt on antud selgitus, et vahetustega töötajal on õigus lahkuda töölt kolm tundi varem neil tööpäevadel, mis on riigipühade (vabariigi aastapäev, võidupüha, jõululaupäev, uusaasta) eelsed päevad.
Paraku on sellise tõlgenduse puhul tootmisettevõtetes, mis asuvad üldjuhul asumitest eemal, väga keeruline tööd korraldada.
Konkreetsed vahetused on vajalikud selleks, et tööandja saaks mõistlikult korraldada transporti tööle (vahetuste alguse ja lõpu ajal).
Samuti on mõeldamatu vahetuse algus- ja lõpuaja pidev nihkesse lükkamine – see toob kaasa ebamõistliku hilisema tööaja korralduse.

Teeme ettepanku täpsustada/täiendada TLS § 53 sõnastust järgmiselt:
Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnevat tööpäeva lühendab tööandja kolme tunni võrra. Kui töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik töötajal töökohalt lahkuda, siis töötaja tööpäev ei lõpe vaid need töötunnid on töötamine üle normtundide.


20. Öötöö piirang

Niinimetatud öötöötajale 8-tunnise vahetuse rakendamine toob kaasa tööandjale täiendava kulu – vahetuste arv ööpäevas suurem. Sellest tingituna on vajalik suurem töötajate hulk, mis omakorda toob kaasa suurema tööjõukulu, lisaks töötajatega kaasnevad kulud nt transport töökohale (enamus tootmisettevõtteid asuvad asumitest eemal).

Ettepanek on täiendada TLS §50 lõiget 3 järgmiselt:
Käesolevas paragrahvis nimetatud piiranguid ei kohaldata tervishoiu- ja hoolekandetöötajatele, mäetööstusega seotud töötajatele ning soojus- ja elektroenergeetika valdkonna töötajatele, kui töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust.


21. Koolitused

Koolitusel oleku aeg kuulub tööaja hulka ning tööandjal on kohustus jälgida, et töötajal oleks tagatud iganädalane puhkeaeg.
Kui koolitus toimub nö tavatöötajal nädalavahetusel, siis tööandja automaatselt rikub iganädalase puhkeaja andmise kohustust ning töötajal ei ole võimalik sellistel koolitustel osaleda.

Selgusetuks jääb, millisel alusel toimub töötasu maksmine, kui töötaja osaleb nädalavahetusel koolitusel (kas keskmise alusel või keskmine töötasu + ületunnitasu).


22. Isapuhkus

Seaduses vajab täpsustamist, kas graafikujärgselt 24 h vahetuses töötaval isikul on võimalik võtta puhkepäevad graafikujärgse tööpäevana ehk vaid nendes päevades, kui töötaja peaks graafikujärgselt tööl olema, või tööpäevades, sõltumata sellest, kas tegu on töötaja enda graafikujärgse tööpäevaga või mitte.

Tööandjad ei toeta töötajate lähetamise direktiivi muutmist

Eesti Tööandjate Keskliit ei toeta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega) muudatuste vastuvõtmist. Leiame, et kavandatud muudatustega pigem piiratakse, mitte ei suurendata teenuste ja tööjõu vaba liikumise põhimõtet. Puudub ka korralik mõjuanalüüs juba kehtiva direktiivi kohta, kuna selle täielik ülevõtmiskohustus on alles käesoleva aasta suvel, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar oma tagasisides Sotsiaalministeeriumile.

Direktiivi muudatusega kaotab Eesti kindlasti oma konkurentsivõimes. Olles Euroopa Liidu vanadest riikides odavama tööjõuga, siis toob see muudatus kaasa meie hindade kasvu ja konkurentsivõime vähenemise. Kaotavad töötajad, kelle töö järele nõudlus langeb Lääne-Euroopas märgatavalt, samuti teenuseid eksportivad ettevõtted. Eesti Vabariik peaks seisma selliste muudatuste vastu.

Kommentaarid konkreetsete muudatuste kohta:

  1. Lähetamise maksimaalse aja piiramine 24 kuuga – meie hinnangul oleks selline muudatuse vaidluste aluseks, kas tegemist on ikka täpselt sama ametikohaga, kuhu teine (asendustöötaja) saadetakse.  Näitena võiks tuua Eestis koondamise situatsiooni olemasolu tuvastamise töölepingu lõpetamisel ja uue töötaja tööle võtmisel.
  2. Lähetatule  kõigi sihtriigis töötamisega seotud palga osiste ja kaasnevate tasude maksmise kohustus – sellel muudatusel on kaugemale ulatuv mõju, kuna tõenäoliselt hakkavad Eesti inimesed välisriikides oma töökohti kaotama. Leiame, et tegemist on nn. vanade Euroopa riikide siseturu kaitse abinõuga, millega püütakse Ida-Euroopa riikide töötajaid eemal hoida.
  3. Liikmesriigid võivad kohustada ettevõtjaid sõlmima alltöövõtulepingud vaid ettevõtjatega, kes tagavad töötajatele teatud tasustamistingimused – selle kohustuse täitmine eeldab ettevõtetelt oma lepingupartnerite kohta kontrolli teostamist. See omakorda suurendab nende ettevõtete administratiivset koormust. Nimetatud muudatus läheb vastuollu riigi plaaniga halduskoormuse vähendamiseks. Eesti Tööandjate Keskliit on sellisele administratiivse koormuse kasvatamisele resoluutselt vastu.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku direktiivi 96/71/EÜ muutmiseks. Ettepanekute kohaselt piirataks lähetamise aeg maksimaalselt 24 kuuga (edasi kohalduks sihtriigi tööõigus), kehtestataks lähetatule kõigi sihtriigis töötamisega seotud palga osiste ja kaasnevate tasude maksmise kohustus, liikmesriikidele antakse võimalus kohustada ettevõtjaid sõlmima alltöövõtulepingud vaid ettevõtjatega, kes tagavad töötajatele teatud tasustamistingimused (sh tingimused, mis tulenevad seadusest või kollektiivlepingutest, mis ei ole üldkohaldatavad, vaid sektori- või ettevõtte põhised) ning lähetatud renditöötajatele kohaldataks sihtriigi tööõigust võrdselt lähetuse sihtriigi siseste renditöötajatega.

Eesti seisukohti eelnõu suhtes on kavas arutada 13.04.2016 EL koordinatsioonikogus ning valitsuse 21.04.2016 istungil.

Euroopa Komisjoni muudatusettepanekuid ei toeta ka Euroopa tööandjate ühendus BUSINESSEUROPE.

Tööandjad toetavad siduva eelotsuse andmise kohustuse laiendamist

Edastasime Rahandusministeeriumile tagasiside küsimusele, kas maksuhaldur peaks siduvat eelotsust väljastama ka Tulumaksuseaduse mõistes seotud isikutele, kui nende tehingud on turuhinnast madalama väärtusega. Eesti Tööandjate Keskliit toetas siduva eelotsuse andmise kohustuse laiendamist ka seotud isikutele, suurendamaks õigusselgust ning vähendamaks maksuriske. Praegu Maksukorralduse seaduse §912 lg 2 kohaselt seotud isikutele teatud juhtudel (TuMS §14 lg 7 ja §50 lg 4 – kui tehinguväärtus on turuväärtusest madalam) siduvat eelotsust väljastada ei saa, kuigi maksuarvestus on sellistel puhkudel keeruline nii maksuhalduri kui ettevõtja jaoks.

Sõiduautode maksustamise süsteem peab olema võimalikult lihtne

Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht konsultatsioonides sõiduautode kasutamise maksustamise teemal on, et loodav erisoodustuse süsteem peab olema võimalikult lihtne, pettuseid mittevõimaldav ja madala maksukoormusega (mitte praegune 256 eurot kuus). Nõnda tagatakse võimalikult suur vabatahtlik maksulaekumine, mis suurendaks nii maksutulu kui ka vähendaks riigi ja ettevõtja halduskoormust.

Mäletatavasti vähenes sõiduautode erisoodustuselt maksude tasumine järsult aastast 2009, mil erisoodustuse määra kahekordistati.

Tänase olukorra muutmiseks on Tööandjate hinnangul seadusemuudatust vaja, kuna ettevõtjate sõiduarvestuse ja raamatupidamisega seonduv halduskulu ületab mitmekordselt tööandja sõiduautode erisoodustuselt laekuvat maksutulu. Tööandjad on seadusemuudatuse teemal Rahandusministeeriumiga pidevalt konsulteerinud.

Maksejõuetusõiguse muutmisel tuleb hoiduda juhatuse liikme vastutuse liigsest suurendamisest

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et maksejõuetusõiguse muudatusettepanekute väljatöötamisel tuleks hoiduda liigse halduskoormuse lisamisest ettevõtjale ning juhatuse liikme vastutuse ebaproportsionaalsest suurendamisest. Kui projekti tulemusena otsustatakse kasutada mõne teise riigi meetmete analoogiat, peaks hindama ka nende meetmete mõju ettevõtluskeskkonnale, mitte kõike loogilisena tunduvat lihtsalt üle võtma.

Justiitsministeerium on eurorahade toel asunud revideerima maksujõuetusõigust, et valdkonda efektiivsemaks muuta. Peamiste murekohtadena märgitakse projektis praegu pankrotimenetluste raugemiste suurt arvu, menetluste pikka kestvust, võlausaldajate nõuete rahuldamise madalat määra, pankrotihaldurite tasustamissüsteemi ja saneerimismenetluste väikest tulemuslikkust.

Kogu info maksejõuetusõiguse revisjoni projekti kohta, sh varasemalt esitatud ettepanekud ja arvamused, leiab Justiitsministeeriumi kodulehelt.

Agressiivse maksuplaneerimise pakett arvestagu Eesti eripäraga

Agressiivse maksuplaneerimise vastane pakett peab Eesti eripäradega arvestama, kuna Eesti ettevõtte tulumaksu süsteem on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, teatas Eesti Tööandjate Keskliit oma tagasisides Rahandusministeeriumile.

Tööandjate hinnangul võiks Eesti nõustuda paketiga tingimusel, et see ei kahjusta meie seaduslikult tegutsevaid residente ega loo neile lisakohustusi. Võimalik, et selle nüansi kontrolliks tuleks teha koostöös või tellida põhjalikum mõjuanalüüs ettevõtluskeskkonda ja rahvusvahelist maksuõigust tundvalt konsultandilt.

Sarnase seisukoha võttis ka Tööandjate Euroopa keskorganisatsioon BUSINESSEUROPE, väljendades muret, et Komisjon ei ole paketi mõjusid analüüsinud ja pakett võib keskmist tulumaksukoormust tõsta ning kahjustada Euroopa Liidu konkurentsivõimet veelgi.

Euroopa Komisjon on välja töötanud rahvusvahelise maksuplaneerimise vastase õigusaktide paketi , mis hõlmab endas:
• Maksude vältimise vastast direktiivi (COM(2016) 26 final), (nn Anti-BEPS – Base Erosion and Profit Shifting);
• Täiendusettepanekuid administratiivkoostöö direktiivile (2011/16/EU);
• Soovitusi maksulepingute koostamisel.

Põhilised ettepanekud on:
• Maksude vältimise vastane direktiiv:
– Intresside mahaarvamise piirang art 4;
– Maksustamine vara riigist väljaviimisel art 5;
– Kolmandas riigis madalama maksumääraga maksustatud tulu maksustamine EL-s art 6;
– Fiktiivsete tehingute maksustamine majandusliku sisu järgi art 7;
– Kolmanda riigi residendist majandusüksuse jaotamata kasumi maksustamine liikmesriigis art 8-9;
– Hübriidüksuste ja –instrumentide maksustamine art 10;
• Emaettevõtte või selle üksuse resideerumisriigile laieneb kohustus koguda ja edastada detailset infot kontserni ning selle liikmete kohta, täieneb kogutavate andmete loetelu, andmeedastus peab toimuma automaatselt;
• Maksulepingute osas soovitatakse peamiselt samuti fiktiivsete tehingute maksustamist vastavalt majanduslikule sisule.

Lähetatud töötajate töötingimuste seaduse muudatus tõstaks oluliselt halduskoormust

Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse (ELTTS) eelnõus planeeritavate muudatustega kaasneks ettevõtjale senisest suurem halduskoormus, mis omakorda raskendaks välistööjõu kaasamist, teatas Eesti Tööandjate Keskliit tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile saadetud kirjas. Tööandjad eelnõud ei kooskõlasta.

ELTTS muudatusega antakse lähetatud töötaja tööandjale ja temalt teenuse tellinud isikule või isikule, kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab (edaspidi „tellija“), võimalus omavahel kokku leppida, kes neist lähetatud töötaja töötervishoiu ja tööohutuse eest vastutab. Kui kokkulepet ei saavutata, on vastutus nende nõuete täitmise osas tellijal. Sisuliselt sama lahendus on ELTTS-s ka dokumentide esitamise kohustuse reguleerimiseks.

Kuigi ka kehtivas ELLTS-s vastutab tellija töötaja töötervishoiu ja tööohutuse eest, on Eesti Tööandjate Keskliit arvamusel, et eelnõus toodud sõnastuse korral jääb ikkagi vastutajaks tellija ning seda senisega võrreldes laienenud ulatuses. Seda põhjusel, et kokkulepet vastutuse osas on valdavalt keeruline saavutada.

Tellijatele tähendab see aga nii rahalisi kui administratiivseid lisakohustusi seoses alltöövõtjate ja/või lepingupartnerite valimisega.

Lisaks teevad võimalikud sanktsioonid seaduse rikkumise puhuks ettevõtjaid ettevaatlikumaks. Tõenäoliselt eeltoodu tulemusel loobutakse osalemast hangetel, kus nö. oma jõududega töid teostada ei suudeta ning tööjõudu või partnerid tuleks leida välismaalt. Sellistel tingimustel väheneb just väiksemate Eesti ettevõtete konkurentsivõime ja on raskendatud välistööjõu kaasamine.

Eesti Tööandjate Keskliit mõistab probleemi keerukust, kuid jääb seisukohale, et vastutus peab jääma siiski lähetatud töötaja tööandjale.

Leiame, et ei ole põhjendatud ELTTS muudatuse eelnõus toodud lisakohustuste panemine ettevõtjale põhjendusel vajadusega täita EL direktiivist tulenev riikliku järelevalve kohustus.

Ühtlasi oleks selline muudatus vastuolus Vabariigi Valitsuse eesmärgiga vähendada riigi bürokraatiat ning ettevõtjate halduskoormust.

Loe eelnõu kohta lähemalt SIIT

Tööandjate ettepanekud välismaalaste seaduse muudatusteks

Eesti tööandjad tunnetavad väga valusalt tööjõupuuduse probleemi, sh mitte ainult kõrgelt kvalifitseeritud, vaid ka lihtsamate töökohtade täitmisel. See on juba saanud takistuseks tootmise laienemisel või uute suuremahuliste tellimuste vastuvõtmisel, olemas on ka näited, kus tööstused on Eestis just tööjõupuudusele viidates oma tegevust oluliselt kokku tõmmanud või selle Eestist oluliselt välja viinud, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar siseminister Hanno Pevkruile.

Tööandjad tegid Siseministeeriumile ettepaneku muuta Välismaalaste seadust järgnevalt:

  1. Kaotada kõigis valdkondades nõue, et kolmandatest riikidest pärit töötaja palk ei tohi olla väiksem kui Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutis. Meie hinnangul piisaks, kui palgakriteerium on Eesti aasta keskmise palga suurune või vähemalt valdkonna keskmine.
  2. Valdkondades, kus on suur tööjõupuudus, kaotada ka valdkonna keskmise palga maksmise nõue.
  3. Oluliselt suurendada sisserände piirarvu.
  4. Kaaluda motivaatorite või soodustuste pakkumist tööandjatele, kes võtavad praktikale välistudengeid (nt juhendaja tasu osaline tasumine vms). Välismaalaste seadusega on küll loodud soodsad tingimused välistudengite Eestisse tööle jäämiseks, kuid reaalsus on see, et paljud välistudengid ei suuda leida isegi praktikakohta, mis seoks neid Eesti tööandjatega juba õpingute kestel.
  5.  See ei seondu küll otseselt välismaalaste seadusega, kuid probleemiks on ka liiga karmid nõuded eesti keele oskusele teatud ametikohtadel, kus eesti keele oskus ei ole tegelikult üldse vajalik või kus kliendid on valdavalt võõrkeelsed (ja eestikeelsete klientide teenindamiseks on olemas teine töötaja).

Lisaks eeltoodule juhib Eesti Tööandjate Keskliit tähelepanu, et aina rohkem tuleb pöörata tähelepanu välismaalaste integreerumise probleemidele. See hõlmab nii keeleõpet kui ka igapäevaseid küsimusi, nagu koolikohad, lasteaiad jm.

Kuna nii tööandjate vajadused kui ma muud maailmas toimuvad protsessid toovad ilmselt kaasa välismaalaste sisserände kasvu, peame seda olulisemaks sellest tulenevaid võimalikke probleeme ennetada.

Ettevõtjapäev jäägu lipupäevaks

Pooldame ettevõtjapäeva lipupäevana. Leiame, et sellisel viisil antakse ettevõtjatele ja avalikkusele tugev sõnum sellest, et riik tunnustab ettevõtjaid ja peab nende panust kõigi kodanike heaolu kasvatamisel tähtsaks. Arvestades, et aastal 2015 juba oli ettevõtjapäev lipupäev, annaks selle muutmine valitsuse poolt väga vastuolulise signaali, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliit vastusena Riigikantselei arupärimisele. 

Eesti Tööandjate Keskliit on omalt poolt igati valmis oma liikmesettevõtteid ja liikmesorganisatsioonide liikmeid lipupäevast teavitama ja neid kutsuma sel päeval lippu heiskama.

 

Tööandjad toetavad mitteformaalses õppes saadud oskuste arvestamist kooli sisseastumisel

Toetame mitteformaalses õppes ja töötades saadud teadmiste ja oskuste arvestamist kooli sisseastumisel, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliit oma tagasisides uue Haridusseaduse eelnõule.

“See on hea võimalus õpingute jätkamiseks neile, kes ei ole läbinud traditsioonilist lineaarset õpiteed põhikoolist kõrghariduseni või kes on erinevatel põhjustel mõnda aega õppimisest eemal olnud,” kirjutas keskliit.

Samas juhtisime ministeeriumi tähelepanu sellele, et eelnõu kohaselt on varasema õpi- ja töökogemuse rakendamine jäetud täielikult õppeasutuste kanda, mis paneb õppeasutustele ebamõistliku koormuse. Samuti jääb erakooliseaduse paragrahvi 51 lõike 11 kehtetuks tunnistamise korral (eelnõu § 33 lõike 15 kohaselt) koolile kogu vastutus leida üliõpilastele õpingute jätkamise võimalused juhul, kui Haridus-teadusministeerium lõpetab õppe läbiviimise õiguse vastavas õppekavagrupis. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, mis on sellise regulatsiooni põhjus.

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et uus haridusseaduse eelnõu vastab üldiselt kaasaja ootustele, näiteks on eelnõusse koondatud haridustasemeid läbivalt õppija peamised õigused ja kohustused. Uudne lähenemine väljendub ka tööturu osapoolte rolli määratlemisel haridussüsteemi oluliste osapooltena.

Palume siiski täpsustada haridussüsteemi korraldamise eesmärki, lisades eelnõu § 2 lg.2 punkti 2 sõna „ettevõtlike“: „toetada loovate, ettevõtlike, ühiskonnaelus aktiivsete ja ning tööturul konkurentsivõimeliste isiksuste kujunemist.“. Soovitame parandada ka eelnõu keelekasutust ja terminoloogia süsteemsust.

Oleme aga mures, et haridusvaldkonna õigusaktide süsteem muutub keerulisemaks. Haridusseadus kui üldseadus, mis koondab üldised põhimõtted ja peab looma raamtingimused, ei aita praegusel kujul kaasa õigusselguse põhimõttele, Eelnõus on segadus rakenduskõrgharidust, rakenduskõrgkooli ja selle juhti puudutavates küsimustes. Eelnõu kohaselt on kõigil kõrghariduse esimese astme lõpetajatel õigus saada bakalaureusekraad, praegu eksisteerib rakenduskõrgharidus, kus ei saa bakalaureusekraadi.

Rakenduskõrgkooli töösuhete erisused jäävad eelnõu seletuskirja järgi reguleerituks rakenduskõrgkooli seadusega. Arvestades asjaolu, et haridusseadust kohaldatakse eelnõu kohaselt kõikidele õppeasutustele, ei ole võimalik üheselt leida regulatsiooni, mis kinnitaks täielikult rakenduskõrgkooli rektori töölepingu tähtaja erisuse õiguspärasust.

Tööandja kulutused töötaja tervise edendamiseks olgu ettevõtluskulu

Eesti Tööandjate Keskliit esitas Rahandusministeeriumile ettepaneku muuta töötaja tervisele tehtud kulutused ettevõtluskuluks ehk et neilt ei tuleks tasuda tööjõumakse.

Seejuures peame oluliseks, et ettevõtluskuluks saaks lugeda ka neid tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi, mis ei tulene otseselt töötervishoiuarsti suunisest. Tööandjal peab olema võimalik toetada oma töötajate tervise heaks tehtavaid ennetavaid tegevusi, nagu sportimine, massaaž jne, et hoida ära tekkida võivad terviseprobleeme, mis läheksid kokkuvõttes oluliselt kulukamaks nii riigile, ettevõttele kui ka töötajale endale. Tervise edendamisele tehtud kulutustest peaks keskliidu hinnangul ettevõtluskuluks arvestama kuni 50 eurot töötaja kohta kuus.

Lisaks tegime ettepaneku võimaldada tööandjal tasuda töötajatele osutatud tervishoiuteenuste eest tööjõumaksudega maksustamata ja ilma piirmäärata. Tervishoiuteenused on need, mida osutavad tervishoiuasutused ja mis on kirjas tervishoiuteenuste loetelus. Selline regulatsioon annab võimaluse töötajatele, kelle tööandja on sellise nõusoleku andnud, saada vajadusel kiiret arstiabi ilma järjekorras ootamata või siis saada arstiabi, mida Haigekassa (täielikult) ei kompenseeri. Millises mahus tööandja seda võimaldab, võiks olla tööandja otsustus. Selline süsteem annaks täiendust tervishoiu rahastamisele.

Tööturumeetmed pidagu silmas tuleviku töösuhteid

Heaolu arengukava käigus välja töötatavad tööturu meetmed peavad silmas pidama tuleviku töösuhteid, eelkõige paindlike töösuhete soodustamist, leidis Eesti Tööandjate Keskliidu tööjõupoliitika töögrupp.

Lisaks 9. novembril 2015 saadetud ettepanekutele ja kommentaaridele Heaolu arengukavale esitas Eesti Tööandjate Keskliit Sotsiaalministeeriumile ettepanekud prioriteetsete tööturumeetmete osas:

 

  1. Tööturumeetemete väljatöötamisel tuleb silmas pidada tuleviku töösuhteid (nn targad töökohad), st eelkõige paindlike töösuhete soodustamist.  

Muuhulgas on olulised järgmised meetmed:

1)      Osakoormusega töötamise edendamiseks kaotab riik minimaalse sotsiaalmaksu nõude;

2)      Osalise töövõimetuse ajal töötamise võimaldamine.

 

  1. Soodustada nii töötajate ja tööandjate panust töötaja tervisesse

1)      Tööandja investeeringud töötajate tervisesse vabastab riik erisoodustusmaksust;

2)      Vastutuste jaotamine tööandja ja töötaja vahel.

 

  1. Osalise töövõimega inimeste toomine tööturule

1)      Võimalus töötada ajutise töövõimetuse ajal;

2)   Teha tööturu teenused ettevõtjatele lihtsaks, mõistetavaks ning kergesti kättesaadavaks ja kasutatavaks. Tänane olukord eeldab suurt tahtmist näiteks erivajadusega inimeste tööle võtmisel.

 

  1. Ettevõtluse ja töötamise keskkonna parandamiseks ametnike senise kontrollifunktsiooni asemel pigem nõustavale ja suunavale koostööle panustamine.

Nullbürokraatia: Suurimat halduskoormust tekitab statistikaameti nõutav aruandlus

Nullbürokraatia projekti raames, mille eesmärgiks on koguda kokku kõik ettevõtjate hinnangul ebamõistlikud ja koormavad regulatsioonid ja aruandluskohustused, laekus Eesti Tööandjate Keskliidule tagasiside enam kui kümnelt organisatsioonilt, kes olid seda omakorda kogunud oma liikmete käest.

Üheks suuremaks halduskoormuse tekitajaks on Statistikaameti aruanded, kuna ettevõtja oma tavapärase tegevuse käigus neid andmeid ei kogu. Seetõttu ei ole spetsiaalselt Statistikaameti jaoks andmete kokkukorjamine tihti majanduslikult mõistlik. Nii võib juhtuda, et paljude ettevõtete esitatud andmed ei ole täpsed ja sellest tulenevalt ei ole täpne ka kogu statistiline pilt. See viib omakorda valede otsusteni statistika tarbija.

Näiteks toodi välja EKOMAR aruanne, mille koostamine on väga töömahukas. Ehkki osa andmeid on samad, mis esitatakse majandusaasta aruandes, tuleb need sisestada uuesti ja infot dubleerida. Samuti on aruande sisestusvormis vigu. Ka paljude teiste aruannete puhul saaks Statistikaamet andmed kätte teistest keskkondadest või teha koostööd näiteks Maksu- ja Tolliametiga. Mitmel puhul tuleks ka kaaluda, kas on ikka vajalik nii kvartaalsete kui ka aastaaruannete esitamine, kui amet saab andmed kätte emmast-kummast.

Problemaatilistena nimetati ka näiteks heitmete aruande esitamist, aruandlust sotsiaalkindustusametile, käibedeklaratsiooni keerukust paljude erandite tõttu, sõidupäevikuid ja välismaalastest töötajate kohta info esitamist PPA-le.

Kõik ettepanekud ja pakutud lahendusvariandid on kättesaaadavad SIIT

Tööandjate ettepanekud ettevõtluse toetamiseks pärast aastat 2020

Ettevõtlusminister küsis ettevõtete katusorganisatsionidelt soovitusi ja ettepanekuid, kuidas toetada ettevõtlust pärast aastat 2020, mil tuleb arvestada ELi struktuurivahendite järsu vähenemisega. Täna käib ettevõtete toetamine teatavasti just ELi vahendite toel.

Eesti Tööandjate Keskliidu vastus:

Eesti Tööandjate Keskliit rõhutas 2014. aasta sügisel välja antud Tööandjate manifestis vajadust täpsustada asutustevahelist tööjaotust ettevõtluse edendamisel ja analüüsida nende ülesannete täitmise senist tulemuslikkust. Samuti nimetasime, et peame vajalikuks luua ja avalikustada eelarvestrateegia tõukevahendite lõppemise järgseks ajaks.

Tõukefondide vahendite kasutamise peamine eesmärk peab olema Eesti ettevõtete väärtusahelas ülespoole liikumine ning ekspordivõimekuse kasvatamine. See eesmärk peab peamine olema ka pärast käesoleva Euroopa Liidu eelarveperioodi lõppu, mil arvatavasti Eestile laekuv toetus struktuurivahenditest oluliselt väheneb.

Seepärast leiab Eesti Tööandjate Keskliit, et pärast aastat 2020 (sõltumata toetuse allikast) tuleb eeskätt toetada eksporti, innovatsooni, haridust ja kontaktide loomise võimekust. Arendustegevusse suunatud raha kasutamise esmane kriteerium peab olema reaalne rakendatavus, alles seejärel ülikoolide akadeemiline huvi. Toetuste strateegiline eesmärk peab olema saada keskmise suurusega ettevõtted tegema tehnoloogiainvesteeringuid.

Eelnevast lähtuvalt teeme järgmised konkreetsed ettepanekud tegevustest, mis meie hinnangul on prioriteetsed ja vältimatud:

Liita ettevõtetele erinevaid teenuseid ja toetusi pakkuvad riigile kuuluvad asutused (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, KredEx, PRIA, Arengufond, KIK) ning tuua loodava organisatsiooni vastutusalasse ka need ettevõtete ja ettevõtlikkusega seotud meetmed ja tegevused (nt ettevõtlusõpe, ettevõtlusteadlikkus jm), mis täna toimivad läbi ministeeriumite, ülikoolide vm asutuste. Sama asutuse ülesandeks oleks ka teadusraha, eriti rakendusuuringuteks mõeldud vahendite kasutamine ettevõtluse konkurentsivõime tõstmiseks.

Uue asutuse loomine annab meie hinnangul mitu tulemust:

  1. Oluline rahaline kokkuhoid tugistruktuuridelt ja klienditeeninduselt
  2. Selgus kliendi vaates – ettevõtja saab kogu info ja teenuse ühest kohast, ei pea esitama eri asutuste vormidel taotlusi ja aruandlust, väheneb halduskoormus.
  3. Paraneb koostöö meetmete väljatöötamisel ja vajadusel muutmisel, kuna informatsioon ettevõtjate vajaduste kohta ning tagasiside olemasolevete meetmete ja teenuste kohta laekub ühte kohta. Väheneb nö „silotornide“ probleem.

Soovime liitmisega mitte oodata aastani 2020, vaid alustada protsessiga kohe, riigireformi raames.

2.

Tuua fookusesse ettevõtete teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute toetamine ettevõtja vajadustest lähtuvalt. Tootlikkuse tõstmiseks ja targema majanduse poole liikumiseks on innovatsioon hädavajalik, ent samas on ettevõtja jaoks tegemist kõige riskantsema arendustegevusega. Seetõttu tuleb vaadata kogu protsessi ning mitte piirata toetatavaid tegevusi vaid koostööga teadusasutustega, vaid ka teenuse tellimist inseneribüroodest, arendajate palkamist jms.

3.

Töötada välja eraldi meede Eesti tööstuses IKT-lahenduste (Industry 4.0) kasutuselevõtu soodustamiseks nii tootearenduses kui ka protsesside juhtimises.

4.

Ekspordivõimekuse suurendamiseks toetada Eesti ettevõtetel sihtriikidesse müügijuhtide leidmist ja palkamist.

Eesti Tööandjate Keskliit näeb oma rolli eeskätt toetuste väljatöötamise protsessis osalemises ja ettevõtete teavitamises ja informeerimises.

Lisaks peame oluliseks tuua välja meie liikmete ettepanekud, kuidas ministeeriumi ja tööandjate katusorganisatsiooni ning erialaliitude vahel koostööd parandada:

  1. Ettevõtteid esindavate organisatsioonide rolli suurendamine valdkondlike mõjuhinnangute koostamises.

Iga seadusandliku akti ettevalmistamisel tuleb selle võimalike mõjude kohta teha sisuline mõjude hinnang. Senisest enam tuleb sellesse protsessi kaasata erialaliite, kelle mõjuhinnangud täiendavad ministeeriumite koostatud mõjuhinnanguid ning on ettevõtteid puudutavas osas usaldusväärsemad ning kuluefektiivsemad kui ettevõtlust monitoorivate riiklike analüüsiorganisatsioonide käimashoimine ning nendelt vastavate mõjuhinnangute tellimine.

Mõjuhinnangute koostamisel peavad ministeeriumid juba täna kaasama vastavas valdkonnas tegutsevaid erialaliite. Kuid siiani ei ole kaasamine laienenud sisuliste mõjuhinnangute ühisele koostamisele. Ilma otsese tellimuseta ei ole tõenäoline, et ettevõtted panustaksid eelnõude kohta terviklike mõjuhinnnangute koostamisse. Ettevõtete teadmiste kaasamiseks mõjuhinnangute koostamisse tuleb see mõistlikus ulatuses kompenseerida.

  1. Ministeerium tellib olulisematelt valdkondlikelt organisatsioonidelt kord aastas konkurentsivõime ja arengupotentsiaalide raporti antud valdkonna kohta.

Raport ei peaks olema pikem kui 5-7 lk, valmimisega maikuus (enne kui ministeerium esitab riigieelarve koostamise raames oma eelarveprognoosi).

Raport sisaldab ettepanekuid: a) pikaajaliste trendide mõjutamiseks; b) kiirelt muutmist vajavate teemade loetelu ning soovitav lahendusettepanek. Vajadusel võib organisatsioon raportile lisada iga ettepaneku kohta omapoolse mõjuhinnangu.

2. Valitsuse tegevuskavas olevad ettevõtluse arendamise kavade elluviimise detailid arutatakse sisuliselt läbi valdkondlike ettevõtlusorganisatsioonidega;

3. Ettevõtlusministri poolt järgmisel aastal ettevõtluse arendamise tööplaanide koostamise käigus informeerida valdkondlikke ettevõtlusorganisatsioone kavandatud ajagraafikust, et organisatsioonid saaksid planeerida oma ressursse.

Äriseadustiku muutmise väljatöötamiskavatsus

Eesti Tööandjate Keskliit teatas Justiitsministeeriumile, et meil ei ole täpsustusi ega kommentaare äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele osas, mis käsitleb registrikande hilisemat jõustumist ning ärinime broneerimist.

Seoses e-residentsusega  kavandatud muudatustega ei ole me väljatöötamiskavatsuse põhjal veendunud, et kõik selles nimetatud riskid saavad maandatud. Sellest tulenevalt tegime ettepaneku täiendavalt analüüsida, millised riskid kaasnevad juriidilise isiku asukoha nõude kaotamisega ja kuidas neid on võimalik vältida.

Kokkuvõte väljatöötamiskavatsusest SIIN

Tööandjad ei toeta Heaolu arengukava sellisel kujul vastuvõtmist

Eesti Tööandjate Keskliit ei toeta Sotsiaalministeeriumis välja töötatud Heaolu arengukava väljapakutud kujul vastuvõtmist, kuna dokumendis on puudu konkreetsusest ja see ei esita selgeid poliitilisi valikuid, samuti lähevad arengukavas esitatud tegevused vastuollu riigireformi eesmärkidega.

Eesti Tööandjate Keskliidu kommentaarid ja ettepanekud Heaolu arengukavale 2016-2023:

Üldised märkused

1. Arengukava on pikk ja lohisev. Sellisel kujul me kindlasti ei toeta arengukava vastuvõtmist. Peamised etteheited:

o Arengukava on liiga pikk ja paljusõnaline. Arengukava peaks olema dokument, mille järgi saab hakata edaspidi konkreetseid otsuseid tegema. Selleks peab ta olema selge ja konkreetne. Samuti peab eeldama, et seda dokumenti ametnikud ja asjassepuutuvad  inimesed tunnevad. Käesolevat dokumenti ei loe tõenäoliselt lõpuni keegi peale koostajate.

o Arengukava ei anna ühtegi valikut. Poliitikategemine on valikute tegemine. Käesolev arengukava ütleb, et teeme kõike ja palju. Nii ei saa strateegiat teha.

2. Arengukava rakendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et riigi regulatsiooni keerukus ei suureneks – soovime, et  riigireformi eesmärke peetaks silmas ka arengukavas.

3. Arengukava ei tohiks lähtuda sotsiaalsest heaoluriigist, milleks Eesti Vabariigil ei jätku võimekust. Unistus heaoluriigis ilma täpsustamata, mida see tähendab, on praeguses demograafilises olukorras suureks riskiks. Samuti annab see vastuolulise sõnumi. Arusaadavalt on poliitikute soov anda inimestele ettekujutus paremast elust. Samas me tajume ohtu, et Eesti püüab liikuda Lääne-Euroopa heaolumudeli poole, mida ka needsamad riigid ise ei suuda enam üleval hoida. Kuid silmas tuleb pidada ka seda, et juba olemasolevad mudelid (pension, ravikindlustus) ei ole praeguses finantseerimises jätkusuutlikud.

4. Leiame, et töö- ja sotsiaalkaitse koos käsitlemine ei ole asjakohane. Töö on pigem majanduslik kategooria. Sotsiaalkaitse ja töö sidumine näitab, et töötajat käsitletakse jätkuvalt nõrgema poolena.

5. Peame väga oluliseks paindlike töösuhete propageerimist. Kuigi 2009.aastal jõustunud töölepingu seadus andis nii tööandjale kui töötajale rohkem võimalusi, ei ole see piisav aina muutuval tööturul. Tuleb tegelda mitte ainult töölepingu seadusega, vaid sellega seotud tööjõumaksude temaatikaga (sotsiaalmaksu miinimum, erisoodustusmaks).

Kaasaegsete töösuhete ja –vormidega seoses tõusetub ka kollektiivlepingute vajalikkuse teema. Paindlike töövormide puhul ei vaja töötaja suuremat kaitset ning teda ei tuleks käsitleda nõrgema poolena, kes vajaks nn. kollektiivset kaitset.

Olukorra analüüsi puudutavad kommentaarid

1. Teadaolevate terviseriskide ennetamine tuleb paremini kommunikeerida ning siduda jagatud vastutusega töötervishoiu valdkonnas. Tööohutus ei ole ainult tööandja probleem – vastutust peab kandma ka töötaja.

2. Paika ei pea väide, et suur sissetulekute ebavõrdsus mõjub majanduskasvule pärssivalt. Halvasti mõjub majandusele ja ka heaolule vaesus. Tegelikult aitab Eestis ebavõrdsuse kasv leevendada vaesust, sest ebavõrdsuse kasvu peamine allikas on ülemise otsa sissetulekute kiirem kasv, mis omakorda aitab kasvatada loodavat lisandväärtust Eestis. Tegeleda tuleks vaesuse vähenemisega, mitte sotsiaalse ebavõrdsusega.

3. Tunnustame plaani EL vahenditest rahastatavaid tegevusi esmalt piloteerida ning alles siis otsustada, kuidas jätkata.


Visiooni ja eesmärke puudutavad kommentaarid

1. Visioon on erakordselt halb lause. Ta ei ütle mitte midagi valikutest ega arusaadavatest eesmärkidest. Soovitame sõnastada visioon lühidalt ja lihtsalt. Sellisena, mis ütleks lugejale, mida tegelikult tahetakse saavutada ja mida iga Sotsiaalministeeriumi töötaja suudaks avalikkuse ees lahti seletada.

2. Osaliselt on eesmärkidena nimetatud teemad, mis ei haaku sotsiaalministeeriumi otseste tegevustega (nõudlus-pakkumine jmt. majanduslikud teemad).
Samas on välja jäänud hariduse teema, mis tegelikult tagaks inimeste konkurentsivõime.

3. Sotsiaalse ebavõrdsuse vähenemine jne. – see on liiga üldine eesmärk, mille tähendusest on raske aru saada ning vajaks täpsustamist. (vt. ka eespool kommentaar sotsiaalse riigi kohta).

Mõõdikud

1. Meie seisukoht on, et tööhõive määr on halb mõõdik, kuna toetused jmt. ei mõjuta seda niivõrd kui heitunute ja aktiivsete inimeste osakaal ning üldine majandusolukord.


Kommentaarid 1. alameesmärgile

1. Oleme seisukohal, et „õigus leida hea töökoht elukoha läheduses“ ei sobi eesmärgiks (Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020). Sellist õigust ei ole inimesel. Sama hästi võiks öelda, et ettevõtjal on õigus heale kasumile  tema poolt valitud tööstusharus ja  alevikus.

2. Oleme nõus, et tööturule kaasatud inimeste arvu kasvatamine on hea eesmärk.

3. Töötuhüvitis ei tohiks ületada töötasu alammäära, et säiliks motivatsioon töötada ka madalapalgalistel.

4. Juhime tähelepanu, et probleemiks on kiire töötasu tõus ilma tootlikkuse kasvuta – 2016.aastal moodustab netoalampalk 90% suhtelise vaesuse piirist ja 2017 106%.
Koos tulumaksutagastusega moodustab 2017.aasta neto alampalk 50% keskmisest töötasust, mis võib omada juba täiendavat palgasurvet ja demotivatsiooni teistele palgagruppidele.
Töötasu alammäär on tõusnud viimased 3 aastat ja tõenäoliselt tõuseb ka edaspidi oluliselt kiiremini.

5. Tööohutust tuleks käsitleda nii tööandja kui töötaja kohustuse ja vastutusena – jagatud vastutus.

6. Tuleks suuremat tähelepanu pöörata töötajate motivatsioonile ennast täiendada.

7. Oleme seisukohal, et kollektiivlepingute vähesus iseenesest ei ole  probleem. Eriti, kui seda seostatakse paindlike töösuhetega. Töötajate kaasamine ei pea toimuma vanades vormides.

8. Tuleks muuta arusaama (käsitlust), et töötaja on alati riskigrupp või nõrgem pool (vt. väide „Tööturu ja majanduse muutumist mittearvestavad töö tegemise tingimused vähendavad töö tegija kaitstuse taset ning soodustavad ebaausat konkurentsi.“). Üha enam töökohti nõuavad nn tarka tööd. Sellistel töökohtadel, samuti kõrge kvalifikatsiooniga tootmistegevuses  on tegelikult töötaja juba jõupositsioonil ja see trend süveneb.


Poliitikainstrumendid/ peamised tegevused

1. Palume täpsemalt lahti kirjutada (selgitada), mida tähendab sotsiaalseadustiku töö eriosa regulatsiooni koostamine – kas sellega peetakse silmas töölepingu seaduse ülevaatamist?

2. Kuidas toimub tööotsingute ajal piisava ja tööle stimuleeriva sissetuleku taseme analüüsimine ja edasi arendamine? (Võiks teha lühema ajaga ja rohkem.)

3. Palume täpsustada, kuidas kaasajastatakse töötegemise tingimuste ning kollektiivsete töösuhete reeglistiku.

4. Palume selgitada, milleks on vajalik töötingimuste arengut iseloomustava indikaatori väljatöötamine ja rakendamine.

5. Palume selgitada, miks on vaja kaaluda, kuidas ja milliste vahenditega viiakse läbi töökeskkonna ja töösuhete järelevalve tõhustamine.

 
Kommentaarid 4. alameesmärgile

1. Palume selgitada, mida tähendab järgmine poliitikainstrument – Soolise tasakaalu suurendamiseks organisatsioonide juhtimistasanditel viiakse lisaks üldistele tööalase soolise võrdõiguslikkuse edendamist toetavatele tegevustele ellu tegevused suurendamaks eelkõige riigiosalusega äriühingute ning sihtasutuste juhtorganites naiste osakaalu, väärtustades isikute pädevust ja valikuprotsesside läbipaistvust.

Tulenevalt dokumendi mahukusest on Eesti Tööandjate Keskliidu märkused esitatud peamiselt töövaldkonnale.
Meiepoolne üldine soovitus oleks kogu arengukava teha lühemaks ja konkreetsemaks, et see oleks paremini järgitav nii selle täitjatele kui koostööpartneritele.

Ettepanekud Keskkonnaseadustiku eriosa jäätmeseaduse eelnõule

Jäätmeregulatsiooni üks põhieesmärke on vastavalt jäätmekäitluse hierarhiale jäätmetekke vältimine. Kõige tõhusam ja loogilisem jäätmetekke vältimise viis tootmisettevõttes on toorme töötlemisel saadavate põhitoodete koguse maksimeerimine ning kõrvalsaaduste ja tootmisjääkide väärindamine toodetena selliselt, et sisuliselt jäätmedefinitsioonile vastavate jäätmete tekkekogus ja ohtlikkus oleks viidud majanduslikult ja keskkonnaalaselt mõtteka miinimumini. See tähendab, et ettevõtja käsitleb kõiki tootmisprotsessi saadusi kasulike ja kasutusväärtust omavatena seni, kui on võimalik vältida nende liigitamist jäätmeteks.

Sellist lähenemist pole aga eelnõus ega seletuskirjas piisavalt rõhutatud.

Eeltoodu näiteks on seletuskirjas toodud äraviskamise (ingl k discard) määratlus: „Näiteks tootmisprotsessis tekivad ülejäägid, mida selles protsessis kasutada ei saa ning selle tootmisprotsessi tegija soovib neist lahti saada ehk „ära visata“, on jäätmed. See ei tähenda, aga seda, et keegi teine ei või nende jäätmetega midagi kasulikku teha (ringlusse võtta, taaskasutada) ning samuti võib keegi nende eest ka raha maksta.“
Antud selgitust võib mõista selliselt, et tootmisprotsessis tekkivad ülejäägid on protsessi tegija jaoks eeldatavalt jäätmed ning käitajal pole võimalik ülejääke kasutada, st täiendavalt töödelda kõrvalsaadustena.
Erandiks on üksnes kitsalt määratletud juhud, mis määratletakse keskkonnaministri antavate rakendusaktidega (eelnõu § 5 lg 2).
Sellega piiratakse oluliselt käitaja võimalusi kõrvalsaaduste kasutamiseks ja jäätmetekke vältimiseks juba põhimõistete määratlemise tasandil.
Käitaja võib ka ise leida võmalusi tekkinud jäätmete ringlussevõtuks ja taaskasutuseks, selle eelduseks pole jäätmete üleandmine teisele isikule.
Samuti pole korrektne eelnõus toodud väide „On selge, et otsustamisel, kas asi on ära visatud (ingl k discard) või mitte, ei saa tugineda üksnes potentsiaalse jäätmevaldaja subjektiivsele arvamusele.“ Sellise otsuse langetamisel võtab loa andja arvesse kõik loa andmisel tähtsust omavad asjaolud, sh loa taotleja esitatud andmed ja seisukohad ning loa tingimuste, sh tootmisprotsessi tulemusel tekkivate kõrvalsaaduste määratlemisel jäätmena või mitte.

2. Eelnõu 2. peatükis kasutatakse mõistet „valdkonna arengukava“.
Kas siin peetakse silmas riigi jäätmevaldkonna arengukava, konkreetse tegevusvaldkonna jäätmehoolduse arengukava vms kohaliku omavalitsuse haldusalast suurema ulatusega arengukava?

3. Eelnõu 7. peatüki § 183 lg 1 toodud nõue: „Ohtlikud jäätmed tuleb jäätmete kogumisel, vaheladustamisel ja veol pakendada, et vältida neist tulenevat ohtu tervisele ja keskkonnale ning hõlbustada nende taaskasutamist või kõrvaldamist.“ pole põlevkivi töötlemisel suures mahus tekkivate jäätmete (põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks) puhul praktiliselt rakendatav.

Palume viidatud säte ümber sõnastada selliselt, et ei loodaks praktikas rakendamatut kohustust ning välditaks sellest tulenevaid rikkumismenetlusi ja sanktsioone ettevõtete vastu.

4. Eelnõus ettenähtud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi nõude kaotamine on regulatsiooni selguse suurendamise ja dubleerivate menetluste mahu vähendamise seisukohalt tervitatav, kuid sellega seonduvalt soovime juhtida tähelepanu alljärgnevale:
Eelnõu § 219 lg 1 p 2 sätestab, et lisaks eelnõu § 218 sätestatule esitab ohtlike jäätmete käitlemiseks jäätmeloa taotleja loa andjale finantstagatise või samaväärse kindlustuse õnnetusjuhtumitest tekkinud keskkonnasaastuse likvideerimise kulude katmiseks.

Kehtivas jäätmeseaduses (§ 100 lg 1 p 3) sätestatu alusel võib ohtlike jäätmete käitluslitsentsi võib anda, „kui on olemas kindlustus õnnetusjuhtumitest tekkinud keskkonnareostuse likvideerimise kulude katmiseks“ rakendub meile teadaolevalt jäätmetekäitlejatele, kelle majandustegevuses on ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omamine kohustuslik.
Eelnõuga loobutakse ohtlike jäätmete käitluslitsentsist kui tegevusloast (s.t eraldiseisvast haldusaktist) ning ohtlikke jäätmete käitlemist reguleerivaks loaks muutub jäätmeluba või keskonnakompleksluba.

Lähtudes eelnõu §-s 21 toodud jäätmekäitluse definitsioonist: „Jäätmekäitlus on jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine, samuti vahendaja ja edasimüüja tegevus“ laieneb eelnõu § 219 lg 1 p 2 alusel sätestatav kohustus (rahalise tagatise nõue) automaatselt kõigile jäätmekäitlejatele, kellel on jäätmeluba või kompleksluba jäätmete, s.h ohtlike jäätmete käitlemiseks, kuid varem pole olnud ohtlike jäätmete käitluslitsentsi.
Nii kehtestatakse täiendav kohustus jäätmekäitlejale, kelle majandustegevuse eesmärk ei ole nt. ohtlike jäätmete kogumine jäätmevaldajatelt ja seejärel ümbertöötlemine, vaid oma tootmisprotsessis tekkinud ohtlike jäätmete käitlemine, näiteks jäätmete kogumine ja vaheladustamine, tootmisprotsessis taaskasutamine või üleandmine teistele jäätmekäitlejatele.

Eelnõu § 219 lg 1 p 2 nõue on põlevkivisektori ettevõtetele ülemääraselt koormav, kuna lisaks nimetatud nõuetele sätestab kehtiva jäätmeseaduse § 91 kohustuse esitada prügila käitamiseks jäätmeloa taotlemisel loa andjale kindlustusleping või loa andja aktsepteeritud Eesti või rahvusvahelise krediidi- või finantseerimisasutuse kirjalik kinnitus rahalise tagatise olemasolu kohta põlevkiviõli tootmisel tekkivate ohtlike jäätmete, nagu poolkoksi ja põlevkivituha, ladestamisel.
Seega tekib põlevkiviõli tootmise ohtlike jäätmete käitlemisel kahekordse finantstagatise või samaväärse kindlustuse kohustus – ühel juhul rakendub see on ohtlike jäätmete (poolkoks ja tuhk) ettevõttesisesel käitlemisel (nt. kogumine tootmisterritooriumil ja vedu) ja teisel juhul samade jäätmete ladestamisel.

Teeme ettepaneku muuta eelnõu selliselt, et vältida põlevkivisektoris tekkivate ohtlike jäätmete, nagu poolkoksi ja tuha käitlemisel eelpool kirjeldatud olukorra tekkimist.

5. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud sättega, mille kohaselt pakendiettevõtjad, kes esitavad andmed pakendiregistrisse ning toovad maale pakendatud kaupa pakendimassiga viis tonni või vähem aastas, peaksid samuti olema vabastatud pakendiregistrisse esitatavate andmete audiitorkontrollist.

Meile teadaolevalt on pakendiseadus ebamõistlikult koormav audiitorkontrolli osas paljudele varuosasid sisse vedavatele ettevõtetele.

6. Peame oluliseks vaba konkurentsi jäätmeturul ning teeme ettepaneku jätta eelnõust välja § 59 lg 2 ning täiendada eelnõu §-i 60 sättega, mis välistaks sisetehingute kasutamise jäätmekäitluses.

Eelnõus toodud § 59 lg 2 sisu on sama kui Riigikogu poolt 19.06.2014 kehtetuks tunnistatud jäätmeseaduse § 66 lg 11, mis jõustus 07.01.2015 seoses Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-34-14 jõustumisega.

Ettevõtja arenguprogrammis olgu eelkõige koht innovatsiooni panustavatele ettevõtetele

Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis valmiva Ettevõtja arenguprogrammi meetme põhimõte, mille kohaselt toetatakse programmis osalevaid ettevõtjaid konkreetse organisatsiooni arenguvajadustest lähtuvalt, õige suund.

Programmi üks keskseid eeldusi on, et ettevõtjad vajavad abi pikaajalisel planeerimisel ja arvame, et MKM näeb probleemi õigesti. Samas leiame, et need, kellele on ambitsiooni ja kes plaanivad oma arengut ette, saavutavad suurema tõenäosusega parema tulemuse. Ettevõtluses peaks tahtmine ja initsiatiiv olema ikka eeskätt ettevõtja käes ja seetõttu ei pea me mõistlikuks anda riigi toetust neile, kes pole omal initsiatiivil pidanud vajalikuks 3-5 aastaks ette plaane seada. Ehk et – programmis osalemiseks peab meie hinnangul ettevõttel olemas olema arenguplaan, mille järgi on juba mõnda aega tegutsetud. EASi toel saaks seda plaani siis vajadusel praavitada ja edasi arendada, seisab Eesti Tööandjate Keskliidu esitatud seisukohas.

Rõhutame, et eelistada tuleks ettevõtjaid, kes tekitavad uut know how’d, annavad ühiskonnale lisandväärtust. Seepärast võiks meie hinnangul toote- või teenusearendus ja/või TA tegevused olla programmi kohustuslikud osad.

Teeme ettepaneku võimaldada programmis osaleda ka suurettevõtetel (praegu on programmis osalejad piiritletud VKE-dega). Programmi toel saavutatud kasvu abil võib mõni suurettevõte tuua Eesti majandusele väga olulist lisandväärtust.

 

Seisukoht Teadus-ja Arendusnõukogu raporti kohta

Eesti Tööandjate Keskliit leiab, et Teadus-Arendusnõukogu (TAN) tellitud „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport“ väärib ühiskonnas avatud arutelu. Probleeme, mida raportis toodud ettepanekud lahendada püüavad, pole keegi sisuliselt vaidlustanud, küll aga on küsimusi tekitanud mitmed lahendusettepanekud.

Arutamist vajab, kuidas raporti valguses näha rahvuskultuuri puudutava teaduse ja õpetamise rolli ühiskonnas. Raportis ei ole ilmselt silmas peetud selle ühest allutamist majandusloogikale ning vastavat reformimist. Kuni see küsimus ei ole rahulikult läbi arutatud, on raske oodata konstruktiivseid lahendusi selle valdkonna arendamisel.

On oluline, et valitsus võtaks vastu põhimõttelise otsuse viia diskussioon raporti üle läbi tabudeta, kõiki ettepanekuid arutades ning määraks, kes vastutab diskussiooni läbiviimise ja otsuste elluviimise eest.

Lähtudes Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu  seisukohtadest ja laiemast konsulteerimisest liikmeskonna hulgas, esitame arvamuse Teadus-Arendusnõukogu (TAN) tellitud „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti“ kohta.

Konkurents maailma kõrghariduses ja teaduses aina suureneb ja selle ignoreerimine oleks lühinägelik. Me soovime, et Eesti noortel oleks võimalik saada maailmatasemel haridust ning et meie ettevõtete ja ülikoolide koostöö aitaks Eesti majandusel rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliselt kasvada ja seega ka inimeste elujärjel kosuda.

Oleme mures Eesti kõrghariduse kohatise ebapiisava kvaliteedi pärast – seda nii õppimise, õpetamise kui ka teadustöö osas. Kõrghariduse killustatus ja raha praegusel viisil kasutamine annab inimestele nende maksude eest vähem tagasi kui oleks võimalik. Kõrghariduse finantseerimine ei ole täna jätkusuutlik ja mõistlik. Kõrgharidus ja teadus on vähe seotud Eesti majandusega. Kõrgkoolid ei täida ümbritsevat keskkonda ja ühiskonda mõjutavat ning arendavat rolli piisavalt.

Ülaltoodust lähtudes peab Eesti Tööandjate Keskliit oluliseks:

  • bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadiga inimeste erialasele tööle rakendumise uurimist ja seniste andmete koondamist. Riik peab kujundama tervikliku ja pikaajalise vaate Eesti arenguks. Tööturu koolitusvajaduse prognoosi ja seire süsteemi OSKA käivitumine peab andma sisendi ka ülikoolide koolitustellimuse määramiseks.
  • rõhutada, et kvaliteetse kõrghariduse alus on kvaliteetne haridus igal kõrgharidusele eelneval astmel. Oluline on noorte valikute suunamine teadlikult, näiteks karjäärinõustamine peaks tuginema prioriteetidele, mis on seatud riigi konkurentsivõime tõstmiseks. Peame vajalikuks, et haridussüsteemi kaudu pakutakse  ettevõtlusõpet, riik ja ettevõtjad julgustavad enamaid noori alustama ettevõtjana.
  • reaal- ja loodusteaduste, insener- ja tehniliste erialade osakaalu tõstmist kõrghariduses. See hõlmab ka riigi finantseeritava hariduse kohandamist vastama Eesti majanduse tööturu vajadustele.  Riigi konkurentsivõime  ja kestlikkuse seisukohalt prioriteetsetena määratletud erialadel tuleb tagada õpetamise kvaliteet.
  • kõikide Eesti ülikoolide kõikide erialade õpetamise kvaliteedi kohta käivate seniste hindamistulemuste ja analüüside arvesse võtmist ja ellu viimist.
  • dubleerimise vähendamist. Sarnaste ja lähedaste erialade õpetamine Eesti erinevates ülikoolides ei ole jätkusuutlik. Otsused dubleerivate õppekavade sulgemiseks peavad põhinema akrediteerimistulemustele ja riikliku vajaduse analüüsile. Sealjuures tuleb välja selgitada, milliseid erialasid on vajalik õpetada Eestis ja milliste erialade spetsialistide koolitamist on mõistlik toetada välisülikoolides.
  • et riik võimaldaks igal aastal vähemalt 100 Eesti tudengile õppelaenu, mis kataks õppemaksu ja elamiskulud mõnes maailma tippülikoolis riigile olulisel erialal.
  • koolituslepingute süsteemi sisseviimist õppijate vastutuse suurendamiseks õpitulemuste ja kutsevalikute eest ning tagamaks maksumaksja raha tõhusaima kasutuse. Pole olemas tasuta kõrgharidust, vaid on maksumaksja tasutud kõrgharidus. Koolituslepingute süsteemis finantseerib riik tudengi õpinguid laenuga, mis kustutatakse, kui tudeng lõpetab õpingud mõistliku aja jooksul ja töötab teatud aja pärast ülikooli lõpetamist Eestis.
  • riigile olulistel erialadel õppimise motiveerimist stipendiumitega. Näiteks on merendussektoris defineeritud vajadus kõrgharidust nõudvate tippspetsialistide järele, kelle puudumine takistab sektori ettevõtete konkurentsivõimet.
  • riikliku väljumisstrateegia koostamist riiklikult oluliste tegevuste rahastamiseks Euroopa Liidu tõukefondide vahendite lõppemise järgseks ajaks. Sealhulgas on oluline ära näidata, kuidas vähendatakse projektipõhisust teaduse ja ülikoolide rahastamisel ning jätkub ja kasvab tipptasemel õppejõudude toomine Eesti ülikoolidesse (arvestades, et ASTRA programmist rahastamine lõppeb). Strateegia koostamisel tuleb kaasata ettevõtjaid kui majandus-sektori praktikuid.
  • teadus-arendustegevusse suunatud raha kasutamise olulise kriteeriumina reaalse rakendatavuse arvestamist. Soovitame üle vaadata eelnevalt tehtud analüüsid, mis käsitlevad kõrgkoolide ja ettevõtjate  koostööd (hariduse ja tööelu seoseid) ning neid  järeldusi kasutada praktiliste muutuste tegemisel. Kaaluda tuleks rakenduskõrgkoolidele teadus- ja arendustegevuse baasfinantseerimismudeli väljatöötamist, mis on otseselt seotud kõrgkooli teadus-ja arendustegevuse raames teostatavate rakendusuuringute rahalise mahuga.
  • innovatsioonipoliitika suundade ja rakendusmehhanismide kavandamisel valdkondliku pädevuse kasutamist. Teadus-arenduse ja innovatsiooni  vajadust majandus-sektorites saavad väljendada ettevõtluse erialaliidud,   seda koostöös valdkonna eest vastutavate ministeeriumiga, kus sünnivad  visioonid ja strateegiad sektorite arenguks.
  • teadus-arenduse potentsiaali kasutamisel oleks riik eeskujuks olles tark tellija, teadmise hankija ja innovatsiooni toetaja. Selleks tuleb ümber vaadata riigihangete tingimused, mis seni peavad olulisimaks vähima hinna kriteeriumit. Hinnakonkurents pärsib  arendustegevuste ja innovatsiooni kaasamist riigi tellimuste täitmisel. 

Ettepanekud õigusloome mahu vähendamise kava eelnõule

Eesti Tööandjate Keskliit toetab Õigusloome vähendamise kava eelnõus püstitatud eesmärke parandada õigusloome kvaliteeti, hoiduda ülereguleerimisest ja seaduste ületootmisest, kuid soovitab nende täitmiseks välja töötada konkreetne tegevusplaani.

Praegune eelnõu ei sisalda süsteemset meetmete/tegevussuundade tasandit, vaid üheksat sammu, mis peaksid aitama õigusloome mahtu vähendada. Sammude loetlemine ei tekita aga veendumust, et nende rakendamisel olukord reaalselt paremaks muutub, seisab Justiitsministeeriumile esitatid arvamuses.

Siit tuleneb meie ettepanek ehitada tekst üles selliselt, et oleks selgelt aru saada, milles õigusloome paranemine peaks konkreetselt väljenduma ehk kuidas lõpuks aru saada, kas eesmärgid on täidetud või mitte?

Muuhulgas esitasime ettepaneku kehtestada ministeeriumide tööplaanidele ühtsed nõuded, mis tagavad nende ajakohasuse, on asjahuvilistele lihtsalt kasutatavad (sh masinloetavad) ja koondatud ühtse dokumendina valitsuse veebilehele. Samuti soovitasime kehtestada kõigi valitsusasutuste jaoks ühtne kord, mis reguleerib eelnõude menetlusprotsessi informatsiooni avalikustamist eelnõude infosüsteemis alates protsessi algusest ja kõigis selle olulistes etappides

Mitmed ettepanekud keskendusid paremale ja põhjalikumale mõjude hindamisele nii seadusloome protsessi eel kui ka järel.

Eesti Tööandjate Keskliit esitas seisukohad Õigusloome mahu vähendamise kava eelnõule koos EMSLi, e-Riigi Akadeemia, Praxise, Eesti Koostöö Koguga. Loe ühiseid ettepanekuid SIIT

Ettepanekud tulumaksuseaduse muutmise eelnõule

Esitasime Rahandusministeeriumile ettepaneku täiendada tulumaksuseaduse muutmise eelnõu võimalusega väljastada ettevõtetele vajadusel siduv eelotsus nende planeeritavatele välisinvesteeringutele ja finantsskeemidele. Samuti soovitasime Maksu- ja Tolliametil või Rahandusministeeriumil töötada välja kirjeldavad näidisjuhtumid hübriidlaenudest, näilistest tehingutest jm seadusemuudatusega ärahoitavatest kaasustest, mispuhul võib ettevõtetel tekkida maksurisk.

Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga soovib Rahandusministeerium üle võtta Euroopa Liidu ema- ja tütaräriühingute direktiivi 2011/96/ muudatused, mille eesmärk on kehtestada ema- ja tütarühingu vaheliste kasumi jaotamise maksete suhtes üldine kuritarvituste vastane säte ning vältida topeltmittemaksustamist hübriidlaenude puhul. Samuti tagatakse residendi ja mitteresidendi võrdne kohtlemine väärtpaberite võõrandamisel saadud kahju arvestamisel ja edasikandmisel.

Peamised muudatused:
– Mitteresidendist isikule antakse võimalus lepingulise investeerimisfondi likvideerimisel saadud kasust maha arvata ja järgnevatele maksustamisperioodidele edasi kanda selliste väärtpaberite võõrandamisel või tagastamisel või lepingulise investeerimisfondi likvideerimisel saadud kahju, kui ta tõendab, et ei saa seda üheski teises riigis arvesse võtta.
– EL-I liikmesriigi või Šveitsi tulumaksukohustuslasest äriühingu poolt Eesti residendile väljamakstud dividendidele ja mitteresidendi Eestis asuva püsiva tegevuskoha kasumieraldistele kohaldatakse tulumaksuvabastust ainult siis, kui residendist äriühing tõendab, et äriühingul, kellelt dividend on saadud, ei ole õigust seda maksustatavast kasumist maha arvata. Maksuvabastust ei kohaldata, kui MTA tuvastab, et tehing oli näiline, tehtud vaid maksusoodustuse saamiseks. Sarnane regulatsioon nähakse ette hübriidlaenude puhul – kui sellise maksuplaneerimise eesmärgil tehtud makse on laenuintressina saanud ühes liikmesriigis maksuvabastuse, siis maksesaaja riigis on võimalik see dividendina maksustada.

Eelnõu teksti ja seletuskirja leiate siit: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/14c4b396-26c8-466c-8662-4f8dadc6acbe#qcfaS1nh

Eesti peaks oma Euroopa Liidu poliitikas rohkem tähelepanu pöörama tööstusele

Eesti Tööandjate Keskliit esitas Riigikantseleile ettepaneku tuua “Eesti Euroopa poliitika 2014-2019” eelnõusse konkurentsivõimest rääkivas peatükis eraldi välja tööstuse probleemid ning põhimõtted, mille eest Eesti poliitikud peaksid Brüsselis seisma.

Paljud tööstuse jaoks olulised teemad, näiteks energeetika, on eelnõu eri peatükkides küll kajastatud, kuid hajusalt. Samas on mitmed tööstuse jaoks elutähtsad küsimused jäänud sootuks tähelepanuta ilmselt seetõttu, et konkurentsivõime peatüki aluseks võetud uuringus on küsitletud peamiselt teenusmajanduse valdkonna ettevõtteid. Peame teenuste vaba liikumise küsimust väga oluliseks, kuid seejuures ei tohiks kõrvale jätta töötleva tööstuse rahvusvahelise konkurentsivõime küsimust. Seista tuleb selle eest, et Eesti tööstusele oleks Euroopa Liidus tagatud võrdsed konkurentsivõimalused, seisab Tööandjate keskliidu ettepanekus.

Tööstuse eraldi adresseerimine annaks keskliidu hinnangul kindlustunde investeerida ja arendustööd teha juba Eestis tegutsevale töötlevale tööstusele, mis on teatavasti väga pikaajalise investeerimismahukusega. Samuti oleks see potentsiaalsetele välisinvestoritele kinnitus, et Eesti valitsus peab kohaliku tööstuse arengut üheks prioriteetseks küsimuseks.

Ettepanekute koostamisel arvestas Eesti Tööandjate Keskliit Eesti Turbaliidu, Eesti Masinatööstuse Liidu, Eesti Plastitööstuse Liidu, Eesti Keemiatööstuse Liidu, Eesti Toiduainetööstuse Liidu, Eesti Eelektroonikatööstuse Liidu, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu, Eesti Tekstiililiidu, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu, Eesti Elektritööstuse Liidu, EBSi, Välisministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohtadega.

Töötlev tööstus on üks Eesti olulisemaid majandusharusid. Tööstus annab Eesti SKP-st 16%, olles suurima SKP-ga valdkond Eestis, samuti annab tööstus ca 58 protsenti Eesti ekspordist (2014. aasta andmed). Eesti tööstussektoris töötab 117 000 inimest.

Loe Eesti Tööandjate keskliidu põhjalikke ettepanekuid siit: https://new.employers.ee/images/pdf/ELPOL_2015-2019_ettepanekud.pdf

Rakendusuuringute toetamine nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 “Teadmistepõhine Eesti” sõnastab: “Teadus- ja arendustegevus toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides. See lähtub ühiskonna ja majanduse vajadustest ning tähtsustab rakendusi.”

Eesti Tööandjate Keskliit soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kooskõlastamisringile saadetud määruse “Rakendusuuringute toetamine nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades” eelnõu ei toeta piisaval määral seatud eesmärke ja laiemas plaanis Eesti majandusstruktuuri muutmist teadmistemahukamaks.

Piirates ettevõtete partnerite ringi vaid Eesti avalike TA asutustega, ei arvestata Eesti ettevõtete tegelike vajadustega. Peame oluliseks, et riik mõistaks rahvusvaheliste koostööprojektide vajalikkust nii teadusasutuste kui ka ettevõtjate potentsiaali ja konkurentsivõime tõstmiseks.

Samuti toetab eelnõu praegusel kujul vaid TA asutuste poolt läbiviidavaid arendustegevusi, mis on aga väike osa kõrge riskiga arendusprotsessist. Saamaks struktuurivahenditest maksimaalset kasu, tuleks meede üles ehitada tervikprojekti toetavana.

Tänane eelnõu ei motiveeri ettevõtjaid osalema, kuna TA asutustelt sisse ostetud teenused ja selleks investeeritud raha ei pruugi jõuda ettevõtja reaalsesse ärilisse rakendusse. Sellega kaasneb reaalne risk, et TA asutused ei leia piisaval hulgal kvaliteetseid koostööpartnereid erasektorist ja valiku puudumisel saavad rahastatud ka potentsiaalita ettevõtmised.

Eelnevast lähtudes esitame järgmised ettepanekud:

1)      Mitte piirata teadus- ja arendustegevuste teostajate ringi üksnes Eesti avalike TA asutustega. Teostajate seas peab olema ka vähemalt üks Eesti avalik TA asutus, kuid sellele lisaks võivad teostajad olla nt inseneribürood, IT-arendajad, välismaised teadusasutused, Eesti eraõiguslikud uurimisasutused jt. Laiendades teostajate ringi, loob riik lisaks võimaluse erinevate koostööprojektide tekkeks ja teadmussiirdeks ka tulevikus, aidates nõnda kaasa Eesti majanduse teadmistemahukamaks muutumisele.

2)     Toetada meetme abil kogu arendustegevuse protsessi, lugedes abikõlbulikuks projekti kõikide osapoolte tegevused ja kulud, mis on otseselt seotud projekti elluviimisega ja vajalikud.  Riigil on olemas vajalikud mehhanismid, teostamaks kontrolli kõigi kulude abikõlbulikkuse üle. Suunates ettevõtjad arendustegevuse teiste tegevuste jaoks toetust taotlema teistest meetmetest, tõstame nii riigi kui ka ettevõtjate halduskoormust, mis on vastuolus ka koalitsioonileppe põhimõtetega.

Maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmine

Eelnõu kohaselt on maksuhalduril õigus põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll maksuõigusrikkumise ennetamise ja avastamise eesmärgil. Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et põhjendatud kahtlus on suurel määral maksuhalduri subjektiivne hinnang, kuidas ta tõlgendab olemasolevat teavet ning edastab selle sisu pädevale isikule, kes otsustab ennetustegevuse vajalikkuse.  Leiame, et maksuõigusrikkujate vastutusele võtmiseks on Maksu-ja Tolliametile sätestatud piisavalt õigusi. Lisaks on viimastel aastatel on ettevõtjatele lisatud üha enam kohustusi, nagu töötamise registri täitmine, iga 1000 eurost suurema arve deklareerimine jms.

Samuti soovitakse eelnõuga kohustada sideettevõtjaid andma maksuhaldurile teavet klientide kohta. Üheks põhjenduseks on toodud maksujuurdlused, mille puhul uuritakse juhtumeid, kus kasutatakse korteriomandit büroona, kuid samas on sidelepingud (telefon, internet, TV) vormistatud füüsiliste isikute nimele. Eesti Tööandjate Keskliidu arvates toob selline kontroll pigem kaasa üldise vastuseisu Maksuameti tegevusele, samas probleemi ei lahenda – lepingud registreeritakse lihtsalt ümber äriühingu nimele. Sama kehtib ka juhtumite puhul, kus äriühing nimele on vormistatud mitu sidelepingut, kuid töötajaid registreerituid ei ole. Leiame, et kavandatud muudatus ei ole proportsionaalne, arvestades seatud eesmärki ning sellega kaasnevat riivet eraisikute privaatsusõigusele.

Maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmine

Eelnõu kohaselt on maksuhalduril õigus põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll maksuõigusrikkumise ennetamise ja avastamise eesmärgil. Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et põhjendatud kahtlus on suurel määral maksuhalduri subjektiivne hinnang, kuidas ta tõlgendab olemasolevat teavet ning edastab selle sisu pädevale isikule, kes otsustab ennetustegevuse vajalikkuse.  Leiame, et maksuõigusrikkujate vastutusele võtmiseks on Maksu-ja Tolliametile sätestatud piisavalt õigusi. Lisaks on viimastel aastatel on ettevõtjatele lisatud üha enam kohustusi, nagu töötamise registri täitmine, iga 1000 eurost suurema arve deklareerimine jms.

Samuti soovitakse eelnõuga kohustada sideettevõtjaid andma maksuhaldurile teavet klientide kohta. Üheks põhjenduseks on toodud maksujuurdlused, mille puhul uuritakse juhtumeid, kus kasutatakse korteriomandit büroona, kuid samas on sidelepingud (telefon, internet, TV) vormistatud füüsiliste isikute nimele. Eesti Tööandjate Keskliidu arvates toob selline kontroll pigem kaasa üldise vastuseisu Maksuameti tegevusele, samas probleemi ei lahenda – lepingud registreeritakse lihtsalt ümber äriühingu nimele. Sama kehtib ka juhtumite puhul, kus äriühing nimele on vormistatud mitu sidelepingut, kuid töötajaid registreerituid ei ole. Leiame, et kavandatud muudatus ei ole proportsionaalne, arvestades seatud eesmärki ning sellega kaasnevat riivet eraisikute privaatsusõigusele.

Riigilõivuseaduse muutmine

Eesti Tööandjate Keskliit on seisukohal, et riigilõivude suurenemisega peaks tõusma ka teenuse osutamise kvaliteet riigi poolt. Kuna töövoog jääb ametnikel samaks, siis tekib küsimus, kuidas aitab riigilõivude tõstmine teenuse osutamist kvaliteetsemaks muuta. Eesti Tööandjate Keskliidu liikmete üldine ootus on, et riigivalitsemine tervikuna muutuks efektiisemaks. See tähendaks riigi tegevuste digitaliseerimist ning seejuures kulude langust. Kooskõlastusringile saadetud riigilõivuseaduse muutmise eelnõuga on planeeritud riigilõive tõsta mõnel juhul lausa kümme korda. Riigi tegevuse efektiivistamisel peaks aga suund olema vastupidine.

Karusloomakasvatuse jätkumisest Eestis

Riigikogu keskkonnakomisjon ja maaelukomisjon arutasid 2. juunil avalikul istungil MTÜ Loomus kollektiivset pöördumist karusloomakasvanduse keelamise kohta Eestis. Saatsime Riigikogule kirja, kus kinnitasime, et toetame karusloomakasvanduse jätkamist.

Tegemist on peaaegu sajaprotsendiliselt eksportiva sektoriga, mis saab hakkama riigipoolse toeta, on teinud märkimisväärseid investeeringuid ning valmis neid tegema veelgi. Peame oluliseks, et ettevõtjatel oleks võimalik tegutseda ausas konkurentsikeskkonnas, luua ja säilitada töökohti ning tuua seeläbi maksutulu riigikassasse. Seejuures on eriti oluline ettevõtluse säilitamine maapiirkondades.

Eestis töötab karusloomakasvandustes paarsada inimest.

Riigihangete seaduse eelnõu

Esitasime riigihangete seaduse eelnõule mitmeid ettepanekuid:

Soovitasime kaaluda siduva eelotsuse kehtestamist sarnaselt maksustamise küsimusega EMTA-s. Eelnõu kohaselt Rahandusministeerium küll nõustab ja annab soovituslikke juhiseid, kuid see ei anna hankijatele piisavat kindlust otsuste korrektsuse osas. Näiteks seoses struktuuritoetuste kasutamisega maandaks siduva eelotsuse olemasolu toetuste tagasinõudmise riske, mis põhinevad riigihangete-alastel rikkumistel.

Tegime ettepaneku võimaldada hankeid projektipõhiselt osadeks jaotada, sest mõningatel juhtudel, nt konverentsiteenuse puhul (kus on eraldi ruumide rent, toitlustamine, tõlge jms) ei pruugi nende osade ühiselt hankimine anda kõige soodsamat ja/või kvaliteetsemat tulemust.

Leidsime, et hankemenetluses peaks arvestama pakkujate aktiivsust innovatsiooni investeerimisel ja täiendasime eelnõu sõnastust nõnda, et innovatsioon sisalduks hindamise kriteeriumites. Sisuliselt võiks hankijatel olla võimalus kuulutada edukaks pakkuja, kelle pakutud hind on küll mõnevõrra kõrgem kuid, kes on hankemenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et on pakkujana olulises mahus investeerinud innovatsiooni Eesti Vabariigis.

Miinimumpalga tõstmine 1000 eurole

Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Keskerakonna ettepanekut tõsta miinimumpalk 1000 eurole ja küsis ka Tööandjate keskliidu hinnangut. Meenutasime poliitikutele, et hea tava kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus üleriigilise töötasu alammäära Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Ametiühingute Keskliidu vahel sõlmitava kokkuleppe alusel. Läbirääkimised on tööturu osaliste kanda jäetud põhjusel, et liiga kiiresti tõusev miinimumpalk mõjub majandusele hävitavalt, liiga madal toob kaasa laiaulatuslikke sotsiaalseid probleeme. Tööturu osapoolte kokkuleppel leitakse kompromiss ja nõnda välditakse poliitilistest huvidest lähtuda võivat, kuid tööturu vajadusi mitte arvestavaid otsuseid.

Eelnevast lähtudes ei pea Eesti Tööandjate Keskliit võimalikuks toetada ideed miinimumpalga tõstmisest 1000 eurole, kuna selle tulemuseks oleks suure hulga ettevõtete töö lõpetamine või koomale tõmbamine ja töökohtade kadumine. Eriti suur oleks negatiivne mõju nii ettevõtjatele kui ka töötajatele väjaspool Tallinna ja Harjumaad.

Toetusstreigist etteteatamise tähtaeg

Sotsiaalministeerium küsis, kui pikk peaks Tööandjate Keskliidu hinnangul olema toetusstreigist etteteatamise tähtaeg. Vastasime, et ei toeta toetusstreikide võimaldamist ühelgi kujul ja sellest tulenevalt ei pea võimalikuks üleriigilise kokkuleppe sõlmimist ametiühingutega toetusstreikide reguleerimiseks ega anna oma heakskiitu ka ühelegi etteteatamistähtajale.

Sotsiaalmaksuseaduse muutmise eelnõu

Muudatuse eesmärgiks on sotsiaalmaksu määra langetamine ühe protsendipunkti võrra ning sellega vähendada tööjõu maksukoormust. Maksukoormuse vähendamine lepiti kokku Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu valitsusliidu tegevuskavas. Sotsiaalmaksu määra langetatakse alates 2017. aasta 1. jaanuarist 33%-lt 32,5%-le (sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 13%-lt 12,5%-le). Alates 2018. aasta 1. jaanuarist langetatakse sotsiaalmaksu määra 32,5%-lt 32%-le (sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 12,5%-lt 12%-le).

Eesti Tööandjate Keskliit kooskõlastas sotsiaalmaksuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Esitasime ka soovituse jätkata sotsiaalmaksu alandamisega igal kalendriaastal, kuni sotsiaalmaks on langenud määrani 29%. Ühtlasi tegime ettepaneku jagada sotsiaalmaksu maksmise kohustus tööandja ja töötaja vahel, kuna see tõstab iga indiviidi teadlikkust. Seejuures ei tohiks jagamise tulemusel väheneda töötaja netosissetulek.

Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmine

Andsime põhjaliku tagasiside Rahandusministeeriumis välja töötatud Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele. Muuhulgas juhtisime tähelepanu, et mitmed seadusemuudatusega maksuhaldurile antavad õigused (nt koguda teavet ennetavalt; saada infot sideettevõjatelt; teostada ettevõtte vara kohta vaatlusi igal pool, ka nt töötaja kodus; võimaldada äriühingu maksuvõla eest vastutavaks teha ka teisi isikuid peale Äriregistris juhatuse liikmeks märgitute) ei taga maksukohuslaste õigusi, toovad kaasa eraelu riive või ei ole proportsionaalsed.

Tegime ettepaneku töötajatena käsitleda ka konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel hüvitist saavaid isikuid, et oleks üheselt selge nende registreerimise kohustus töötajate registris. Nõnda saaks ära hoida uõiguslik vaakumi, kus ühelt poolt käsitletakse konkurentsipiirangu kokkuleppe alusel makstavat tasu aktiivse tuluna, millelt tasutakse kõik maksud, teisalt kaotab isik õigused riigipoolsele ravikindlustusele, kuna töötajate registris registreerimata jätmise tagajärjel ei jõua andmed võlaõigusliku lepingu ning selle alusel makstava sotsiaalmaksu kohta Haigekassani.

Keskliidu põhjalikke kommentaare saab lugeda siit

Majutusasutuste käibemaks

Rahandusministeeriumis valminud Käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõule, millega mh tõstetakse majutusasutuste käibemaksu, me kooskõlastust ei andnud. Leiame, et sellega antakse löök eksportiva sektori konkurentsivõimele ning maksu tõstmisest laekuv tulu riigieelarvesse ei kata tekitatavaid kahjusid.

Maksuameti juhend ettevõtluses kasutatavate sõiduautode kulude arvestamiseks

Maksu- ja tolliamet on koostanud ettevõtjatele juhendi ainult ettevõtluses kasutatavate sõiduautode kulude arvestamiseks. Kommenteerisime juhendit nii: Käibemaksu seaduse muudatus, mis on seotud sõiduautode maksustamisega, jõustus 1.detsembril 2014. Maksumuudatuse tulemusel planeeriti maksulaekumist 47 miljonit eurot aastas, Maksu- ja Tolliameti avalikustatud andmete põhjal on siiani laekunud täiendavalt käibemaksu keskmiselt umbes 1,1 miljonit eurot kuus. Samas on laekunud täiendavat maksutulu umbes 440 000 eurot kuus sõiduautodelt erisoodustuse deklareerimisega. Seega eelistavad ettevõtjad pigem tasuda ühte konkreetset maksu, kui pidada keerulist arvestust. Eelnevast lähtudes leiame, et praegune ettevõtluses kasutatavate sõiduautode maksustamise kord ei ole otstarbekas, lisab ettevõtjatele ebamõistlikult palju halduskoormust ning ei täida seatud ootusi maksulaekumiste osas. Juhise kehtestamine seda olukorda ei paranda.

Elukestva õppe strateegia täiskasvanuhariduse programm

Eesti Tööandjate Keskliit üldjoontes toetab Elukestva õppe strateegia täiskasvanuhariduse programmis valitud lähenemist. Alljärgnevalt toome aga välja mõned kohad, mis vajaksid eelnõus muutmist või täpsustamist.

1. Programmi üldises eesmärgipüstituses on põhirõhk mahajäänute järele aitamisel, mis on kindlasti oluline, kuid riigi ja majanduse arenguks ebapiisav. Puudu on majanduse ja tööturu võimekuse tõusu toetavad eesmärgid ja meetmed.

Teeme ettepaneku sõnastada punktis 1. Programmi taust ja vajalikkuse põhjendus esimeses lõigus lause: „Perioodil 2014−2020 on seejuures eelistatud sihtgrupiks keskhariduseta inimesed, erialase väljaõppeta inimesed ning aegunud kvalifikatsiooniga inimesed“ järgmiselt:

Perioodil 2014-2020 on esmaseks eelistatud sihtgrupiks keskhariduseta inimesed, erialase väljaõppeta inimesed ja aegunud kvalifikatsiooniga inimesed. Lisaks nendele on eelistatud tööjõu ettevalmistamine  majanduse kasvuvaldkondades.

2. Sama punkti neljandas lõigus teeme ettepaneku sõnastada lause „Täiskasvanute digipädevuste arendamist ja nõustamisteenuseid (karjäärinõustamine) planeeritakse ministeerimitevahelises koostöös“ järgmiselt:

Täiskasvanute digipädevuste arendamist ja nõustamisteenuseid (karjäärinõustamine) planeeritakse ministeerimite ja sotsiaalpartnerite vahelises koostöös.

3. Punktis 2.Programmi eesmärk ja põhinäitajad

Täiendada ja konkretiseerida programmi üldeesmärki, eesmärgistades ka taotletavat mõju tööturule ja majandusele, mitte üksnes eelduste loomist täiskasvanute õppimiseks.

Konkretiseerida ja täpsustada, kuidas programm aitab kaasa väljatoodud Elukestva õppe strateegia näitajate saavutamisele, milline on antud programmi planeeritud roll ja vastutus eesmärgi saavutamisel.

4. Punktis 3. Programmi meetmed ja tegevused suurendada kutsehariduse osakaalu.

Just kutseharidus ja kutsehariduskeskused saavad anda täiskasvanutele reaalsetele vajadustele vastavat üldharidusõpet kombineerituna sobiliku kutseõppega.

5. Konkretiseerida ja täiendada Tegevuse 1.7 tulemust.  Tulemus peab olema kõrgem teadlikkus, mida saab ja tuleb mõõta. Üritused ja teavitus ei saa olla eesmärk ja tulemus.

6. Teeme ettepaneku lisada Meede 2 Tegevus 2.1 Täiskasvanute digipädevuste arendamise punktile järgmine lause  :Koolitused hõlmavad saavutatud õpiväljundite ja pädevuste saavutamise hindamist üldlevinud rahvusvaheliste digipädevuste hindamiskriteeriumite alusel.“. 

On oluline lisada digipädevuste hindamise mehhanismi nõuded, et lõpetada olukord, kus koolitused ei taga tegelikku väljundit, so koolitatute tegelikke oskusi.

7. Teeme ettepaneku suurendada Meede 2, Tulemuses koolitatute arvu kasvuvaldkondades 12 000-ni ja digipädevuste osas  25 000-ni. 

Proportsioonid kolme koolitusvaldkonna vahel on paigast ära ja ei vasta nende koolituste mõjule majanduse arengule. 5000 digipädevuste teemades koolitatut on liiga vähe ja sellise mahuga koolituse läbiviimine on selgelt ebaefektiivne.

Kasutades Eestis edukalt läbiviidud kümnete tuhandete koolitatutega digipädevuste koolitusprojektide kogemusi on võimalik saavutada koolituse mõistlik hinnatase koolitatu kohta ja suurendada koolitatute arvu.

8. Tegevus 2.2: Täiskasvanute täienduskoolituse kvaliteedi tõstmine, paindlikkuse ja usaldusväärsuse suurendamine vastavalt muutunud õpikäsituse põhimõtetele.

2 

2.1 Ühtsete nõuete kehtestamist täienduskoolitusele. Lisada: Kindlustatakse, et Euroopa Liidu ja Eesti riigi rahastust kasutavate täiendkoolituste teostajaks saab olla vaid TäKS’i ja täiendkoolitusstandardile vastav koolitusasutus.

9. Täienduskoolituse kvaliteedi tagamise põhimõtete edasiarendamisel ja koolituse paindlikkuse suurendamisel väärib eraldi väljatoomist innovaatiliste e-õppe lahenduste kasutamine, mis toetab innovatsiooni ja kuluefektiivsust hariduses. Teeme ettepaneku kehtestada e-õppe kasutamisele mõõdetavad eesmärgid.

10. Tegevus 2.2 Tulemus Lisada: Kindlustatakse, et Euroopa Liidu ja Eesti riigi rahastust kasutavate täiendkoolituste teostajaks saab olla vaid TäKS’i ja täiendkoolitusstandardile vastav koolitusasutus.

11. Tegevus 2.3: Täiskasvanute koolitajate pädevuse tõstmine laiendada eesmärki täiskasvanukoolitajate taseme tõstmiseks laiemalt erinevates koolitusasutustes (sh täiendkoolitus ettevõttes).

12. Tegevus 2.4: Täiskasvanute koolitaja kutsenõuete pidev nüüdisajastamine, täiskasvanute koolitaja kutse väärtustamine ja populariseerimine lisada konkreetsed tulemuseesmärgid – kui palju koolitatuid ja kutseeksami sooritanuid.

13. Tegevus 3.2: Kutsesüsteemi arendamine muuta lauset „Kutsestandardite uuendamise käigus kehtestatakse vajalikud IKT pädevused, mis on kooskõlas EÕS meetmega 4.1.“, järgmiselt: „Kutsestandardite uuendamise käigus kehtestatakse vajalikud IKT pädevused ja nende hindamise metoodika, mis on kooskõlas EÕS meetmega 4.1.“

14.  Programmi elluviimist toetavad ja võimaldavad poliitikainstrumendid.

Tööturu ja õppe tihedama seostamise programmi lause“ OSKA on osa kutsesüsteemist, seda koordineerib Kutsekoda ning on seotud käesolevas programmis sisalduvate kutsesüsteemi arendamise tegevustega.“ kajastab OSKA sisu liiga kitsalt, mistõttu tuleks seda täpsustada või see lause tekstist välja jätta.

15. SOMi programm „Karjäärinõustamise kättesaadavuse suurendamine“  lisada seos ja koostöö SOMi/ Töötukassa täiskasvanuõppe meetmetega.

On tähtis, et Täiskasvanuhariduse programmis toodud eesmärgid ja meetmed (eelkõige Meede 2: Võrdsed võimalused elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasv: täiskasvanute ligipääsu suurendamine kvaliteetsele mitteformaalsele õppele) oleks hästi koordineeritud Töötukassa koolitusmeetmetega nii kasvuvaldkondade tööjõu täiend- ja ümberõppe korraldamisel kui ka puuduliku või aegunud kvalifikatsiooniga inimeste koolitamisel.

16. Ühtekuuluvusfondide rakenduskava meetmes “Täiskasvanud elanikkonna kompetentside arendamine“ Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutada olev tegevus „Digitaalse kirjaoskuse suurendamine“ esitatud lause: „Nimetatud tegevuse raames katab MKM IKT valdkonna kõrgemate spetsialistide väljaõppe ja täienduskoolituse vajaduse ning kavandab tegevused elanikkonnale, kes ei ole arvutikasutajad“, ei ole ITLi andmetel  õige. MKMi meede katab väikese osa IKT valdkonna realistlikust, võimalike õppuritega kaetud täiendkoolituse vajadusest. 

IKT, kui Eesti majanduse jaoks prioriteetse kasvuvaldkonna täiend- ja ümberõppeks on oluline kavandada vahendid ka antud programmis minimaalselt 1000 kuni 3000 koolitatu ulatuses.

17. Suurendada punktis 4 toodud Finantsplaanis meetmete summad selgituses toodud planeeritud protsentideni.                                                                                              

18. Programmi rakendamise ajakavas 2.1.  Täiskasvanutele kvaliteetse ja asjakohase täienduskoolituse ja ümberõppe pakkumine kutse- ja erialase kvalifikatsiooni tõstmiseks ning võtmepädevuste arendamiseks ja õpivalmiduse suurendamiseks sh töötajate ettevalmistamine majanduse kasvuvaldkondades ning riigikeelt mittevaldavate täiskasvanute koolitus kombineerituna riigikeele õppega

Lisada partnerid: EKTK, ETKL (Eesti Tööandjate Keskliit) ja ITL (IKT, kui prioriteetseima kasvuvaldkonna eestkosteorgan), 

asendada „Õppeasutus“ terminiga „ Täiskasvanute koolitusasutus“ ning muuta Tulemuses esitatud proportsioone.

19. Programmi rakendamise ajakavas 2.2.Täiskasvanute täienduskoolituse kvaliteedi tõstmine, paindlikkuse ja usaldusväärsuse suurendamine vastavalt muutunud õpikäsituse põhimõtetele lisada partnerid: EKTK, ETKL.

20. Programmi rakendamise ajakavas 3.7.Täiendusõppe rahastamispõhimõtete väljatöötamine lisada partnerid: EKTK, ETKL.

Euro kasutuselevõtt ja maksukoormuse ohjamine – eeldused majanduskasvu taastumiseks


Eesti suuremad ettevõtlusorganisatsioonid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Tööandjate Keskliit kutsuvad Vabariigi Valitsust ja Riigikogu üles astuma otsustavaid samme, et tagada Eesti maksupoliitiline stabiilsus ning euroalaga ühinemiseks vajalike kriteeriumite täitmine.

Ettevõtlusorganisatsioonid tunnustavad kõrgelt riigi seniseid samme avaliku sektori efektiivsemaks muutmisel ning kulude kokkuhoiul, kuid samamoodi peavad vajalikuks jätkata tõsiseid pingutusi eelarvetasakaalu säilitamiseks Maastrichti kriteeriumite piires.

Kaubanduskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani sõnul tuleb praeguses olukorras võtta tarvitusele kõik vahendid eelarvetasakaalu parandamiseks ja kindlustada riigi jätkusuutlik areng. „Euro on võimalik kasutusele võtta ilma, et peaksime kõvasti laenama hakkama, ohtu seadma oma tulevikku suunatud investeerimisvõime või halvama haldussuutlikkuse. Majanduse konkurentsivõime tõusule ei aita aga kindlasti kaasa maksude tõstmine, vaid ikka avaliku halduse efektiivsemaks muutmine.“

Tööandjate keskliidu volikogu esimehe Enn Veskimägi sõnul on pikaajalise majanduskasvu tagamiseks vajalik Eesti majanduse jätkuv ümberstruktureerimine ja tööhõive küsimustega süsteemsem tegelemine. „Peaksime täna pöörama erilist tähelepanu toetustele uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, meetmetele, mis tõstaksid töötajate kvalifikatsiooni ja leevendaksid tööpuudust ning jätkama struktuursete reformide elluviimisega,“ täpsustas Veskimägi.

Senised sammud valitsussektori eelarvepuudujäägi hoidmisel 3% piires on olnud valdavalt õiged. Selle kinnituseks on nii IMF-i kui Euroopa Komisjoni hiljutised positiivsed hinnangud Eestile. Kõige olulisema tunnustuse Eesti püüdlustele saame vaid juhul, kui suudame täita kõik eurole ülemineku tingimused ning läbida positiivselt kevadel toimuva korralise hindamise. Riigikogu poolt vastu võetav 2010. aasta riigieelarve peab nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt veenma kõiki, et Eesti täidab 2010. aastal euro kasutuselevõtuks vajalikud kriteeriumid.

Eelkõige peame oluliseks suurendada avaliku sektori efektiivsust ja kindlasti on võimalik eelarvepositsioonide parandamine ka täiendavate mittemaksuliste tulude kasutuselevõtmisega. Ettevõtlusorganisatsioonide hinnangul ei tohi praeguses olukorras astuda samme, mis veelgi maksukoormust suurendaksid. Samuti tuleb vältida sellega kaasnevat maksude administreerimiskulude kasvu.

Allikas: Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ja Eesti Tööandjate Keskliidu ühispöördumine

Tööandjate keskliidu avaldus: Valitsus peab eurole üleminekuks maksimaalselt pingutama


Tööandjate Keskliit kutsub valitsust jätkama pingutusi eelarvedefitsiidi vähendamiseks, et liituda 2011 aastal eurotsooniga. Ettevõtjate hinnangul peab valitsus võtma eelarve defitsiidi vähendamist väga tõsiselt, kuna euroga liitumise läbikukkumisel puudub Eestil majanduskriisist väljumiseks alternatiivne positiivne stsenaarium ning suureneb surve krooni devalveerimiseks. Eurole üleminek omab rahva hulgas suurt toetust, mida liitumistähtaja edasilükkamine oluliselt vähendab. 

Lisaks usalduse kaotusele valitsuse rahanduspoliitika suhtes ähvardavad Eestit eurotsoonist väljajäämise korral teisedki negatiivsed tagajärjed, mis on oma kaalult märksa suuremad kui ajutise iseloomuga kokkuhoiumeetmed riigivalitsemises ning sotsiaalsfääris. Nendest oluliseimaks tuleb pidada eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide usalduse kaotust Eesti majanduse suhtes tervikuna, mis viib väliskapitali  lahkumiseni Eestist ning uute võimalike välisinvesteeringute kaotamiseni. Eesti väljajäämisele eurotsoonist järgneb riigireitingu tõenäoline alandamine, mis läbi kõrgenenud  laenuintresside pärsib investeeringuid veelgi.

Välisraha väljavool ning siseturu nõrkus omakorda kasvatab eelarvedefitsiiti ning sunnib valitsust leidma täiendavaid tuluallikaid kõrgemate maksude näol, mille tagajärjel väheneb ka siseturul tegutsevate ettevõtete investeerimisvõimekus. Olukord tööturul halveneb jätkuvalt ning oluliselt suureneb pikaajaliste töötute arv ja koosseis: lootusetu töötu seisundisse langevad ka kõrgema kvalifikatsiooniga töötajad, mille tulemusena võib oodata nende väljarände massilist kasvu. Tööpuuduse kõrge tase pärsib veelgi sisenõudlust, mis lükkab edasi majanduskasvu taastumist.

Kokkuvõttes kasvab oluliselt risk, et riigis tekkib 2010 aasta esimeses pooles likviidsuskriis, mis sunnib valitsust pöörduma abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi IMF poole. Tuginedes Lätis näitele tähendab laenu võtmine IMF-st veelgi valulisemaid kärpeid ning kokkuvõttes majandusliku stagnatsiooni jätkumist pikema perioodi jooksul.

Tööandjate Keskliidu hinnangul on liitumine eurotsooniga 2011 aastast võimalik, kuna eelarve kriteeriumi täitmine on endiselt valitsuse ja riigikogu võimuses. Juhul, kui lubatud tähtajast otsustatakse taganeda, kaotab Eesti võimaluse liituda eurotsooniga enne teisi Balti riike ning sellega lastakse käest oluline eelis välisinvesteeringute taastekkimiseks. Juhul, kui vajalikud eelarvekärped lükatakse 2010 aastasse, osutub peamiseks liitumistakistuseks taas eelarvekriteerium (Eesti Panga hinnangul tähendab eurotsoonist väljajäämine Eestile juba lähiaastail miljarditesse kroonidesse ulatuvaid saamata jäävaid maksulaekumisi). Juhul, kui liituda otsustatakse 2013 aastal või veelgi hiljem, võivad kättesaamatuks osutuda juba teised kriteeriumid (nt inflatsioonikriteerium), mille täitmisel on valitsusel ning riigikogul vähene mõjuvõim. 

Tööandjate Keskliit on korduvalt rõhutanud vajadust kärpida riigieelarvet ulatuslikumalt, kui seda on siiani tehtud. Eesti Panga äsja avaldatud hinnangul peaks valitsus eearvekriteeriumi sisse mahtumiseks kärpima veel kuni 3 miljardit krooni. Tööandjate Keskliit peab tõenäolisemaks siiski vajadust kuni kaks korda suurema kärpe järele. Selleks on alles jäänud peamiselt neli võimalust, mida tuleks kasutada üheskoos:

1. VALITSEMISKULUDE KAVANDATUST VEELGI JÕULISEM VÄHENDAMINE. Riik peaks seadma eesmärgiks kohese ning erasektoriga võrreldava jooksvate kulutuste vähendamise. Algatada tuleks nii riigiasutuste kui kohalike omavalitsuste arvu oluline vähendamine koos tugiteenuste ühtlustamise ning teeninduskvaliteedi tõstmisega. Võrdluseks: rahandusministeeriumi andmetele tuginedes on Eestis 242 riigiasutust võrrelduna 80 riigiasutusega Soomes. Kohalike omavalitsuste üldvalitsemiskulud Eestis on 2003 aastast 2007 aastani kasvanud oluliselt kiiremini kui nende kogukulud (vastavalt 136% ja 67%), ulatudes keskmiselt 14%-ni kogukuludest (võrreldes Skandinaavia riikide 7-9% üldvalitsemiskulude tasemega).  
2. SOTSIAALSFÄÄRI KULUDE VÄHENDAMINE. Tööandjate Keskliit on korduvalt juhtinud tähelepanu, et Eestis laialt levinud laustoetused ei ole piisavalt sihistatud, koormates sellega ebamõistlikult riigieelarvet ning jättes tegelikud abivajad vajaliku toetuseta. Arvestades, et pensionide ostujõud on deflatsiooni tingimustes suurenenud, siis esmajoones tuleks piirata eri- ja soodustingimustel väljamakstavate pensionidega kaasnevaid kulusid ning kaotada tulumaksusoodustused vanaduspensionidelt.
3. MITTEMAKSULISTE TULUDE SUURENDAMINE. Eelarve defitsiidi mahutamiseks 3% sisse SKP-st tuleks kaaluda mittemaksuliste tulude (nt riigiettevõtete dividendid) maksimaalset võtmist riigieelarvesse.
4. OTSESTE MAKSUDE TÕSTMINE. Eesti pikaajaline eelarvepoliitika peab lähtuma põhimõttest, et valitsussektori kulud peavad olema kaetud reaalselt laekuvate maksutuludega. Seega ei saa eelarvedefitisiidi vähendamisel täielikult kõrvale heita ka võimalust otseste maksude suurendamiseks, eelkõige üksikisiku tulumaksu näol. Tulumaksu mõningase tõstmisega kaasnev kahju konkurentsivõimele on kindlasti väiksem negatiivsetest mõjudest, mis kaasnevad europüüdluste luhtumisega või riigi võlakoormuse kasvuga. 

Tööandjate Keskliidu hinnangul tähendaks kergekäeline loobumine eurost ettevõtjate ootuste petmist, kuna liitumise nimel on tööandjad leppinud paljude konkurentsivõime seisukohast kahjulike otsustega: nt käibemaksu erandite kaotamise ning käibemaksu määra tõstmisega 20%-ni. Ettevõtjad on nendega nõustumisel lähtunud ootusest, et eurotsooniga liitumine aitab stabiliseerida ettevõtluskeskkonda ning taastab majanduskasvu. Kokkuvõttes tuleb eurotsooniga liitumist pidada riiklikul tasandil sama oluliseks eesmärgiks nagu seda oli liitumine Euroopa Liiduga. Lisaks majanduslikele mõjudele avaldab liitumine rahaliiduga ka selget mõju julgeolekupositsiooni paranemisele.

Allikas: Tööandjate keskliidu pressiteade, 27. augustil 2009

Veokite kavandatavad sõidupiirangud riivavad ettevõtjate põhiõigusi


Riigikogu menetluses on liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis lubaks maanteeametil piirata veokite liiklust teatud teelõikudel kindlatel kellaaegadel. Tööandjate keskliit näeb selles tõsist ohtu Eesti õigussüsteemile ja autotranspordi arengule. Sõidupiirangute kehtestamine riivab ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Mida tõsisem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused ja seda üksikasjalikum volitusnorm.

Samasugune piirang kehtis ebaseaduslikuna Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel 2007/2008 sügistalvel, mil reedeti oli üle 12-meetristel veokitel ja autorongidel keelatud sõita kl 13–20 Jüri liiklussõlmest Kärevere ristmikuni. Maanteeameti arvutuste kohaselt tähendas üks õhtu veoautode sõidukeeldu autovedajatele hinnanguliselt 40 000–48 000 krooni lisakulu.

Seaduseelnõu (427 SE) kohaselt täiendatakse liiklusseaduse § 45 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Avalikult kasutatava tee omanikul on õigus ajutiselt või alaliselt piirata sõidukite või jalakäijate liiklemist või keelata see liiklejate ohutuse tagamiseks või tee ja teerajatiste kahjustamise vältimiseks või looduskeskkonda kahjustava mõju vähendamiseks või rahvatervise seaduse tähenduses ohutu elukeskkonna tagamiseks.”

Igasuguse piirangu kehtestamisel tuleb arvestada, et see oleks kohane, vajalik ja valitud eesmärgi suhtes proportsionaalne. Õiguskantsleri hinnangul tuleb sõidupiirangute kehtestamisel ühelt poolt kaaluda isikute huvi avalikul teel liigelda ja teiselt poolt asjaolusid, mille tõttu liikluspiirangud kehtestatakse. Vajadus liikluspiirangu kehtestamiseks peab kaaluma üles isiku huvi avalikul teel liiklemiseks.

Seaduseelnõu jätab selgusetuks, kuidas on võimalik anda nii laiapiirilist, isikute põhiõigusi riivavat volitust. Sätte tekst räägib liikluse ajutisest või alalisest piiramisest või keelamisest. Paraku on tegu määratlemata õigusmõistetega. Kui kaua kestab ajutine piiramine, mis vahe on alalisel piiramisel ja keelamisel? Teksti kohmakuse tõttu ei anna eelnõu sõnastus võimalust piirata ainult teatud kategooria ja suurusega sõidukite liiklust – saab piirata kas kõigi sõidukite või kõigi jalakäijate liiklemist.

Liiklusseadus reguleerib liikluse korraldamist Eesti teedel ning sätestab liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded. Liikluse korraldamise eesmärgiks on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. Seega on eelnõus toodud eesmärgid – nagu ohutu elukeskkonna tagamine ja tee ning teerajatiste kaitse – seaduse eesmärkidest laiemad.

Põhiseaduse § 34 kohaselt on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks. Paraku ei kattu eelnõus toodud eesmärgid täielikult põhiseaduses toodud reservatsiooni tingimustega.

Konkreetsel teel kindlal ajavahemikul veokite ja autorongide (v.a bussid) liiklemise piiramise positiivne mõju liiklejate ohutuse tagamisel ei ole piisavalt tõendatud. Lisaks halvendab veokiliikluse suunamine teedele, kus juhtidel puuduvad vastavad peatumis- ja puhkamisvõimalused, sealseid liiklustingimusi.

Kui seadusemuudatuse eesmärk on vältida tee ja teerajatiste kahjustusi, siis on vaja otsida lahendust teeseaduse muutmisest. Liikluspiirangute põhilised teekaitse kriteeriumid (millistele sõidukitele, mis põhjusel, millistel tingimustel) peavad tulenema teeseadusest. Neid piiranguid saab rakendada liikluse korraldamisega.

Eeltoodut arvesse võttes leiab tööandjate keskliit, et eelnõus pakutud regulatsioon ei sobi probleemi lahendamiseks. Koostöös eelnõu algatajaga on vaja leida lahendus, mis sätestaks liikluspiirangu võimalikult täpselt, sobiks õigussüsteemi ja oleks õigusaktidega kooskõlas. Keskliit saatis vastava märgukirja Riigikogu majanduskomisjonile ning majandus- ja kommunikatsiooniministrile.

Majandusbaromeeter


Eesti Tööandjate Keskliidu kvartaalsed majandusülevaated

IV kvartali 2009 majandusülevaatega saate tutvuda siit >>
III kvartali 2009 majandusülevaatega saate tutvuda siit >>
II kvartali 2009 majandusülevaatega saate tutvuda siit >>
I kvartali 2009 majandusülevaatega saate tutvuda siit >>

 

Lähetuskulude hüvitise maksuvaba piirmäär jääb elule jalgu


Valdav osa ettevõtjatest ei pea majutuskulude ja päevaraha hüvitise maksuvaba piirmäära piisavaks, selgus tööandjate keskliidu küsitlusest. Kõige suuremad hinnakäärid riigi poolt ettenähtud maksuvabastuse ja ettevõtjaid rahuldavate piirmäärade vahel ilmnesid välislähetuste puhul, kus vaid 16% vastanutest kiitis heaks majutuskulude ja ainult 14% päevaraha kehtiva maksuvaba piirmäära. Vastavalt küsitluse tulemustele teeb keskliit valitsusele ettepaneku tõsta välislähetuse majutuskulude maksuvaba piirmäär vähemalt 3000 kroonini ja päevaraha piirmäär vähemalt 1000 kroonini või siduda selle suurus sihtkohamaa elukallidusega.

Nii riigisisesed kui ka välislähetused on valdavalt seotud konverentside, koolituste, nõupidamiste ja muude üritustega, mis koonduvad vastavaid ruume omavatesse suurematesse ja keskmisest kallimatesse mainekatesse hotellidesse. Sisuliselt otsustab aga riik, kui suur lähetusega seotud ettevõtluse kulu tohib olla ja mis ulatub üle kehtestatud piirmäära, maksustatakse lisaks erisoodustusena.

Keskliit küsis ettevõtjatelt, kas majutuskulude hüvitise maksuvaba piirmäär riigisisese lähetuse korral 1200 krooni ja välislähetuse korral 2000 krooni ööpäevas ning välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär 500 krooni rahuldab ettevõtete vajadusi. Küsitlusele tuli 64 vastust.

Riigisisesest majutuskulust napilt piisab

Tulumaksuseaduses alates 1. juulist kehtiva riigisisese lähetuse majutuskulude hüvitise maksuvaba piirmäära suurusega (1200 kr) nõustus 35,9% vastanutest. Üks vastaja leidis, et piisab ka 300 kroonist. Enamik arvas aga, et piirmäär peaks olema kõrgem – vähemalt 1500 krooni (39,1%) või hoopis 1800 krooni (4,7%). 18,8% vastanutest pooldas majutuskulude hüvitamise maksuvaba piirmäära ärakaotamist.

Statistikaameti andmetel maksis ööpäev Eesti majutusettevõttes veebruaris keskmiselt 429 krooni, sh Põhja-Eestis 536, Kesk-Eestis 430, Kirde-Eestis 377, Lõuna-Eestis 372 ja Lääne-Eestis 280 krooni.

“See on ilma hommikusöögita ja keskmine,” märkis hotellide ja restoranide liidu tegevdirektor Donald Visnapuu. “See tähendab, et keskmine tuba maksab Tallinnas koos hommikusöögiga kuskil 1300–1500 krooni. EHRL-i liikmete keskmine on kuskil 1100 koos hommikusöögiga ja Tallinna toa hind umbes sama, mis statistika keskmine.”

Välismaal ööbimine probleemne

Välislähetuse majutuskulude hüvitise maksuvaba 2000-kroonise piirmääraga leppis vastanutest vaid 15,6%. Üks vastaja leidis siiski, et piisab ka 1500 kroonist, kaks omakorda arvasid, et piir peaks minema 4000 krooni pealt. Enamik leidis, et välislähetuse puhul peaks maksuvaba piirmäär olema kõrgem, kui seadus ette näeb – kas 2500 krooni (32,8%) või siis 3000 krooni (29,7%). Välislähetuse majutuse piirmäära kaotamist toetas 17,2% vastanutest.

Erinevalt siseriikliku lähetuse majutuskulude maksuvabast piirmäärast olid ettevõtjad välislähetuse piirmäära suurusega palju vähem rahul ja koguni 84,4% vastanutest pooldas sätestatud summast kõrgemat rahanumbrit või piirmäära kaotamist.

„Välislähetuse majutuskulu maksuvaba määr võiks olla suurem,” kommenteeris küsitlust AS-i Repo Vabrikud juhataja Tiit Kolk. „Suurte messide ajal on keeruline saada alla 175 euro (u 2738 kr) hotellituba Milanos või Hannoveris. Samuti Brüsselis on keeruline 2000 krooni sisse mahtuda. Kui 200 eurot (u 3129 kr) päevas oleks maksimaalne, mahuks ka ekstreemumid sisse.”

Riikide elukallidus liiga erinev

Välislähetuse päevaraha kehtiv maksuvaba 500-kroonine piirmäär leidis tagasihoidliku heakskiidu vaid 14,1% vastanute hulgas. Ühe vastaja arvates saaks lähetatu välismaal hakkama ka 350 krooniga päevas, kaks vastajat rahulduksid 800-kroonise päevarahaga ja üks tunduvalt suurema summaga – 2500 krooniga. 37,5% vastanutest arvas, et maksuvaba päevaraha võiks olla kehtivast kaks korda suurem ehk 1000 krooni ja 3,1% et üle sellegi – 1500 krooni. Kõige suurem vastajate grupp – 39,1% – toetas mõtet siduda välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär sihtkohamaa elukallidusega.

Praegused lähetuskulude hüvitise maksuvabad piirmäärad on kehtinud alates 2003. aasta algusest. „Leiame, et praegused numbrid on ajast ja arust ning sunnivad tööandjaid – eriti välislähetuse puhul – tasuma ebaõiglaselt kõrgeid makse,” märkis Donald Visnapuu. Hotellide ja restoranide liit pakub seadusemuudatuse jaoks välja järgmised piirmäärad:
• riigisisene lähetus: 1800 krooni
• välislähetus: 3000 krooni
• päevaraha välislähetusel: 750 krooni

Tööandjate keskliidu seisukohad haigushüvitiste, töötuskindlustuse maksemäärade ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kohta

Tööandjate keskliidu esindajad Enn Veskimägi, Jüri Käo, Valdo Kalm ja Tarmo Kriis kohtusid 18. märtsil peaminister Andrus Ansipiga, et selgitada oma seisukohti tööandja haigushüvitiste, töötuskindlustuse maksemäärade tõstmise ning kavandatava tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kohta. Tööandjate arvates tuleb neid küsimusi käsitleda tervikuna, kuna need on tööjõukulude hüppelise tõusu tõttu omavahel tihedalt seotud. Muudatuste tõttu kasvavad tööjõukulud 2010. aastal praegusega võrreldes vähemalt 5%.

Tööandja hüvitatavad haiguspäevad

Tööandja poolt töötajale 4.–8. haiguspäeval makstava haigushüvitise kohta puudub tööandjate hinnangul selgus, millise hüvitise liigiga on tegemist: kas ravikindlustuse seadusest tuleneva sarnase hüvitisega või täiesti uue hüvitisega. Uue hüvitise jaoks on see ebapiisavalt sõnastatud ja tekitab mitmeid küsimusi. Näiteks ei maksa haigekassa täna hüvitist nendel juhtudel, kui töötaja on endale haigestumise või vigastuse tahtlikult põhjustanud – uue korra järgi peab tööandja aga ka sellistel juhtudel töötajale hüvitist maksma.

Lisaks on tööandja haigushüvitis sätestatud vales õigusaktis – töötervishoiu ja tööohutuse seaduses, mis reguleerib ainult neid tööandja kohustusi, mis tulenevad töökeskkonna nõuetest. Tööandja haigushüvitis on ette nähtud aga ka töökeskkonna välistest teguritest tingitud tervisekahjustuste puhul (mille eest tööandja vastutada ei saa). Tööandjate keskliit rõhutab, et tööandja haigushüvitise rakendamisel tuleb tagada samasugune selgus ja täpsus nagu ravikindlustuse seaduses, et selle hüvitise olemus ja piirid oleksid arusaadavad.

Töötuskindlustuse maksemäärad

Tööandjate keskliit ei ole nõus kergekäeliselt suurendama töötuskindlustusemakseid 3%-ni alates 1. juulist 2009, mida toetavad nii valitsus kui ka ametiühingud. Tööandjate hinnangul tasub enne maksemäärade tõstmist kaaluda teatud hüvitiste edasilükkamist, mis muidu rakenduksid samuti 1. juulist 2009. Veel kaheks aastaks võiks säilitada olukorra, kus töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust kindlustatul, kelle töösuhe lõppes tema omal algatusel või poolte kokkuleppel. Samuti võiks ettevõtjate hinnangul kaheks aastaks edasi lükata muudatuse, mille kohaselt kindlustushüvitise suurus on 70% töötasust 1.-st kuni 100. kalendripäevani ja 50% töötasust 101.-st kuni 360. kalendripäevani.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus

Majanduslikule surutisele viidates väljendasid tööandjad vastuseisu erakindlustusel tugineva tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kehtestamisele, mida valitsus plaanib alates 2010. aastast. Tuginedes riikide praktikale, kus tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamisse on kaasatud eraõiguslikud kindlustusandjad, võib eelfinantseerimise põhimõttel toimiva kindlustussüsteemi rakendumisel eeldada tööjõukulude keskmist kasvu 2–3% ulatuses, tervist rohkem kahjustavatel töödel kuni 8%.

Tööandjate esindajad rõhutasid, et isegi juhul, kui uue kindlustusliigi rakendamisel lubatakse vähendada sotsiaalmaksu, ei ole mõistlik uut kohustusliku kindlustuse süsteemi luua ja ellu rakendada, kuna sotsiaalmaksu vähenemisega sattuks ohtu haigekassa eelarve.

Tööandjate keskliit soovitas valitsusel algatada kiiremas korras ulatuslik pensionireform ja suunata selle tulemusel vabanevad vahendid tööõnnetuste ja kutsehaiguste tagajärjel kannatanute sotsiaalsete garantiide suurendamiseks. Samuti suurendaks tööandjate motivatsiooni töökeskkonna tingimuste parandamiseks maksuvabastus erisoodustuselt seoses töötaja tervisekäitumise ja tervisliku seisundi parandamiseks tehtud kulutustega s.h näiteks maksuvabastus vabatahtlikelt kindlustusmaksetelt.

Pöördumine Riigikogu majanduskomisjonile


Eesti Tööandjate Keskliit on korduvalt juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu majanduskasvu aeglustumisele ja sellega kaasnevatele probleemidele 2006. aastast alates. Oleme ka pidevalt välja pakkunud omapoolset tegevuskava negatiivsete stsenaariumide rakendumise ärahoidmiseks ja majanduse kiireks elavdamiseks.

2007. aasta jaanuaris avaldas Eesti Tööandjate Keskliit „Tööandjate Manifesti aastateks 2007–2011“, kus juba siis juhiti tähelepanu eesseisvale majanduse langusperioodile ja tehti omapoolsed ettepanekud majandusarengu ja sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks. 2008. aasta märtsiks töötas Eesti Tööandjate Keskliit välja poliitikadokumendi „Eesti Tööandjate Keskliidu tööstuspoliitikaalased lähtekohad ja ettepanekud Eesti tööstuse arengule kaasaaitamiseks“, kus astuti järgmine samm ja anti hinnang Eesti tööstuse seisundile ning tehti taas omapoolsed ettepanekud olukorra parandamiseks. Nüüd on Eesti Tööandjate Keskliit oma liikmete – nii majandusharuliitude kui ettevõtjate – hulgas läbi viinud järjekordse küsitluse, et koondada ettevõtjate seisukohad Eesti majanduse hetkeseisu kohta ja ettevõtjate ettepanekud Eesti majanduse elavdamiseks.

Loodame, et tänases olukorras, kus Eesti Tööandjate Keskliidu ja majandusringkondade tähelepanekud majandusolukorra kohta on osutunud reaalsuseks, võtab riik ettevõtjate häält kuulda ja koostab vajalikud sammud majanduse elavdamiseks.

Tuginedes viimase põhjaliku küsitluse raames oma liikmetelt saadud arvamustele ja ettepanekutele toome järgnevalt esile ettevõtjate hulgas esile toodud majanduse arengut takistavad kitsaskohad ning pikaajalised meetmed ettevõtluskeskkonna soodsamaks kujundamisel. Vajadusel oleme valmis neid täpsustama ning täiendama konkreetsete alameedetega.

Eesti Tööandjate Keskliidu liikmete ja volikogu nimel,


Enn Veskimägi                                                                 Tarmo Kriis
Volikogu esimees                                                              Juhataja
       

1. Valitsussektori kulud ja fiskaalpoliitika

Eestis valitsemissektori kulud on väljunud kontrolli alt, mis on eelnevate aastate protsüklilise fiskaalpoliitika otsene tagajärg. Investeeringute tase on langenud alla kümnendiku valitsemissektori kuludest ning eelnevate perioodide maksude ülelaekumisi on kasutatud jooksvate kulude suurendamiseks, mida negatiivse majanduskasvu tingimustes on keeruline tagasi pöörata. Eesti peab järjekindlalt taotlema tasakaalus riigieelarve poliitikat. Lubamatu on reservide (v.a. sihtotstarbelised reservid) vahendite kasutuselevõtt prognoositavate tsükliliste mõjude tasandamiseks või valimislubaduste elluviimiseks.

Avalik sektor on reeglina suhteliselt tõhus, kuni ta ei ole suurem kui kolmandik sisemajanduse kogutoodangust. Nagu näitavad empiirilised uuringud, toob avaliku sektori paisumine üle selle taseme üsna vähe ühiskondlik-majanduslikku tulu. Ületanud tõhususe taseme, on valitsemissektori kulutuste kasvul negatiivne mõju majanduskasvule, tuues kaasa ka investeeringute alanemise ja tööturu probleemid pikemal perioodil. Sellest tulenevalt tuleks keskpikas perspektiivis taotleda valitsemissektori kulude vähendamist vähemalt 33%-ni sisemajanduse kogutoodangust.

Tulenevalt Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga ja eurotsooni domineerivast rollist meie väliskaubanduses, on ettevõtjate jaoks tähtis vähendada majandustegevusega kaasnevaid kulusid. Vahetuskursiga on seotud nii tehingu- kui võõrkapitali kulu. Seetõttu on Eesti võimalikult peatne üleminek eurole ettevõtjate huvides. Euroopa Liiduga ühinemisel 2004. a kevadel võeti Eesti valitsuse ja keskpanga poolt strateegiline suund tagada riigi tehniline valmisolek eurole üleminekuks 2006. aastal, mis pidi teostuma 1. jaanuaril 2007. Praegu aga on selgusetu nii Eesti valmisolek selleks kui ka eurole ülemineku aeg. Riik peaks seega kiiremas korras koostama ja avalikustama uue kava eurole üleminekuks (soovitavalt hiljemalt 2012 aastaks). Selleks tuleks riiklikul tasemel ette näha meetmed inflatsiooni aeglustamiseks. Vältida tuleb aktsiisimaksude tõstmist tänaselt tasemelt, samuti tuleb analüüsida elektrihinna järsu tõusu mõju tarbijahindadele lähiaastail.

2. Tõhus riigihaldus koosmõjus e-riigi arendamisega

Kriitilise tähtsusega on haldusterritoriaalse reformi läbiviimine, e-riigi sisuline rakendamine ning selle tulemusena avalikus sektoris hõivatute osakaalu vähendamine. Telekommunikatsiooniettevõtted näevad võimalust majanduse ja riigi tõhustamiseks, kasutades infotehnoloogilisi vahendeid ja liikudes oluliselt kiiremini tõeliseks infoühiskonnaks. Nii näiteks panustab Eesti Telekom koos oma tütarettevõtetega juba täna kodanike ühendamiseks internetiga (sihtgrupp 100 tuh interneti mittekasutajat) ja on algatanud raamprojekti infoühiskonna võimaluste loomisest kõigile. Riik peaks läbi struktuurfondide panustama  kodanike koolitusele ja uute, kasutajasõbralike rakenduste arendamisele, et riigi ja kodanike vahel tekiks uuel tasemel sidusus. Enne uute infotehnoloogiliste lahenduste rakendamist, tuleks otsustada, millised funktsioonid on riigil üldse vajalikud ja milliseid tuleb muuta. Tehnoloogilist on juba täna väga palju võimalik lahendada (Eestil on väga hea IT infrastruktuur, ID ja mobiilne ID, mitmed head andmebaasid, X-tee ja teised E-riigi komponendid), kuid puudub tahtmine viia läbi jõulisi muudatusi, mis tooks kodaniku riigile lähemale ja muudaks riigi õhemaks.

Kiiresti tuleb taastada dialoog ettevõtlusorganisatsioonide ja riigi institutsioonide (eelkõige ministeeriumid ja nende allasutused) vahel. Riigiametid peavad ennast pöörama näoga ettevõtjate poole ning vastupidiselt levinud praktikale looma ettevõtlusele võimalikult soodsad tingimused. Täna on ettevõtjatel tõsiseid probleeme koostöö osas mitmete riigiametitega (nt Maanteeametiga, kes on otseselt asunud ettevõtlusvabadust piirama, kehtestades põhiseadusega vastuolus olevaid liikluspiiranguid raskeveokitele). Riigi institutsioonide võrk, funktsioonid ja haldussuutlikkus tuleb kriitilise pilguga üle vaadata ja vähendada nii riigi institutsioonide arvu kui ka halduslikke regulatsioone ja piiranguid. Majanduslanguse tingimustes tuleks vältida stsenaariumi, kus riigieelarve täitmise nimel võetakse kasutusele nn jõumeetmed – nt võimalike rikkumiste otsimise ja nende eest maksimaalsete trahvide määramise näol, sõltumata teost ja selle raskusastmest.

Ettevõtete asutamist võiks veelgi lihtsustada ja rohkem tuleb panustada võrdsesse konkurentsi. Arendades edasi ettevõtete lihtsat asutamist kombineerituna meie tulumaksusüsteemiga aitaks see Eestisse meelitada uusi välisettevõtteid. Ettevõtete asutamisel võiks näiteks aktsepteerida inglisekeelseid dokumente.

3. Maksukeskkond

Ettevõtluskeskkonna stabiilsuse ning atraktiivsuse säilitamiseks tuleks üldine maksukoormus külmutada ning langetada edaspidi 30%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Maksupoliitikas ei tohi riik teha järske muudatusi ning oluliste maksumuudatuste vastuvõtmise ja jõustamise vahele peaks jääma vähemalt 12 kuud. Ainult stabiilse maksupoliitikaga on võimalik planeerida pikaajalisi investeeringuid ja hoida tootlikkuse tõstmiseks Eesti välisinvesteeringute jaoks atraktiivsena. Ettevõtlusele on vajalik selge ja lihtne maksupoliitika, maksustamine erinevate tarbimismaksude – erisoodustuste, automaksude, aktsiiside, käibemaksu erisuste jne kaudu ei lihtsusta maksusüsteemi ega anna ettevõtlusele vajalikku signaali maksukeskkonna püsimisest. Otsustavalt tuleb vähendada sotsiaalmaksukoormust, seda eriti kõrgelt tasustatud tööjõule ning välismaalastele (kaaluda võiks nn sotsiaalmaksu ülemmäära kehtestamist).

Käibemaksu osa maksustruktuuris ei tohi suurendada. Käibemaksuerisuste kaotamine kahjustab otseselt rahvusvahelisele maksukonkurentsile avatud majandussektorite konkurentsivõimet. Näitena võimaliku majutusteenuse käibemaksumäära tõstmisele 18%-ni järgneb majutushindade tõstmine ning turistide arvu vähenemine. Kuna Eestis on välisturismil tuntav mõju siseriikliku nõudluse kujundamisele, siis kokkuvõttes viiks turistide vähenemine riigi maksutulude vähenemisele ja seda olukorras, kus Eesti riik investeerib koos Euroopa Liiduga sadu miljoneid kroone Eesti tuntuse tõstmisse ja turismi infrastruktuuri arengusse.

Eraldi tähelepanu tuleks pöörata nn ressursimaksudele. Eksportiva tööstussektori arenguks on vältimatult vajalik kohaliku loodusressursi kättesaadavus. Eesti metsaomanikele võiks luua metsa majandamiseks palju soodsamad tingimused – vabastades erametsaomanikud tulumaksukohustusest. Tulumaksuseaduse muutmine füüsilisest isikust metsaomanikule maksuvabastuse loomise kaudu ei vähendaks riigi tulusid, vaid pigem kasvataks neid (2006 aasta andmetele tuginedes annaks 1 miljoni tihumeetri puidu töötlemine 670  miljonit krooni lisandväärtust ja 220 miljonit krooni maksutulu, millele lisanduks metsa ülestöötamiselt lisanduv maksutulu).

Keskkonnaministeeriumi koostatud „Keskkonnatasude arendamise kontseptsiooni aastateks 2010–2015“ eelnõu näeb ette olulise keskkonnatasude tõusu. Sisuliselt tähendab see 2009. a kehtinud tasumäära kolmekordistumist 2015. aastaks. Keskkonnatasude oluline tõus tootmise otsekuludes mõjutab põlevkiviõli hinda ja konkurentsivõimet võrreldes teiste energiakandjatega. Keskkonnatasude tõstmisel sedavõrd suures ulatuses ei võimalda Eestis välja arendada tõeliselt ekspordivõimekat põlevkivikeemiatööstust, mille perspektiivikus kerkinud naftahindade valguses on eriti kõrge. Samuti on oluline kaubelda võimalikud soodsad tingimused peale käesoleva CO2 kauplemisperioodi lõppu alates 2013. aastast põlevkivi töötleva tööstuse ettevõtetele.

Kehtiv vedelkütuse erimärgistamise seadus ei ole kooskõlas ELi direktiividega ega võimalda eriotstarbelise diislikütuse kasutamist sõidukitel, mis ei ole küll mõeldud avalikel teedel kasutamiseks, kuid mille kasutusala ei lange metsanduse, kaevanduse ega ehituse valdkondadesse (nt sadamaoperaatorite poolt stividoritööde teostamine). Samuti ei ole ELi direktiividega kooskõlas fakt, et eriotstarbelise diislikütuse lubatavate kasutusalade hulgas on metsanduses kasutatavad sõidukid seotud põllumajandusega ning, et seadusest on välja jäetud metsanduses kasutatavad masinad.  Eriotstarbelise diislikütuse lubatud kasutusalad tuleb viia vastavusse EL direktiividega, laiendades eriotstarbelise diislikütuse kasutamise alasid ja võimaldades samalaadsetel tingimustel eriotstarbelist diislikütust kasutavatel ettevõtetel rakendada ka tavapärasest aktsiisimäärast madalamat aktsiisimäära. Samas säiliks endiselt põhimõte, et eriotstarbelist diislikütust võivad kasutada vaid teatud sihtrühmad.

4. Investeeringud

Tõukefondide vahendite jaotusstruktuur tuleks üle vaadata ja olulisemalt enam rahasid tuleks suunata reaalinvesteeringutesse (tööstusseadmed, infrastruktuur) ja tunduvalt vähem pehmetesse projektidesse nagu koolitus, konsultatsioonid, mainekujundused, turu-uuringud jmt. Praegusel ajal, kus projekteerimise ja ehitamise hinnad on saavutanud optimaalse taseme ning töid on võimalik teha väga kvaliteetselt, tuleks tõukefondide vahendeid suunata maksimaalselt ettevõtluse arenguks olulise infrastruktuuri väljaehitamiseks.

Riik võiks välja töötada ka tõukefondide vahenditele tugineva rahastamise skeemi, kus kohalikud omavalitsused ja riik looksid nö ettevõtluspiirkondi – kogu vajaliku infrastruktuuri ja tootmishallidega välja ehitatud logistiliselt vajalikus kohas paiknevaid tööstuskülasid. Nendes ettevõtluspiirkondades võiks ettevõtjatele pakkuda oma äritegevuse jaoks pikaajalisi finantseerimisskeeme koostöös Eesti ja välisriikide krediidiasutustega. Sellised ettevõtluspiirkonnad aitaksid luua uusi töökohti ja tekitaksid lisaväärtust just regionaalselt sobivatesse piirkondadesse ja annaksid nende piirkondade arendajatele tööd.

Infrastruktuuri objektide investeeringute kava tuleb ümber vaadata ja keskenduda senisest enam  investeeringutele Tallinnasse ja Harjumaale. Olukorras, kus 60–70% Eesti majandusest on koondunud Tallinna ja selle ümbrusesse, peab selles piirkonnas kõik logistiliselt veatult toimima. Tööjõu mobiilsuse jaoks vajaliku ühistranspordi arengus tuleks lähiaastate prioriteediks seada bussitranspordi kui kõige kuluefektiivsema ühistranspordiliigi eelisarendamine, korrastades selle jaoks ühistranspordivõrgu ning tagades selle toimimiseks vajaliku läbipaistvuse ja efektiivsuse.

Riik peab tagama energiasõltumatuse. Selleks tuleks rajada kas Baltikumi või Eesti-Soome ühistööna vähemalt üks tuumajaam ning selle ettevalmistavate tegevuste s.h. vajaliku seadusandluse väljatöötamisega tuleb alustada koheselt. Jätkuvalt tuleb investeerida põlevkivitehnoloogiate arendamisse kuivõrd keskpikas perspektiivis ei ole põlevkivienergeetikale käegakatsutavat alternatiivi.

5. Tööturg

Eesti peab suurendama paindlikkust töösuhetes. Koheselt tuleb lõpule viia sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel kokkulepitud individuaalsete töösuhete reform. Eesti tööturuinstitutsioonid Eesti Töötukassa ja Tööturuamet tuleb ühendada ühtseks avalik-õiguslikuks tööturuasutuseks ning kriitiliselt tuleb üle vaadata kehtivate tööturuteenuste asjakohasus ning efektiivsus. Tagamaks investeerimiskeskkonna stabiilsus tuleb läbi viia kollektiivsete töösuhete reform, millega määratletakse selgemalt ametiühingute streigiõigus ning vastutus ebaseaduslike tööseisakute eest. Täpsustada tuleb riikliku lepitaja õigusi ja kohustusi töötülide lahendamisel.

Tööhõive suurendamiseks tuleb soodustada paindlike töövormide (tähtajaline töö, osaajaga töö, kaugtöö ja renditöö) kasutamist. Suurendamaks naiste osalemist tööelus tuleb edendada lastehoiuvõimalusi. Vanemahüvitise seadusandlus tuleb muuta paindlikumaks.

Eesti tööturg tuleb avada. Välismaalaste kaasamist tuleb igati soodustada ning regulatsioone veelgi lihtsustada (arvestades ka EL vastavate initsiatiiviga nn blue card süsteemi rakendamiseks).

Eesti palgapoliitika peab jääma detsentraliseerituks; loobuda tuleb riikliku alampalga mõistest.

Juba lähiaastatel halveneb sündivuse langemisest tulenevalt olukord meie tööturul.  Pensioniealiste suhe tööealisse elanikkonda võib suureneda 65%-ni aastaks 2050 (s.o. peaaegu kahekordne tõus). Nn vanadussõltuvuse määra tõusu tagajärjel tuleb Eestis praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi pankroti vältimiseks tõsta järsult sotsiaalmaksu või tuua sisse massiliselt välistööjõudu.  Samal ajal jäi 2004. aastal 42% pensionile minejatest pensionile enne üldist pensioni-iga. Kaaluda tuleb eripensionide ja väljateenitud aastate pensionide vähendamist ning täiendavate motivatsioonitegurite loomist eakate töötamiseks. Üldine vanaduspensioniiga tuleks järk-järgult tõsta 67 eluaastani ning suurendada tööjõust väljumise keskmist vanust 65 aastani 2010.aastaks.

6. Hariduskorraldus

Tööturul tekkinud probleemide lahendused ja Eesti tööjõu konkurentsivõime sõltuvad meie haridussüsteemi ülesehitusest. Haridussüsteemi killustatus ja üldpildi puudumine on loonud ebaterve konkurentsi erinevate haridusliikide ja õppeasutuste vahel.  Üldharidussüsteem soosib liialt õpingute jätkamist gümnaasiumis, nõrgestades sellega kutseõppeasutuste potentsiaali keskhariduse pakkumisel. Nõrgalt on seotud tööturule otsest väljundit omavate kutse- ja kõrgkoolide lõpetajate planeerimine. Omandivormide erinevuse tõttu on tekkinud ebavõrdne areng üld-, kutse- ja kõrghariduse valdkondade rahastamisel.

Riigi hariduskorraldust tuleb muutma hakata üldharidussüsteemist. Esimese sammuna tuleks põhikoolid eraldada gümnaasiumitest ning seada nn teise taseme haridusele (gümnaasiumid ja kutsekoolid) ühtne lävend. Põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujate arv peab tõusma tänaselt 30%-lt vähemalt 40%-ni. Jätkuvalt tuleb suurendada õppekoha maksumust kutsehariduses, et tagada kutsekoolide rahuldav materiaal-tehniline baas.

Tööõpetuse, infotehnoloogiliste- ja reaalainete õpetamine üldhariduskoolides ning noorte kutse- ja karjäärinõustamine laiemalt tuleb võtta senisest põhjalikuma tähelepanu alla. Praegu on noorte kutse- ja karjäärinõustamine laialivalguv ja vastutus on hajutatud erinevate riigi institutsioonide vahel. Täiskasvanuhariduses tuleks panustada pehmete erialade inimeste ümberõppesse nii kutseõppeasutuste kui ka kõrgkoolide baasil.

Järgmistel aastatel iseloomustab kõrgharidusmaastikku keskkoolilõpetajate arvu järsk kahanemine, mis sunnib kõrgkoole kergendama vastuvõtutingimusi. See pole kooskõlas ühiskonna vajadustega. Arvestades õppurite arvu vähenemist, tuleb paratamatult suurendada ühe õppekoha maksumust, kuid seda eelkõige tööturu seisukohalt vajalikes valdkondades. Piiratud ressursside tingimustes tuleb valmistuda osalise õppemaksu kehtestamiseks, nähes samas ette finantsabi majanduslikult kehvas olukorras olevate õppurite toetamiseks.

Paljudes traditsioonilistes majandusharudes nõuab tänapäeval tööülesannete täitmine töötajatelt IKT alaseid teadmisi. Seetõttu tuleb haridussüsteemis tagada lisaks üldisele kirjaoskusele ka konkreetselt tulevase tööga seotud arvutioskuste omandamine. Vähene IKT alane ettevalmistus mitmete riskirühmade puhul väljendub tööjõu nõrgas konkurentsivõimes.

Kokkuvõte

Loodame, et eelnevalt välja toodud seisukohad leiavad vastukaja ning Riigikogu võtab neid arvesse, kuna enamus neist on otseselt seotud nii riigieelarve kui seadusloomega. Peame oluliseks, et riik alustaks ettevõtjatega lõpuks dialoogi Eesti majandusolukorra ja selle elavdamise teemal. Sellega seonduvalt täname võimaluse eest osaleda Riigikogu majanduskomisjoni 11. septembri 2008. a istungil, mis näitab selgelt, et vähemalt Riigikogu tasandil on huvi ettevõtjate seisukohtade vastu olemas. Riigikogu majanduskomisjoni istungil oleme valmis eelkirjeldatud seisukohti ja ettepanekuid ka täpsemalt selgitama.

Tööandjate avalik pöördumine peaminister Andrus Ansipile

9. mail 2008 saatis Tööandjate Keskliidu volikogu peaminister Andrus Ansipile avaliku pöördumise, milles tuletas valitsusjuhile taas meelde, et Eesti majandust ootab ees kurb aeg, kui valitsus ei asu kohe vajalikke muutusi tegema. Keskliit on viimase poole aasta jooksul korduvalt peaministri tähelepanu majanduses ilmnevatele ohumärkidele juhtinud.

Austatud härra peaminister,

2007.a. jaanuaris avalikustas Eesti Tööandjate Keskliit oma programmdokumendina „Tööandjate manifesti 2007-2011“, milles seatud eesmärgid ja meetmed on ettevõtjate arvates hädavajalikud selleks, et vähendada tasakaalustamatuse ilminguid nii majanduses kui ühiskonnas laiemalt. Tänaseks päevaks oleme jõudnud olukorda, kus Manifestis väljatoodud eesmärkide püstitamine ka valitsuse tasandil on muutunud vältimatuks. Ainet selleks annavad rahandusministeeriumi viimased majandusprognoosid ning esialgsed kavad miljarditesse kroonidesse ulatuvatest eelarvekärbetest. Tööandjate Keskliidu liikmed soovitavad tõsiselt suhtuda Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) viimastesse avaldustesse, kus Eesti majandust võib sarnaselt Rumeeniaga ähvardada nn „kõva maandumise“ stsenaarium. Juhime tähelepanu, et IMF-i riskistsenaarium näeb käesolevaks aasta majanduse reaalkasvuks ette 3,4% ning järgmiseks aastaks -1,9%.

Muutused algavad kvaliteetsest kutseharidusest

Oleme veendunud, et eesootavate eelarvekärbete käigus tuleb kulutusi piirata kogu valitsussektori ulatuses, sh kaitseväes. Samas peame vajalikuks rõhutada, et piirata tuleb eelkõige jooksvaid eelarvekulusid, mitte investeeringuid, millest sõltub meie majanduse tulevik. Statistikaameti andmeil oli tööstustoodangu maht 2008.a. märtsis 10,1% väiksem, kui 2007.a. samal ajal. Kuigi langus on tingitud eelkõige sisenõudluse olulisest vähenemisest, vajame tulevikus selgemat majanduspoliitikat, mis toetab enam eksporti ja innovatsiooni. Selle vaieldamatuks eelduseks on  haridussüsteemi reformimine, mis ennekõike tähendab kutsehariduse (sh tehnilise kõrghariduse ning loodus- ja täppisteaduste) eelisarendamist. Tööturuameti andmeil moodustasid 2008.a. I kvartalis suurima osa registreeritud töötutest üldkeskharidusega tööotsijad (6735). Kutsekeskharidusega tööotsijaid oli üle kahe korra vähem (2612). Viidatud statistika näitab ilmekalt, et Eesti haridussüsteem vajab sisulisi muutusi ning reaalset orientatsiooni tööturul.

Teiseks tuleb otsustavalt üle vaadata haridussüsteemi üldkulud ning vähendada kaheldava väärtusega laustoetusi. Kriitiliselt tuleks hinnata ühiskonna vajadust kõrgkoolide poolt omistatava kõrghariduse järele. Kõrghariduse ühiskondlik tellimus peaks lähtuma põhimõttest less is more. Tudengid, keda täna massiliselt koolitatakse „pehmetel erialadel“ peaksid õpingute jätkamiseks valima õppeasutuse ja õppeprogrammi, mis on oluliselt rohkem vastavuses tööturu võimalustega. Rõhutama peaks ka rakendusliku kõrghariduse rolli. Oleme veendunud, et muutused Eesti hariduspoliitikas on võimalikud eelkõige juhul, kui tööandjad saavad võimaluse koolitada endale sobiva ettevalmistusega tööjõudu ilma erisoodustusmaksu tasumata. Taoline muutus võimaldaks kokku hoida ka riigieelarvelisi vahendeid, kuna ettevõtjate panus õppeasutuste finantseerimisel suureneks oluliselt.

Majanduse arengut toetagu efektiivne riigikorraldus

Tööandjate Keskliit on viimasel neljal aastal juhtinud korduvalt tähelepanu vajadusele reformida avalikku haldust ning tagada selle kaudu ettevõtlusele vajalik makromajanduslik stabiilsus. Valitsussektorit on paisutatud peamiselt jooksvate kulude, mitte investeeringute arvelt. Selline poliitika on mõeldav vaid kiire ja ekspansiivse majanduskasvu tingimustes. Tänaseks, mil majanduskonjunktuur on pöördunud halvemuse poole, seab see ühiskonna oluliste valikute ette: millistest harjumustest loobuda ning kuidas viia ellu reformid, mis piiraksid jooksvate väljaminekute taset ning suunaksid vajalikud ressursid investeeringuteks riigi infrastruktuuri.

Tulenevalt ülaltoodust julgustame valitsust uuteks algatusteks, mis lisaks käimasolevale eraõiguslikule töösuhete ja tööturuinstitutsioonide reformile hõlmaks ka avaliku teenistuse ja haldusterritoriaalse reformipaketi ettevalmistamist. Avaliku sektori personalikulude kasv tuleb külmutada järgmiseks kolmeks aastaks ning palgatõusuks tuleb vahendeid leida tööviljakuse tõstmise kaudu. Kolmanda sektori organisatsioonidele võiks delegeerida mitmed ametkondlikud ülesanded. Haldusterritoriaalse reformi puhul rõhutame kiiret vajadust ühendada kriitilises majanduslikus seisvas olevad omavalitsused ning vähendada otsustustasandite arvu. Ministeeriumitelt nõuame otsustavalt Euroopa Liidu struktuurfondide vahendite kiiret kasutuselevõttu.

Sotsiaaltoetused olgu eesmärgipärased

Viimase kümnendi kiire majandusareng on viinud olukorrani, kus ühiskonna tulevikku puudutavates küsimustes on loobutud strateegiliste eesmärkide püstitamisest ning need on asendunud üksikmeetmetega. Sellega pärsitakse nii riigi ametnikkonna kui ka kolmanda sektori soovi ühiskonna arengus sisuliselt kaasa rääkida. Sellise paradigma mõju kõige negatiivsemas tähenduses on avaldumas riigi sotsiaalpoliitikas, kus eesmärgid on sõnastatud võrdlemisi üldiselt, kuid seda enam on keskendutud üksikmeetmetele, mis üldise eesmärgi kontekstis ei pruugi olla relevantsed.

Ettevõtjate hinnangul tuleks valitsusel seada selgemaid eesmärke nii pere- kui sotsiaalpoliitikas. Kehtiv vanemahüvitise süsteem kahjuks eelistab passiivseid toetusmeetmeid (vanemahüvitis) aktiivsetele meetmetele (paremad lastehoiu tingimused ja paindlikumad tööaja võimalused). Lisaks sellele, et see koormab  riigieelarvet, kahjustab selline poliitika noorte vanemate väljavaateid tööturul hakkama saamiseks. Pensionisüsteemis tuleb ettevõtjate hinnangul jõuda kiiresti kokkuleppele, kuidas piirata eri- ja soodustingimustel pensionide kasutamist ning vähendada enneaegselt pensionile jäävate inimeste hulka. Konstruktiivne arutelu pensioniea tõstmise kohta korrelatsioonis keskmise eluea kasvuga on samuti oodatud. Sisuline eesmärk tuleb seada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vähendamiseks, mitte keskenduda ainult kindlustustehnilistele küsimustele. Ravikindlustus ootab aastaid lahendust mitte pelgalt selles osas, kuidas vähendada töövõimetushüvitiste taset, vaid sellest, kuidas kaasata töövõtjaid (patsiente) ravikindlustussüsteemi tulevikku puudutavasse avalikku diskussiooni. Sotsiaalmaksu vähendamine ning selle koormuse nihutamine tööandjatelt töövõtjatele on ettepanek, mis vääriks suuremat tähelepanu.

Loodame, et loetletud ettepanekud aitavad kaasa vajalike muutuste tekkele, mida tänases majanduskeskkonnas nii hädasti vajame.

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu nimel,


Enn Veskimägi
Volikogu esimees

TÖÖANDJATE MANIFEST AASTATEKS 2007 – 2011


Meil on heameel esitleda Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu algatusel välja töötatud majanduspoliitiliste meetmete kogumit, mida nimetame Tööandjate Manifestiks 2007-2011.

2007 aastal tähistame 90. aastapäeva esimese Eesti ettevõtlusorganisatsiooni – Eesti Vabrikantide Ühisus – moodustamisest. Nii nagu meie eelkäijal, on Tööandjate Keskliidul ka täna kanda kõige esinduslikuma sotsiaalpartnerlusorganisatsiooni roll.  Osaledes koos riigivõimu ja ametiühingutega sotsiaaldialoogis ja seeläbi poliitika kujundamises, on meie kanda osa vastutusest riigi käekäigul. Manifest ongi konkreetne ülevaade aastatel 2007-2011 lahendamist vajavatest probleemidest ja meie poolt väljapakutud lahendustest.  Väljatoodud eesmärgid on meie hinnangul “võtmeks” probleemsete valdkondade parandamiseks ega pretendeeri terviklahenduse tiitlile.

Manifesti avalikustamine Riigikogu valimiste eelsel perioodil ei olnud juhuslik. Sellega soovime ergutada ettevõtjate ja poliitikute dialoogi meile südamelähedastel teemadel nagu tööturu-, haridus-, tervishoiu-, haldus- ja pensionireform. Täna naudime läbi aegade kiireimat majanduskasvu ja üldist heaolu tõusu. Kuid samaaegselt oleme mures, kas headel aegadel leidub meis piisavalt motivatsiooni ning tarkust vaadata ja teha tulevikku arvestavaid otsuseid.

Manifest koosneb viiest peatükist, mis on meile igapäevaselt tähtsad tegevusvaldkonnad. Need on riigihaldus ja makromajandus, tööturg, maksundus, haridus ja sotsiaalkindlustus. Kõigi nimetatud valdkondade tasakaalustatud arengust sõltub Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Sellest omakorda aga eestimaalaste heaolu. Oleme veendunud, et nimetatud valdkondades etteantud eesmärkideni jõudes suudame Eestile tagada pikaajalise ja jätkusuutliku majandusedu.


Lugupidamisega

Enn Veskimägi                                                                 Tarmo Kriis
Volikogu esimees                                                              Juhataja     

Tallinnas, 24. jaanuaril 2007. a

 

Loe edasi: TÖÖANDJATE MANIFEST AASTATEKS 2007 – 2011

Tööandjate Keskliidu seisukoht kollektiivlepingute laiendamise regulatsiooni muutmise kohta

Tööandjate Keskliidu 14. septembri 2006 kiri sotsiaalministrile ja Ametiühingute Keskliidule.

Pärast Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Ametiühingute Keskliidu vahelist kohtumist 29. augustil konsulteeris Tööandjate Keskliit veelkord oma liikmetega kollektiivlepingute laiendamise teemal. Tuginedes oma liikmetelt saadud tagasisidele jääb Tööandjate Keskliit oma 22.05.2006 kirjas nr 1-3/456 toodud seisukohtade juurde, et kollektiivlepingute laiendamine kehtival kujul võib riivata ebaproportsionaalselt laiendatava kollektiivlepingu poolteks mitteolevate tööandjate ettevõtlusvabadust ja kollektiivlepingu seadus ei ole selles osas põhiseadusega kooskõlas. Samas nendime, et kollektiivlepingu seaduse kollektiivlepingute laiendamise regulatsioon ei ole seni praktikas olulisi probleeme tekitanud.

Kui kollektiivlepingu seadust asutakse muutma, siis Tööandjate Keskliidu ettepanekul võiksid kollektiivlepingute laiendamise regulatsiooni täiendused järgida järgmisi põhimõtteid:

  1. kollektiivlepingu pool peab kollektiivlepingu laiendamiseks olema piisavalt esinduslik (nt arvestatakse liikmete arvu; enamiku tegevusvaldkonna töötajate esindamist; liidu tegutsemise aega ja ajalugu; kuuluvust keskliitu; kuuluvust rahvusvahelisse organisatsiooni jmt);
  2. kollektiivlepingu laiendamise protsessis osalevad tööandjate ja töötajate keskliidud, kes hindavad lepingupoolte esinduslikkust, lepingu tingimuste mõistlikkust kõigile tegevusvaldkonna tööandjatele, laiendamise toimumist sama või sarnase tegevusvaldkonna piires jmt;
  3. kollektiivlepingu poolteks mitteolevatel tööandjatel (nii keskliidu liikmetel kui mitteliikmetel) on enne laiendamist võimalik mõistliku aja jooksul esitada laiendatava kollektiivlepingu kohta oma arvamus;
  4. laiendatud kollektiivlepingu täitmisel tekkivaid vaidlusi lahendavad tööandjate ja töötajate keskliidud ning nende poolt saavutatav kokkulepe on vaidlevatele pooltele siduv;
  5. riigile jääb kohustus pidada arvestust kollektiivlepingute laiendamiste üle ja kontrollida nende täitmist.

Leiame, et kollektiivlepingu seaduses peaksid jääma muutumatuks tingimused, mille ulatuses saab kollektiivlepingut laiendada. Samuti ei pea me vajalikuks kehtestada keskliitude vahelise kokkuleppega või õigusaktiga loendit tegevusvaldkondadest, mille raames võib kollektiivlepinguid laiendada.

Tööandjate Keskliidu hinnangul aitaks kollektiivlepingu seaduse muutmine eelnimetatud põhimõtteid järgides luua selgemad raamid tööturu osapoolte vahelistele suhetele kollektiivlepingute laiendamisel.


Allakirjutanud Tarmo Kriis, juhataja

Tööandjate Keskliidu seisukoht investeeringutoetustest tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks

ÄRAKIRI Eesti Tööandjate Keskliidu 21. augusti kiri majandus- ja kommunikatsiooni ministrile.

Investeeringutoetustest tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks (Ettevõtluse, infoühiskonna, transpordi ja energeetika infrastruktuuri arendamise rakenduskava eelnõu)

Austatud härra Savisaar,

Eesti majanduse arengu seisukohalt kujutab järjest suuremat riski suurenev tööjõu defitsiit. Rekordiliselt madal tööotsijate arv (registreeritud tööpuudus vaid 1,6%) on toonud tööturul kaasa väga kiire nõudluse kasvu, mille rahuldamine on sisemiste tööjõureservide arvelt ülimalt kaheldav. Üheks lahenduseks oleks välistööjõu senisest suurem kaasamine Eesti majanduses, kuid ka immigratsiooni alase seadusandluse kiire liberaliseerimine annaks vaid mõningast leevendust töökäte nappusele. Olgu lisatud, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi enda prognoosi kohaselt on Eestis aastaks 2011 vaja täita ca 112 000 vabanevat või loodavat töökohta. Võrdluseks, et aastaks 2015 moodustab vanusegrupis 16-18 olevate noorte arv vähem kui poole (27 000) tänasest tasemest (65 000).  2005. aastast on Eestis esmakordselt peale taasiseseisvumist tekkinud olukord, kus ea tõttu lahkub tööturult rohkem inimesi, kui noorte hulgast lisandub.

Seega on jätkusuutliku majanduskasvu säilimise seisukohalt ülioluline kiire üleminek tööjõumahukalt tootmiselt tehnoloogiapõhisele tootmisele. Kahjuks on paljude tootmisettevõtete valmisolek vastavateks suuremahulisteks investeeringuteks veel madal ning suur osa Eesti tööstusettevõtteid kasutab endiselt madala tootlikkusega ning tööjõumahukaid second-hand tehnoloogiaid. Sellest lähtuvalt peame äärmiselt oluliseks aastateks 2007 – 2013 ettenähtud struktuurfondide vahendite rakendamist ettevõtete tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks ning tootmisettevõtete tööjõumahukate protsesside muutmist tehnoloogiapõhiseks. Ainult nii saame tagada Eesti tööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Tööandjate Keskliidule on esitatud kooskõlastamiseks “Ettevõtluse, infoühiskonna, transpordi ja energeetika infrastruktuuri arendamise rakenduskava”. Selle ühes prioriteetses suunas „Ettevõtluse uuendus- ja kasvuvõime” keskendutakse ettevõtluse arengu toetamisele ja soodsate tingimuste loomisele konkurentsivõime kasvuks. Tööandjate Keskliidu on seisukohal, et investeeringud tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks on ühed prioriteetseimad, kuid kahjuks ei kajastu need piisavalt rakenduskava rahastamisplaanis.

Rakenduskava rahastamisplaanis (meede 1.5) on “ettevõtete tehnoloogilise uuenemise ja tootlikkuse kasvu toetamiseks” ette nähtud 1,38 mlrd krooni (s.o. ca 200 mln krooni aastas). Sellest summast on meile teadaolevalt tehnoloogiatesse suunatud investeeringute otsetoetusteks planeeritud vaid 60 miljonit krooni aastas, mis ei vasta absoluutselt ettevõtluse tegelikele vajadustele ning millega ei ole võimalik saavutada kvalitatiivset hüpet ettevõtete tootlikkuse tõstmiseks. Oleme seisukohal, et tehnoloogia uuendamiseks ettenähtud investeeringute otsetoetuste maht ei saa olla väiksem kui 300 miljonit krooni aastas. Sellest tulenevalt nõuame rakenduskava rahastamiskava meetmes 1.5. ettenähtud ühenduse osaluse määra tõstmist vastavas ulatuses (vähemalt 1,5 mlrd krooni võrra).

Rõhutame, et sarnasel seisukohal on seni olnud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, EVEA ja EAS. Seega on tegemist ettepanekuga, mis on pälvinud kogu Eesti ettevõtluse valdava toetuse. Kui rakenduskavas, sh selle rahastamisplaanis ei ole investeeringutoetuste rahastamise suurendamine võimalik, puuduvad Tööandjate Keskliidul volitused esitatud rakenduskava eelnõu kooskõlastamiseks.

Alla kirjutanud,

Tarmo Kriis
Juhataja

Tööandjate Keskliidu seisukoht ettevõtte tulumaksusüsteemi muutmisest

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 21. juuni 2006 kirjast rahandusministrile.

Ettevõtte tulumaksusüsteemi muutmisest

Lugupeetud härra Sõerd,

Eesti on Euroopa Liiduga liitumislepingu alusel võtnud endale kohustuse viia tulumaksuseadus hiljemalt 2009. aasta alguseks kooskõlla Euroopa Nõukogu direktiiviga nr 90/435/EMÜ.

Selleks on rahandusministeerium töötanud välja kava üleminekuks klassikalisele maksusüsteemile kehtestades 10% maksumäära. Tasumisele kuuluv tulumaks arvutataks ettepaneku kohaselt maksubaasilt, mis saadakse raamatupidamisliku kasumi korrigeerimise tulemusena, sh maksuamortisatsiooniga. Maksustamisperioodiks oleks majandusaasta, kuid maksu tasumine toimuks avansiliste maksetena. Vähemalt 10%-lise osalusega  emaettevõtjale makstud dividendidelt tulumaksu kinni ei peetaks. Dividendide jaotamisel füüsilistele isikutele peetaks täiendavalt kinni tulumaksu 10%, mis tagaks füüsiliste isikute tegelikuks maksumääraks ligikaudu 20%.

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu asus 14.06.2006.a. seisukohale, et rahandusministeeriumi ettepanek pole vääriline alternatiiv kehtivale süsteemile, kuna hoolimata 10% maksumäärast ei ole see ettevõtjate jaoks piisavalt atraktiivne. Kuigi tänase tulumaksusüsteemiga jätkamine sisaldab mitmeid tulevikus tekkida võivaid riske, on see siiski formaalselt kooskõlas Euroopa Nõukogu direktiiviga nr 90/435/EMÜ artikli 5 lõikega 1 ning Euroopa Liidu asutamislepingus sätestatud kapitali vaba liikumise põhimõttega. Teistest direktiividest tulenevad nõuded saab Eesti tulumaksusüsteemi muutmise protsessis seadusesse sisse viia.

Samuti puudub rahandusministeeriumi kavas konkreetne ettepanek, kuidas toimub aastatel 2000-2008 akumuleeritud kasumite maksustamine uue süsteemi rakendumisel. Meile teadaolevalt on rahandusministeerium olnud arvamusel, et juba teenitud jaotamata kasumeid ei saa maksustada tagasiulatuvalt, kuid kaalub aastatel 2007-2008 teenitud kasumite maksustamist (ehk uue seaduse vastuvõtmise ning uue seaduse kehtimahakkamise vahelisel ajal teenutud kasumite maksustamist). Ettevõtjad pole nõus olemasoleva tulumaksusüsteemi kehtivuse ajal teenitud, kuid jaotamata kasumi maksustamisega ükskõik millisel kujul.

Praeguse süsteemi juurde jäämisel säilitaks Eesti lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemi ning ema-tütre direktiivist tulenevate muudatuste seadusesse sisse viimine ei too endaga kaasa laiaulatuslikumaid muudatusi, mis tekitaks Eesti ettevõtjates segadust ning tooks kaasa täiendavaid kulusid. Välisriikides on Eesti pragune tulumaksusüsteem tekitanud suuremat tähelepanu ja huvi Eesti vastu. Kuigi üleminek klassikalisele maksusüsteemile muudaks Eesti tulumaksusüsteemi sarnasemaks paljude riikide süsteemidega, mis omakorda aitaks tagada meie maksusüsteemi arusaadavuse välisinvestorite seas ning hõlbustaks vajadusel Euroopa Liidus toimuvate arengute rakendamist, tähendab klassikalisele süsteemile üleminek maksuarvestuse põhimõtete olulisemalt keerulisemaks muutumist ja palju suuremaid administratiivseid kulusid.

Alla kirjutanud,

Enn Veskimägi
Volikogu esimees     

Tarmo Kriis
Juhataja

Vaata ka pressiteadet samal teemal: Tööandjad ei toeta tulumaksuvaidluses rahandusministeeriumi

Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht haiguspäevade hüvitise osas

Tööandjad ei ole nõus võtma esimese töötaja esimese haigusnädala hüvitise maksmist oma kanda. Selline samm suurendaks ettevõtjate kulusid aastas ligi 500 miljoni krooni võrra, mis tähendab sisuliselt sotsiaalsete koormiste kasvu 2 % võrra.

Tööandjate Keskliidu hinnangul on sotsiaalministeeriumi poolt välja käidud kava, kuhu kuulub ka tööandjale haiguslehe kontrolli õiguse andmine, läbirääkimiste alustamiseks liialt toores.

Tekivad küsimused, kas tööandjatel on piisavalt kompetentsi hindamaks töötajate tervislikku seisundit ja annab lõplikku hinnangu, kas töötaja on piisavalt haige, et töölt koju jääda või mitte. Samuti on küsimus töötaja terviseandmete avalikustamises tööandjale.

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et riik peakssuutma kontrollida perearstide tegevust ja haiguslehtede asjakohasust – seda vastutust ei saa lükata tööandjate õlule. Riigil on selleks vastavad institutsioonid ja vahendid.

Samuti võib tekkida esimese haigusnädala hüvitise panemisega tööandjate õlule olukord, kus nõrgema tervisega töötajad satuvad ebasoosingusse ja neil võib olla raskem tööle saada, kuna nad lähevad tööandjatele rohkem maksma. Eriti puudutab see väikelaste vanemaid, kes on sageli lastega haiguslehel.

Kevadel ja sügisel – viiruste ja külmetuste perioodil haigestuvad paljud ja tavaliselt on haiguse kestuseks üks nädal. Paraku puudub tööandjal kontroll ja võimalus töötaja tervist kaitsta selliste nakkuste eest.

Tööandjate Keskliit ei nõustu väitega, et praeguse ravikindlustuse ja hüvitiste maksmise korra puhul ei huvituks tööandjad töötajate tervisest. Töötaja haigestumine on tööandja jaoks igal juhul ebamugav ja kulukas – korraldada tuleb asendus ja maksta asendajatele lisatasusid.

Lisaks tuleb meeles pidada, et ravikindlustust töötajate pealt maksab siiski tööandja. Töötajad ei taju ravikindlustusmaksu kui oma kulu ja nende omavastutus haigestumise korral on väike.

Kõik kulud, mida tööandjad tänasel päeval töötajate tervise edendamiseks teeb, on käsitletud erisoodustusena ja maksustatud tulu- ja sotsiaalmaksuga. Juhul, kui tööandjale tahetakse panna vastutus töötaja tervise eest, s.h. sesoonsete haiguste, viiruste jms eest, tuleb kindlasti üle vaadata ka erisoodustuste temaatika. Preventiivset tegevust, nagu spordisaalide renti, samuti aga vaktsineerimist või soojade riiete ostmist ei saaks käsitleda erisoodustusena.

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et meditsiinitöötajate palgaraha tuleb leida muudest vahenditest, mitte tööandjate taskust.

Lõpetada tuleb raviteenuste alla omahinna pakkumine osale elanikkonnast ning tõsta sotsiaalmaksu miinimumkohustus alampalgani. See tagaks FIE-de ja palgatööliste võrdse kohtlemise.

Samuti tuleb üle vaadata tervishoiusektori raha kulutused ja leida sealt võimalusi efektiivsuse suurendamiseks ning kulutuste kokkuhoiuks. Samuti tuleks suurendada töötajate omavastutust süsteemis.


 

Tööandjate Keskliidu seisukohad kõrgharidusstrateegia eelnõu osas

Eesti Tööandjate Keskliidu kiri Haridus- ja Teadusministeeriumile, 29.11.05

ÄRAKIRI

Arvamuse esitamine Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 eelnõule


Eesti Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku muuta kõrgharidusstrateegia eelnõud vastavalt alltoodud märkustele.  Sisuliselt kattuvad need 26. septembril 2005. a esitatud parandusettepanekutega, mida kahetsusväärselt seni arvesse võetud ei ole.

Kõnealuse strateegia põhimõtted näevad ette, et Eesti kõrgharidussüsteemi areng peab toetama Eesti sotsiaal-majanduslikku progressi, suurendama riigi konkurentsivõimet ja suutlikkust rahvusvaheliseks koostööks. Strateegilise eesmärgina nähakse Eesti ühiskonna vajaduste rahuldamist kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu järele ja kõrgharidussüsteemi kujunemist oluliseks innovatsiooni allikaks.  Samas eirab eelnõu kohati nimetatud eesmärke.

Strateegia lähtekohtades puudub selgelt sõnastatud seisukoht hariduse tööturuga seostamise vajalikkusest.  Punkt 4 näeb lahendusena informeerimist ja kutsenõustamist, hetkel see tulemusi ei anna ning tööandjad ei pea nö pehmeid meetmeid ainsatena piisavaks.  Punkt 3 eesmärkides näeb vajadust kõrghariduse pakkumiseks vähemalt 50-le protsendile üldkeskhariduse omandanutest.  Isegi kui 50% on minimaalne mõistlik suurus, tuleb välja öelda ka maksimum, millest alates võib kõrghariduses rääkida ületootmisest.  Ses kontekstis peab samuti hindama kõrgkoolide võrgu võimekust kvaliteetse õppe pakkumisel.

Tegevussuund 1:  kõrghariduse seostamine Eesti ühiskonna vajaduste ja tööturu ootustega.

Võrdselt olulised riigi arengu seisukohalt on tudengite (horisontaalne) jaotus erialati ja kõrghariduse (vertikaalne) jaotus õppeastmeti, samuti üldine õppurite jaotus haridustasemeti.  Viimase kümnendi plahvatuslik areng kõrghariduses pärsib teiste haridusliikide arengut ja on kaasa toonud ressurside ebaefektiivse kasutamise, kuna kõrghariduse väljund ei vasta tööturu nõudmistele.

Riiklik koolitustellimus ei taga hetkel kõrghariduse vastavust tööturu vajadusega, kuna enamik tudengeid (tasulised õppurid) valib õpitava eriala sõltumatult riiklikust tellimusest.  Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule praegu ja lähitulevikus probleeme tekitav kõrghariduse omandanute struktuurne jaotus õppevaldkonniti/õppesuuniti (seda kõigil kõrghariduse tasemetel) on äärmiselt oluline ebakõla.  Probleemi lahendamiseks tuleb tudengite toetusmehhanismid (õppelaen, õppepuhkus, õppetoetus) otseselt siduda:  a) riikliku tellimuse raames õppijatega, b) töötajate tasemeõppega, mille eest tasub tööandja.  Teise variandi osas toetama ka strateegia seiskohta selle väljaarvamiseks erisoodustuste hulgast (tegevus 3).  Mõlemil mainitud juhul lähtutakse konkreetsest vajadusest tööjõuturul.  Ülejäänud hariduse omandamine lähtub erahuvist, mille toetamine on piiratud ressursi tingimustes ebaloogiline.  Taoliselt on võimalik vahendite efektiivsem kasutamine kõrghariduse siseselt, vabanevate ressurssidega saab parandada kvaliteeti.  Lisaks tuleb paariaastase perioodi järel hinnata toodud meetmete mõju ja vajadusel astuda täiendavaid samme tööturuga kooskõlas oleva kõrghariduse saavutamiseks.

Reaalne lahendusvariant on ka üleminek (osaliselt) tasulisele kõrgharidusele kõigi tudengite jaoks.  Kui õpe muuta tasuliseks, vastutab iga õppija ise oma investeeringu eest.  Kehvemate majanduslike võimalustega tudengitele laenude tagamise korral on see teostatav.  Leiame, et 4. tegevussuuna all tuleb see perspektiiv üheselt sõnastada, eriti arvestades, et strateegia käsitleb kümneaastast perioodi, mille jooksul selline muudatus tõenäoliselt aset leiab.

Riikliku koolitustellimuse praegune koostamisskeem ei võimalda läbimõeldud tellimuse jaotust haridustasemeti.  Väljundit tööjõuturule omavad nii kõrg-, kutse- kui ka tööalaste kursuste näol mitteformaalharidus.  Esimese sammuna tuleb tööturu analüüsi- ja prognoosisüsteem (tegevus 1) kujundada selliseks, et see tagaks majandussektorite lõikes info erineva kvalifikatsioonitasemega tööjõu vajaduse kohta.  Kõrghariduse siseselt võib näiteks tuua doktoriõppe, mille väljund ei kata Eesti ühiskonna vajadusi.  Lisaks puudub praegu prognoosides regionaalne aspekt, mis pole ehk esmatähtis kõrghariduse kui tasemehariduse seisukohalt, kuid haridussüsteemi tervikuna tööturuga kohandades on see vältimatu.  Tööandjate hinnangul on ülepaisutatud ja ohjamatu nii avaliku sektori kui erakõrgkooolidesse vastuvõetavate üliõpilaste arv.  Kui suurt hulka kõrgharidusega inimesi tegelikult Eesti ühiskond ja tööturg vajab, saab selguda vaid kvalifikatsioonitasemeid arvestava tööjõuvajaduse prognoosi kaudu.  Kaaluma peab ka kõrgkoolide juures toimuva täiend- ja ümberõppe detailsemat lahtikirjutamist.  Hetkeolukorras on mainitud puuduste tulemuseks muuhulgas kutsehariduse kiratsemine. Nii prognoosid kui ka valdkondlikud arengukavad peavad võimaldama haridussüsteemi käsitlemist/planeerimist tervikuna. 

Kutse- ja karjäärinõustamise arendamine pole siiani tulemust andnud.  Töö killustatuse põhjusena nähakse seni tehtu projektipõhisust (mis oma olemuselt ei taga järjepidevust).  Kui edaspidi jääb tegevuse põhiliseks läbiviijaks SA Innove Karjäärinõustamise Teabekeskus, mille tegevus on projektipõhine, näeme probleeme jätkumas.  Toetame riikliku terviklahenduse käivitamist (tegevused 2 ja 8), mille üks strateegilisi valdkondi peab olema koostöö kutse-, ameti- ja ettevõtlusliitudega ning ettevõtete kaasamine.

Tegevussuund 3:  õppekavaarendus ja rahvusvahelistumine.

Loetelusse tuleks lisada tegevus, mille kohaselt selgitatakse välja erialad, mille õppe korraldamine Eestis pole otstarbes ja mil viisil võiks olla korraldatud/soodustatud Eesti kodanike õpe neil erialadel väliskõrgkoolides.

Tegevussuund 4:  rahastamissüsteemi uuendamine.

Eesmärgiks seatud rahastamise maht 1.3% SKP-st võib olla mõistlik.  Samas, toetame ettepanekut vaid juhul, kui kokku lepitakse osakaalud ka teiste haridusliikide rahastamisel.  Riikliku koolitustellimuse (tegevus 1) süsteemi kirjeldamisel tuleb selgelt välja tuua, et arvestatakse lõpetanute rakendatust tööturul õpitud või sellele lähedasel erialal.  Laiemas plaanis vajab mitmeaastate tulemuslepingute süsteemi käivitamine põhjalikumat arutelu.  On küsitav, kui paindlikult suudab kirjeldatu arvestada tööturul ja demograafilises olukorras toimuvaid muudatusi.  Praeguste probleemide jätkumisel tähendab taolise pikaajalise garantii andmine lepingute ja SKP protsendi kaudu äraelamist teiste haridusliikide arvelt.

Kaaluda tuleks ka õppejõudude tasustamist (ja motivatsiooni) puudutava tegevuse lisamist.  Õppejõudude kaadri uuendamise ja arengu seisukohalt on see vältimatu.


Tervikplaanis toetame ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt esitatud kriitikat.  Ülaltoodud märkuste mittearvestamisel ei pea me kõrghariduse arendustegevust läbimõelduks ega põhjendatuks ning ei toeta strateegiat kinnitamist.  Dokument ei tohi eirata olulisi probleeme.

Allakirjutanud Tarmo Kriis, juhataja

Thor-Sten Vertmann 699 9308

Tööandjate Keskliidu seisukoht koondamishüvitistest ja 2006. aasta töötuskindlustuse maksemääradest

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 18.11.2005. a. kirjast

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu seisukoht koondamishüvitistest
ja 2006 aasta töötuskindlustuse maksemääradest

Vaata ka samal teemal PRESSITEADET.

Adressaadid:

Peaminister
Majandusminister
Rahandusminister
Sotsiaalminister
Eesti Keskerakonna fraktsioon
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Eesti Reformierakonna fraktsioon
Isamaaliidu fraktsioon
Res Publica fraktsioon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Fraktsioonidesse mittekuuluvad saadikud: Toomas Alatalu, Peeter Kreitzberg, Tarmo Leinatamm, Robert Lepikson, Jaanus Marrandi, Sven Mikser, Jaanus Rahumägi, Mark Soosaar, Liina Tõnisson ja Harri Õunapuu.

13. oktoobril 2005.a. kiitsid nii Vabariigi Valitsus kui ka Riigikogu rahandus- ja majanduskomisjonid  heaks “Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2005 – 2007”, millega võeti suund senisest paindlikuma töötururaamistiku loomiseks. Tegevuskavas märgitakse Eesti tööturu põhiprobleemina ära “…..Eesti töösuhete suhtelist jäikust, eriti töösuhte lõpetamise ning tööandja kõrgete koondamiskuludega seonduvat”. IMF-i  raporti “Doing Business in 2006” kohaselt asub Eesti töösuhete lõpetamise keerukuse seisukohalt rahvusvahelises võrdluses 111. kohal. Eesti töösuhetest oluliselt paindlikemaks hinnatakse muuhulgas mitte ainult balti riikide, vaid ka skandinaavia riikide töösuhted.

Jäikade töösuhete põhjustajaks on 1992 aasta kevadel Ülemnõukogu poolt vastu võetud Eesti Vabariigi töölepingu seadus. Veel rublaajal kehtestatud ning nõukogude tööõiguse ideoloogiast lähtuv seadus pidi tagama riigiettevõtete restruktureerimise ja erastamise käigus vabanevatele töötajatele elementaarsed sotsiaalsed tagatised. Olukorras, kus riigis puudus töötuskindlustussüsteem ning täiend- ja ümberõppesüsteemid, oli selline valik iseenesestmõistetav.

Tänaseks on olukord tööturul muutunud. Kõrge tööjõu nõudlus võimaldab enamusel kvalifitseeritud töötajatest leida koondamise korral uus töökoht. Nõukogude ajast pärinevad kõrged koondamishüvitised piiravad aga juurdepääsu töölepääsemiseks neile töötuile, kes on turul väiksema konkurentsivõimega või ebapiisava kvalifikatsiooniga. Hoolimata tööjõupuudusest valitseb Eestis seetõttu ka küllaltki kõrge tööpuudus, seda eriti pikaajaliste töötute hulgas. Kõrged koondamishüvitised ei motiveeri eriti just mikro- ja väikeettevõtjaid sõlmima töölepinguid, mille tagajärjeks on massiline FIE-de juurdekasv ning nn ümbrikupalkade kõrge osakaal tööjõukuludes. Töösuhete jäikus omab seega selget negatiivset mõju riigieelarve tuludele.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava pakub tööandjate motiveerimiseks ning tööhõive suurendamiseks lahendusena välja nn “flexicurity” põhimõttel toimiva tööturumudeli, kus liberaalset tööseadusandlust kombineeritakse piisavate toetustega töötuse perioodil. Sisuliselt tähendab see tööandjate koondamiskohustuste delegeerimist mõnele riigistruktuurile, antud juhul Eesti Töötukassale.

Eesti Töötukassa nõukogu otsusega 28.10.2005 tehti valitsusele ettepanek langetada nii tööandja kui töövõtja töötuskindlustuse maksemäärasid 2006 aastal 1,5%-lt 0,9%-ni. Samal ajal tegi sotsiaalminister ettepaneku, mille kohaselt võiks töötuskindlustuse maksemäära langetada poole võrra ainult töövõtjatel ning jätta maksemäär muutmata tööandjatel, pakkudes vastu, et töötukassa kompenseeriks tööandjatele lisaks kollektiivsetele koondamistele ka üksikkoondamiste kulud. Sotsiaalministri ettepanek jätaks puutumata töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrad ning koondamiste etteteatamistähtajad.

Tööandjate Keskliidu volikogu, mis esindab 1500 Eesti tööandjat, arutas sotsiaalministri ettepanekut 09. novembril 2005. Volikogu hinnangul võib tööandjate kindlustusmakse säilitamisega 0,5% tasemel nõustuda ainult juhul, kui:

  • töötuskindlustusseaduses tööandjatele ettenähtud kollektiivse koondamise toetusi laiendatakse samadel alustel ka koondamise üksikjuhtudele;
  • töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrasid vähendatakse poole võrra (s.t. 2-4 kuupalgalt 1-2 kuupalgani);
  • töölepingu seaduses viiakse töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad tööandjatel töövõtjatega võrdsetele alustele (s.t. etteteatamistähtajaks kehtestatakse mõlemale poolele üks kuu).

Ettepanek töötukassast koondamistoetuste saajate ringi laiendamiseks on seega toetust vääriv ettepanek, mis võimaldab proportsionaalselt vähendada eriti väiksemate ettevõtjate kulusid töösuhete lõpetamisel ning muuta töösuhteid paindlikumaks. Koondamistoetuste ringi saajate laiendamist ei tohi aga lahus vaadata töölepinguseadusest, kuna küllaltki kõrged koondamishüviste määrad viivad Eesti Töötukassa tööandjate sihtfondi juba lähiaastatel defitsiiti ning sunniks tööandjate kindlustusmakseid tänaselt 0,5%-lt tõstma 0,7%-ni (eeldab ka töötuskindlustuse seaduse muutmist).

Ülaltoodud ettepanekute realiseerumine on oluline ka pensioniikka jõudnud töötajatele vallandamiskaitse kontekstis. Teadaolevalt kavandab Riigikogu seadusemuudatust,  mille kohaselt ei saa töölepingut lõpetada enam töötaja vanuse tõttu ehk töötaja jõudmisel pensioniikka. Juhul, kui tänane koondamishüvitiste tase jääb muutmata, kuid vanemaealiste töötajatega lepingute lõpetamisele seatakse täiendavaid koormisi, toob see kaasa pensioniikka jõudnud töötajate olukorra olulise halvenemise tööturul. See on aga otseses vastuolus riigi poliitikaga pensioniealiste inimeste tööhõive parandamiseks.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava näeb nn “flexicurity” põhimõttel toimiva koondamishüvitiste süsteemi rakendamiseks ette uue töölepingu seaduse vastuvõtmist 2007 aastaks. Peame sellist tähtaega niivõrd põhjaliku õigusakti ettevalmistamiseks ebarealistlikuks. Vajalikud muudatused koondamistest etteteatamise ning hüvitiste määrade osas võiks seega sisse viia juba kehtivasse töölepingu seadusesse.


Allakirjutanud

Enn Veskimägi     
Volikogu esimees     

Tarmo Kriis
Juhataja

Tööandjate Keskliidu seisukoht koondamishüvitistest ja 2006. aasta töötuskindlustuse maksemääradest

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 18.11.2005. a. kirjast

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu seisukoht koondamishüvitistest
ja 2006 aasta töötuskindlustuse maksemääradest

Vaata ka samal teemal PRESSITEADET.

Adressaadid:

Peaminister
Majandusminister
Rahandusminister
Sotsiaalminister
Eesti Keskerakonna fraktsioon
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Eesti Reformierakonna fraktsioon
Isamaaliidu fraktsioon
Res Publica fraktsioon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Fraktsioonidesse mittekuuluvad saadikud: Toomas Alatalu, Peeter Kreitzberg, Tarmo Leinatamm, Robert Lepikson, Jaanus Marrandi, Sven Mikser, Jaanus Rahumägi, Mark Soosaar, Liina Tõnisson ja Harri Õunapuu.

13. oktoobril 2005.a. kiitsid nii Vabariigi Valitsus kui ka Riigikogu rahandus- ja majanduskomisjonid  heaks “Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2005 – 2007”, millega võeti suund senisest paindlikuma töötururaamistiku loomiseks. Tegevuskavas märgitakse Eesti tööturu põhiprobleemina ära “…..Eesti töösuhete suhtelist jäikust, eriti töösuhte lõpetamise ning tööandja kõrgete koondamiskuludega seonduvat”. IMF-i  raporti “Doing Business in 2006” kohaselt asub Eesti töösuhete lõpetamise keerukuse seisukohalt rahvusvahelises võrdluses 111. kohal. Eesti töösuhetest oluliselt paindlikemaks hinnatakse muuhulgas mitte ainult balti riikide, vaid ka skandinaavia riikide töösuhted.

Jäikade töösuhete põhjustajaks on 1992 aasta kevadel Ülemnõukogu poolt vastu võetud Eesti Vabariigi töölepingu seadus. Veel rublaajal kehtestatud ning nõukogude tööõiguse ideoloogiast lähtuv seadus pidi tagama riigiettevõtete restruktureerimise ja erastamise käigus vabanevatele töötajatele elementaarsed sotsiaalsed tagatised. Olukorras, kus riigis puudus töötuskindlustussüsteem ning täiend- ja ümberõppesüsteemid, oli selline valik iseenesestmõistetav.

Tänaseks on olukord tööturul muutunud. Kõrge tööjõu nõudlus võimaldab enamusel kvalifitseeritud töötajatest leida koondamise korral uus töökoht. Nõukogude ajast pärinevad kõrged koondamishüvitised piiravad aga juurdepääsu töölepääsemiseks neile töötuile, kes on turul väiksema konkurentsivõimega või ebapiisava kvalifikatsiooniga. Hoolimata tööjõupuudusest valitseb Eestis seetõttu ka küllaltki kõrge tööpuudus, seda eriti pikaajaliste töötute hulgas. Kõrged koondamishüvitised ei motiveeri eriti just mikro- ja väikeettevõtjaid sõlmima töölepinguid, mille tagajärjeks on massiline FIE-de juurdekasv ning nn ümbrikupalkade kõrge osakaal tööjõukuludes. Töösuhete jäikus omab seega selget negatiivset mõju riigieelarve tuludele.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava pakub tööandjate motiveerimiseks ning tööhõive suurendamiseks lahendusena välja nn “flexicurity” põhimõttel toimiva tööturumudeli, kus liberaalset tööseadusandlust kombineeritakse piisavate toetustega töötuse perioodil. Sisuliselt tähendab see tööandjate koondamiskohustuste delegeerimist mõnele riigistruktuurile, antud juhul Eesti Töötukassale.

Eesti Töötukassa nõukogu otsusega 28.10.2005 tehti valitsusele ettepanek langetada nii tööandja kui töövõtja töötuskindlustuse maksemäärasid 2006 aastal 1,5%-lt 0,9%-ni. Samal ajal tegi sotsiaalminister ettepaneku, mille kohaselt võiks töötuskindlustuse maksemäära langetada poole võrra ainult töövõtjatel ning jätta maksemäär muutmata tööandjatel, pakkudes vastu, et töötukassa kompenseeriks tööandjatele lisaks kollektiivsetele koondamistele ka üksikkoondamiste kulud. Sotsiaalministri ettepanek jätaks puutumata töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrad ning koondamiste etteteatamistähtajad.

Tööandjate Keskliidu volikogu, mis esindab 1500 Eesti tööandjat, arutas sotsiaalministri ettepanekut 09. novembril 2005. Volikogu hinnangul võib tööandjate kindlustusmakse säilitamisega 0,5% tasemel nõustuda ainult juhul, kui:

  • töötuskindlustusseaduses tööandjatele ettenähtud kollektiivse koondamise toetusi laiendatakse samadel alustel ka koondamise üksikjuhtudele;
  • töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrasid vähendatakse poole võrra (s.t. 2-4 kuupalgalt 1-2 kuupalgani);
  • töölepingu seaduses viiakse töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad tööandjatel töövõtjatega võrdsetele alustele (s.t. etteteatamistähtajaks kehtestatakse mõlemale poolele üks kuu).

Ettepanek töötukassast koondamistoetuste saajate ringi laiendamiseks on seega toetust vääriv ettepanek, mis võimaldab proportsionaalselt vähendada eriti väiksemate ettevõtjate kulusid töösuhete lõpetamisel ning muuta töösuhteid paindlikumaks. Koondamistoetuste ringi saajate laiendamist ei tohi aga lahus vaadata töölepinguseadusest, kuna küllaltki kõrged koondamishüviste määrad viivad Eesti Töötukassa tööandjate sihtfondi juba lähiaastatel defitsiiti ning sunniks tööandjate kindlustusmakseid tänaselt 0,5%-lt tõstma 0,7%-ni (eeldab ka töötuskindlustuse seaduse muutmist).

Ülaltoodud ettepanekute realiseerumine on oluline ka pensioniikka jõudnud töötajatele vallandamiskaitse kontekstis. Teadaolevalt kavandab Riigikogu seadusemuudatust,  mille kohaselt ei saa töölepingut lõpetada enam töötaja vanuse tõttu ehk töötaja jõudmisel pensioniikka. Juhul, kui tänane koondamishüvitiste tase jääb muutmata, kuid vanemaealiste töötajatega lepingute lõpetamisele seatakse täiendavaid koormisi, toob see kaasa pensioniikka jõudnud töötajate olukorra olulise halvenemise tööturul. See on aga otseses vastuolus riigi poliitikaga pensioniealiste inimeste tööhõive parandamiseks.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava näeb nn “flexicurity” põhimõttel toimiva koondamishüvitiste süsteemi rakendamiseks ette uue töölepingu seaduse vastuvõtmist 2007 aastaks. Peame sellist tähtaega niivõrd põhjaliku õigusakti ettevalmistamiseks ebarealistlikuks. Vajalikud muudatused koondamistest etteteatamise ning hüvitiste määrade osas võiks seega sisse viia juba kehtivasse töölepingu seadusesse.


Allakirjutanud

Enn Veskimägi     
Volikogu esimees     

Tarmo Kriis
Juhataja

Ettevõtlusorganisatsioonide ühisseisukoht kutsehariduse rahastamise kohta 2006. aasta riigieelarvest

Austatud härra peaminister ja proua haridusminister,

Pöördume teie poole seoses järgmise aasta riigieelarvest kutseõppesüsteemi rahastamise küsimustes toimuva aruteluga. Eesti kutseõppesüsteem on hoolimata üksikutest edukamatest kutseõppekeskustest tõsises kriisis. Kutseõppurite arv on taasiseseisvumise järgsetel aastatel pidevalt vähenenud ega taga paljudes valdkondades piisaval hulgal vajaliku ettevalmistusega oskustöötajaid. On selge, et  suur hulk kutseharidusega töötuid, sealhulgas tööandjaid mitterahuldava ettevalmistusega koolilõpetajad, on kutsehariduse pideva alarahastamise vili. Kõik kehtestatud kvalifikatsiooninõuded on kutsestandarditena tööandjate poolt heaks kiidetud, paraku pole kutseõppeasutused võimelised koolitust vastavalt läbi viima.

Üldjuhul jõuavad kutsekooli nõrgemate võimetega õpilased, need, kes gümnaasiumisse ei pääse. Kutsekoolidelt ei saa hetkel eeldada kehvemast kontingendist sama võimeka tööjõu koolitamist, kui seda teevad kõrgkoolid. Kutsekoolide lõpetajate pilt pole kooskõlas tööjõuturu nõudmistega.  Arusaadavalt ei võimalda kutsehariduse madal maine piisavat õppurite vastuvõttu erialadel, kus tööandjad seda sooviks näha. Õppetegevuse rahastamise tõus tagab eeldused kvaliteedi ja sellest tulenevalt maine tõusuks, tööandjate soovide ja õppijate valikute lähendamiseks.

Praegused suundumused – kutsehariduse kiratsemine, massiline “pehmete” erialade esindajate koolitamine, töövõimelise rahvastikuosa vähenemine – omavad selgeid tagajärgi lähitulevikus.  On alust eeldada, et kõrgelt haritud valgekraed pole nõus ja võimelised kõigil ametikohtadel töötama.  Süvenev oskustööliste puudus muudab vältimatuks võõrtööjõu sissevoolu Eestisse.  Liiati tekib sel juhul vajadus ka võõrtöölisi koolitada.

Kutsehariduse rahastamine on viimastel aastatel kasvanud, samas 2006. aastal on see eelarvekava kohaselt samaväärne 1999. aastaga (protsendina SKPst).  Vahepealsete aastate äärmuslik alafinantseerimine on lõppemas, arenguteks vajalikku eelarve tõusu pole aga planeeritud.  Meile teada olev riigieelarve projekt, mis näeb ette kutsehariduse vahendite suurenemist ligi 214 miljoni krooni võrra, sisaldab olulises mahus investeeringuid (91 mln krooni, sellest välisabi 84 mln ja 7 mln omatulu arvelt), ka koolitoit ja kutseeksamid jäävad antud summasse.  Õppekulude suurenemine on hetkel kavandatud vaid summas 99 mln krooni, mis kvalitatiivset hüpet õpikeskkonna parandamiseks ei võimalda.

14. juulil k a kiitis valitsus heaks kutsehariduse arengukava aastateks 2005-2008, mis näeb järgmiseks aastaks ette kutseõppe rahastamise kasvu summas 291 miljonit krooni.  Arengukava tulemuslikkus pole reaalne, kui vahendeid kavandatud tegevuste elluviimiseks ei eraldata. Arengukava täitmise osas kehtib klausel, mille kohaselt vaadatakse selle rahastamine üle iga-aastase riigieelarve koostamise käigus.  Ettevõtjad ei ole nõus kutsehariduse planeerimisega vaid üks aasta ette.  Õppeasutustelt ei ole võimalik eeldada kestvat ja läbimõeldud arengut, kui järgmisest aastast kaugema tuleviku osas kindlust pole.

Oleme seisukohal, et esimeseks prioriteediks arengukava elluviimise rahastamisel on kutsehariduse baasmaksumuse tõus ja erialakoefitsientide kehtestamine. Need punktid puudutavad enim koolide igapäevast toimimist.  Tegemist on vahenditega, mille eest saab palgata head õpetajad-meistrid ja muretseda kaasaegsed õppevahendid.  Lisaeelarve ja järgmise aasta riigieelarve eraldused kutsekoolide investeeringuteks teevad heameelt, aga jooksva õppetegevuse kvaliteedi parenemiseks sellest ei piisa.  Õppekulude suurendamine 99 mln krooni võrra ei taga isegi erialakoefitsientide korrastamist 2006. aastal:  tegelik vajadus lähtuvalt arengukavast on 106 mln kr, Täiesti välistatud on õppekoha baasmaksumuse lubatud suurendamine. Enamgi, kui kutsekoolides viia sarnaselt üldhariduskoolidega läbi 2006. aastaks kavandatud pedagoogide palgatõus, vajab ka see tegevus lisavahendeid.

Oleme nõus, et ühe aastaga ei ole võimalik kutsehariduse rahastamist mitmeid kordi tõsta.  Kutsehariduse arengukava näeb ette järk-järgulist üleminekut suuremale baasmaksumusele ja uutele erialakoefitsientidele – rakenduks need iga-aastaselt uutele kursustele.

Käesolevale pöördumisele allakirjutanud majandusharuliitude nõudmised on järgnevad:

Eraldada 2006. a riigieelarvest kutsehariduse õppekulude kasvuks lisaks väljapakutud 99 mln kroonile täiendavalt 191 mln krooni, millega viiakse ellu Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud kutsehariduse arengukavast järgmised tegevused:

*       õppekoha baasmaksumuse suurendamine 2006. a algusest 2005. a sügisel vastuvõetud õpilastele ja 2006. a sügisest samal ajal vastuvõetud õpilastele. (148 mln);

*       korrigeeritud erialakoefitsientide täies mahus rakendamine 2006. a algusest 2005. a sügisel vastuvõetud õpilastele ja 2006. a sügisest samal ajal vastuvõetud õpilastele. (7 mln)

*       kutseõppeasutuste õpetajate palgatõus sarnaselt planeeritavale palgatõusule üldhariduses (36 mln).

Me ei näe vajadust arutelu pikemalt jätkata.  Tarvis on analüüsil põhinev arengukava täita.  Ettevõtjad on andnud oma panuse dokumendi koostamisse ja löövad vastavalt planeeritule kaasa selle elluviimises. Kutsehariduse rahastamise tõus (tunnustatud suhtesse võrreldes üldharidusega ja kõrgemale kui eelmise kümnendi lõpus) on hariduse tervikpildi korrastamine, kutsehariduse staatuse taastamine teiste haridusliikidega võrreldes, mitte arutu eelisarendamine.

Loodame parimat lahendust.

Autoettevõtete Liit

Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit

Eesti Hotellide ja Restoranide Liit

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooniettevõtjate Liit

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti Laevaomanike Liit

Eesti Masinatööstuse Liit

Eesti Metsatööstuse Liit

Eesti Projektbüroode Liit

Eesti Puutööliit

Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon

Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit

Eesti Toiduainetööstuse Liit

Eesti Turvaettevõtete Liit

Eesti Tööandjate Keskliit

Rahvusvaheliste Ravimitootjate Liit Eestis


Lisainfo: Tööandjate Keskliidu üldtelefonil 6999301, Tarmo Kriis.

 

Kutsehariduse rahastamine 2006. aasta riigi eelarves

Märgukiri 5. juuli 2005

Kutsehariduse rahastamine 2006. aasta riigi eelarves

Lugupeetud härra Ansip,

Käimasolevat 2006. aasta riigieelarve piirsummade arutelu ning Eesti majanduse jätkusuutlikkust silmas pidades peavad Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Tööandjate Keskliit vajalikuks pöörata Teie teravdatud tähelepanu kutsehariduse rahastamise küsimusele.

Meil on heameel tõdeda, et ettevõtjate ettepanekutega arvestav ”Kutseõppeasutuse seaduse, EV Haridusseaduse, Erakooliseaduse, Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja Ravikindlustuse seaduse muutmiseseaduse eelnõu” sai eelmisel nädalal heakskiidu ka Vabariigi Valitsuselt. Lisaks sellele on Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel koos ettevõtjatega algatatud mitmeid tõsiseltvõetavaid kutsehariduse kvaliteedi parandamisele suunatud protsesse, mille ellurakendumine sõltub täna eelkõige rahalisest sisendist.

Kutsehariduse arengukava väljatöötamise käigus võrdlesime Eesti kutsehariduse finantseerimist teiste EL liikmesriikidega. Erinevates riikides on kutsehariduse õppekoha baasmaksumus 1,8 – 4 korda suurem kui üldhariduses. Peame ebanormaalseks Eesti olukorda, kus õppekoha baasmaksumus kutseõppes on väiksem kui üldhariduskoolis.

Kuigi sõnades on kutsehariduse tähtsust tunnistanud kõik senised valitsused, on kutsehariduse rahastamine viimase kümnendi jooksul stabiilselt langenud – alustades 1995. aastal 11%lt jõuti 2004. aastaks 7%ni hariduskuludest. ”Eesti kutseharidussüsteemi arengukava aastateks 2005 – 2008” väljatöötamisel lepiti riigi ja ettevõtjate vahel kokku, et riik suurendab 2006. aasta riigieelarvest kutseõppe rahastamist 411 miljoni krooni võrra. Kutseõppe baasmaksumuse normaliseerimiseks, eriala keerukust arvestava õpikeskkonna loomiseks ning aastatepikkuse mahajäämuse leevendamiseks on hüppeline rahasüst hädavajalik.

Ettevõtjatena oleme mures mitte ainuüksi majanduse jätkuva arengu, vaid ka sellega otseselt seotud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse pärast. Rahvastiku statistikale tuginevate prognooside kohaselt hakkab tööealise elanikkonna arv alates järgmisest aastast pöördumatult vähenema. See omakorda võimendab veelgi haridussüsteemi rolli ühiskonna normaalseks toimimiseks vajalike töötegijate järelkasvu tagamisel. Täna on viimane aeg teha jõupingutusi kutsehariduse mahajäämuse kompenseerimiseks. Loota, et Eesti konkurentsivõime saab tulevikus baseeruda vaid akadeemilise kõrgharidusega töötajatel on naiivne ega arvesta majanduse vajadustega.

Oleme veendunud, et riigi stabiilset arengut esmatähtsaks pidav Valitsus mõistab olukorra tõsidust ja lähtub sellest 2006. aasta riigieelarvet koostades.

Lugupidamisega,

Toomas Luman Enn Veskimägi
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda  Eesti Tööandjate Keskliit
Juhatuse esimees Volikogu esimees

 

Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht Eesti tegevuskavast Lissaboni strateegia eesmärkide täitmiseks

Eesti Tööandjate Keskliit jagab igati Euroopa komisjoni presidendi José Manuel Barroso seisukohta, et Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks on vajalik liikmesriikide keskendumine eelkõige majanduskasvu tagamisele ja töökohtade loomisele. 

Komisjon näeb Lissaboni strateegia eduteguritena ennekõike liikmesriikide valitsuste suuremat pühendumust kokku lepitud eesmärkide täitmisele. Selleks on Komisjon nimetanud 10 eesmärki, mida liikmesriikidel tuleb hakata täide viima.

Eesti esitab 22. märtsiks ametliku tegevuskava Lissaboni strateegia eesmärkide täitmiseks. 

Tööandjate Keskliidu seisukoht on, et Eesti poolt koostatav tegevuskava Lissaboni eesmärkide täitmiseks peab konkreetselt määratlema, milliseid samme võetakse siseriiklikult ette eesmärkide täitmiseks. Tegevuskava peab läbima põhjaliku siseriiklikku arutelu, kuhu peavad reaalselt kaasatud olema tööandjate organisatsioonid.

Arvestades Eesti demograafilist olukorda ning sellest tingitud üha suurenevat pinget  sotsiaalkaitse rahastamisele, mis omakorda seab ohtu uued töökohad,  on  vajalik konkreetsete positsioonide esitamine järgmistes valdkondades:

· Tööturg – milline saab olema töösuhete liberaalsuse tase ja töötajate sotsiaalsed garantiid ehk milliste meetmetega motiveeritakse tööandjaid looma uusi töökohti? Kuidas suurendatakse töötajate mobiilsust ning koolitatakse tööturule vajalikke spetsialiste? Missugused konkreetsed sammud plaanitakse Eestis ette võtta kvalifikatsioonipuuduste kõrvaldamiseks?

· Sotsiaalkaitse – milline saab olema toetuste struktuur ning milliste meetmetega motiveeritakse toetustest elatuvaid inimesi naasma tööturule?

· Ettevõtluskeskkond – millised valdkonnad on ülereguleeritud ning kuidas kavatsetakse toetada ja edendada ettevõtlust? Milliseid samme ning riiklikke toetusi kasutatakse, et majanduses toimuks üleminek tööjõupõhiselt ettevõtluselt tehnoloogiapõhisele tootmisele?

· Teadus- ja arendustöö – millised valdkonnad seatakse prioriteetseteks ning milliseid teadusuuringuid esmajärjekorras toetatakse – alus- või rakendusuuringuid. Kuidas nähakse erasektori panuse suurenemist teadus- ja arendustöö rahastamisel?

Seisukoht 2005. a. riigieelarve osas

Eesti Tööandjate Keskliidu hinnang 2005.a. riigieelarvele ning valitsuse fiskaalpoliitikale

Käesolevaga esitame Eesti Tööandjate Keskliidu poolt läbi viidud 2005 aasta riigieelarve eelnõu analüüsi, mille eesmärk on juhtida Teie tähelepanu järgmise aasta fiskaalpoliitika rõhuasetustele, mis on ettevõtjatele vastuvõetamatud. Oleme veendunud, et järgmise aasta riigieelarve ei toeta kiiret majanduskasvu ning piirab tänu avaliku sektori kulude kasvule ning ettevõtluse maksukoormuse suurenemisele riigi ja ettevõtluskeskkonna rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Juhime tähelepanu, et erinevalt koalitsioonilepingus lubatust suurenevad järgmisel aastal avaliku sektori jooksvad kulud rekordilise 43%-ni SKT-st, samal ajal kui maksuliste tulude osakaal ulatub vaid 33%-ni ning suureneb jooksvate kulude rahastamine mittemaksulistest tuludest. Selline eelarvestamispoliitika ei ole ettevõtjate hinnangul pikaajaliselt jätkusuutlik ning võib järgnevatel aastatel tuua kaasa vajaduse otseste maksude järsuks tõstmiseks. Peame oluliseks rõhutada, et eelarves ettenähtud ettevõtluse maksukoormuse suurendamine 17%-ni SKT-st on üks kõrgemaid Euroopas ning ei toeta välisinvesteeringute kasvu. Kasvava murega jälgime, kuidas nii Läti kui Leedu on siin minemas vastupidist teed ning asunud riigi kulutusi ja ettevõtluse maksukoormust vähendama.

Valitsussektori kulutused
Võimuloleva koalitsiooni lepingusse kirjutati, et valitsussektori jooksvad kulud ei tohi suhtena sisemajanduse kogukulutustesse suureneda. Erinevalt 1999.a. valimisjärgsest kulude suhtelisest kahanemisest, võib aga Riigikogu praeguse koosseisu valimiste järel täheldada valitsussektori kulude pidevat kasvu (vt tabel 1)

1999 2000 2001 2002 2003 2004
Eesti 43,5% 38,9% 37,3% 38,5% 41,0% 42,7%
Läti 35,4% 35,0% 35,3%

Tabel 1. Valitsemissektori kulud konsolideerituna (suhe SKT-sse), Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmetel

Ettevõtjatele, kes näevad Eesti majanduse kiirema arengu võtmena pakkumispoole (st ettevõtluses peituvaid) tegureid, teeb muret avaliku sektori kulude tase, mis suhtena SKT-sse ületab 40% taset (2005 aastal 43% SKT-st). Samal seisukohal on ka majandusteadlaste enamus, kes on jõudnud ühisele tõdemusele, et valitsussektori jooksvate kulude mõju majandusarengule on üldjuhul pärssiv: mida vähem selliseid kulutusi, seda parem. Valitsuskulutuste kasvu pidurdav mõju majanduse arengule on leidnud kinnitust ka enamuse empiiriliste analüüside korral. Näiteks järgnes Iirimaal peale valitsuskulude kahandamist majanduses koheselt buum, sarnane tendents on juba täheldatav ka Leedus. Tavaliselt on majandusele tervikuna positiivne mõju tulnud just riigi kulude piiramisest, mitte niivõrd maksude alandamisest.

Eelarve tulud
Mittemaksulised tulud moodustavad 2005.a. eelarves juba ligi viiendiku. Kui 2003.a. eelarvest moodustasid maksutulud ligi 87%, siis 2005. aasta eelarves on need langenud ca 80%-ni eelarvetuludest (vt ka tabel 2).

1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006
2 536  3 402  4 266  4 901 5 595  8 829  10 198  10 523

Tabel 2. Mittemaksuliste tulude (riigilõivud, majandustegevus, varade müük, tulu varadelt, toetused) dünaamika 1999-2006 (milj. krooni)

Valitsussektori kulutuste ehitamine mittemaksulistele tuludele pikemal perioodil on vastu jätkusuutlikkuse põhimõtetele ning võib tulevikus tekitada vajaduse kas avalikule sektorile talumatult suureks (ja valuliseks) eelarvekulutuste kärpimiseks või erasektorile talumatult suureks (ja valuliseks) maksutõusuks. Mõlemad arengud on tegelikult aga majanduspoliitilise väärarvestuse tagajärjeks. Riigi majanduse heaolu ei saa rajada “võõrale” rahale. Euroopa Liidu abi najal muutub mõnes kohas küll elu kergemaks, ent samas lükkab edasi vajalikud reformid.

Maksud ja ettevõtlus
Kuigi üldine maksukoormust Eestis võib võrreldes Euroopa Liidu keskmise maksukoormusega pidada rahuldavaks, on see tulenevalt avaliku sektori kõrgetest kuludest, Balti regiooni võrdluses siiski üks kõrgemaid (vt tabel 3). Selle üheks põhjustajaks võib pidada fakti, et maksud äritegevusele Eestis on jõudmas väga kõrgele tasemele (vt tabeleid 4 ja 5). Selliste maksude hulka arvatakse mh sotsiaalkindlustusmaksed ja aktsiisid. Mitte ainult teooria, vaid ka lihtsad empiirilised analüüsid on näidanud, et äritegevuse kõrge maksukoormus on  üheks peamiseks piduriks majanduse kiiremale arengule.

2001 2002 2003 2004
Eesti 30,7% 31,5% 32,9% 33,0%
Läti 28,1% 27,8% 28,2% 27,2%

Tabel 3. Maksutulud suhtena SKT-sse 2001-2004 (%)

2001 2002 2003 2004 2005
Eesti 15,1% 15,5% 16,4% 16,2% 17,0%
Läti 14,6% 14,4% 14,0% 13,6% 13,6%

Tabel 4. Ettevõtluse maksukoormuse dünaamika suhtena SKT-ss 2001-2005 (%)

2001 2002 2003 2004 2005
Eesti 42,6% 42,3% 42,6% 46,9% 49,5%
Läti 44,3% 43,6% 42,0% 40,1% 39,0%

Tabel 5. Ettevõtluse maksukoormuse dünaamika suhtena riigieelarve kogutuludesse 2001-2005 (%)

  • 2004 aastal moodustavad sotsiaalkindlustusmaksetest laekuvad tulud 15,4 mld krooni; 2005 aastal moodustavad  ülaltoodud tulud 16,9 mld krooni s.o. kasv  10%.
  • 2004 aastal moodustavad aktsiisidest laekuvad tulud 4,9 mld krooni; 2005 aastal moodustavad ülaltoodud tulud 6,4 mld krooni s.o. kasv 30%
  • 2004 aastal moodustavad ettevõtte tulumaksust laekuvad tulud 2 mld krooni; 2005 aastal moodustavad ülaltoodud tulud 2,4 mld krooni s.o. kasv 20%.

2001 2002 2003 2004 2005
748 1348 2149 2000 2400

Tabel 6. Ettevõtte tulumaksu laekumine 2001-2005 (milj. krooni)

2004 aastal moodustavad  äritegevuse maksustamisest laekuvad tulud ligi 22,4 mld krooni. 2005 aastal suurenevad äritegevuse maksustamisest saadavad tulud 3,3 miljardi krooni võrra 25,7 miljardi kroonini (tõus 15%),  mis ületab eelarve kogutulude kasvu.

Rahandusministeeriumi poolt esitatud prognoosides kuni 2008. aastani on oodata taolise tendentsi jätku iga eelarveaasta kohta. Kui 1990. aastate lõpus oli äritegevuse  maksukoormuse tase suhtena sisemajanduse kogutoodangusse Eesti puhul võrreldav Inglismaa näitajaga – ligi 14% SKT-st, siis järgmisel aastal ulatub ettevõtlust puudutava maksude paketi suurus Euroopa kõrgeimat maksukoormust omava Prantsusmaa tasemeni (17 – 18% SKT-st). Kokkuvõttes võib väita, et olenemata reinvesteeritud kasumi maksuvabastusest, ei soosi Eesti valitsus oma laiema maksupoliitika kaudu ettevõtluse arengut. Ettevõttele on maksuvabastus kasumijaotuselt vaid üks mitmest maksudega seonduvast tegurist.

Koalitsioonilepingus on märgitud, et majanduskeskkonda ning elanikkonna maksustamist oluliselt mõjutavad õigusaktide muudatused peavad olema kõigile subjektidele teada vähemalt aasta enne kehtima hakkamist. Eesti majanduspoliitika on küll näiliselt stabiilne, ent teatud tasandil siiski üsna heitlik juba üle tosina aasta. Ootamatud või sagedased muudatused maksude osas heidutavad endiselt ettevõtlust ning on oma olemuselt äritegevust kõige enam pärssivaks teguriks. Nii said mitmed 2005 aastaks planeeritud maksutõusud (nt aktsiisid) ettevõtjatele teatavaks alles vahetu eelarve koostamise käigus.

Riigi ja majanduse seosed
Eelmisel aastal eelarvega seotud küsimuste arutelul (29. september 2003) kurtis Eesti rahandusminister, et “Minule teeb makromajanduslikult muret see, et riigisektori palgad kasvavad kiiremini kui ühiskonnas tootlikkus ja selles mõttes tuleb avaliku sektori palgatõusu pidurdada.” Kahjuks on 2005.a. riigieelarvesse taaskord sisse kirjutatud riigiametnike palgafondi ennakkasv nii majanduse üldise arengu kui tootlikkuse näitajatega võrreldes. Ekspordi ja impordi arengust sõltuva Eesti majanduse tingimustes tähendab avaliku sektori palgatõus täiendavat survet tööturule.

Visioonis “Eesti edu 2014” loodetakse suurendada tootlikkust kümne aasta jooksul 80%. Tootlikkuse areng Eestis eelneva kümne aasta jooksul siiski ei toeta väidet 80% tootlikkuse edasisest kasvust järgneva kümnendi jooksul, sest kasv Eestis üle 5% aastas oleks tänapäeval juba tubli saavutus! Rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelites (millele kui oma alusdokumentidele viitab ka “Eesti Edu 2014”) saab Eesti tööjõukvaliteedi osas järjekindlalt viimase koha. Firma Deloitte & Touche poolt 2002.a. lõpus valminud raportis mainiti samuti Eestis tootlikkuse kasvu stagneerumist ning sedagi, et kohalike ettevõtete näitajad jäävad maha Eesti ettevõtetega samas regioonis tegutsevate rahvusvaheliste firmade võrreldavatest näitajatest. Samal ajal ilmunud Halle majandusinstituudi analüüsis märgitakse Eesti kõige kehvemat seisu Euroopa Liidu uute liikmesriikide tööstuse struktuuri võrdluses, mis senise arengute jätkudes viib praktiliselt lootusetu konkurentsiolukorrani.

KOKKUVÕTE

1. Jätkub valitsussektori jooksvate kulude kasv, mis on viinud nende taseme juba üle 40% sisemajanduse kogutoodangu suhtes ning kujunenud tõsiseks takistuseks Eesti majandusele. Valitsuskulutuste kasvu pidurdav mõju majanduse arengule on leidnud kinnitust enamuse empiiriliste analüüside korral ning tavaliselt tekib majandusele tervikuna positiivne mõju just riigi kulude piiramisest, mitte niivõrd maksupoliitikast.

2. Eelarvekulutuste sidumine mittemaksuliste tuludega on vastuolus eelarve jätkusuutlikkuse põhimõtetega ning võib teatud olukorras tekitada vajaduse kas eelarvekulutuste suureks kärpimiseks või erasektorile talumatult valuliseks maksukoormuse tõusuks.

3. Maksud äritegevusele (sh sotsiaalkindlustusmaksed ja aktsiisid) on Eestis jõudmas väga kõrgele tasemele, kuna järgmise aasta eelarves on ette nähtud ettevõtlusega seonduva maksukoormise järsk (üle 15%) tõus, ehk suurem kui eelarvetulude kasv tervikuna. Rahandusministeeriumi prognoosides on oodata selle tendentsi jätku, mis viitab asjaolule, et Eesti valitsus ei soosi maksupoliitika kaudu ettevõtluse arengut.

4. 2005.a. riigieelarve sisaldab riigiametnike palgafondi ennakkasvu nii majanduse üldise arengu kui tootlikkuse näitajatega võrreldes. Väliskonkurentsile tundliku ekspordi ja impordi arengust sõltuva Eesti majanduse tingimustes tähendab taoline areng täiendavat survet tööturule.

Arvamus äriühingute maksustamise kohta

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 9. augusti 2004 kirjast rahandusministrile.

Arvamus äriühingute maksustamist puudutavate Euroopa Komisjoni ettepanekute osas

Austatud härra Veskimägi,

Eesti Tööandjate Keskliit esitab käesolevaga oma seisukoha Euroopa komisjoni ettepanekute \”Common Consolidated EU Corporate Tax Base\” ning \”Home State Taxation for Small and Medium-Sized Enterprises\” osas.

1. Common Consolidated EU Corporate Tax Base

Ühtse maksubaasi põhimõtete väljatöötamine ja kehtestamine Euroopa Liidu piires on vajalik ja põhjendatud majanduspoliitiline samm ühisturu tingimustes. Komisjoni ettepanek ühtse konsolideeritud maksubaasi loomiseks kahes etapis – esiteks kujundada ühtne tulumaksubaas ning seejärel konsolideerimise meetodid – on loogiline ja teostatav. Selle käigus tuleb lahendada ka küsimus kohustusliku või valikulise maksubaasi kehtestamisest. Kuigi läbipaistva finantsarvestuse korraldamiseks vajalik konsensuslik baas on hetkel EL puudu, võib esialgses etapis aluseks võtta kas rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamiseeskirja (IAS) või EL ühtselt aktsepteeritava raamatupidamise standardi. Arvestades maksunduse olulisust majanduse arengus tervikuna on vajalik, et EL ühtse maksubaasi idee edasiarendamisse oleks kaasatud võimalikult lai arvamusring probleemiga vahetult kokku puutuvatest asjatundjatest. Liikumine ühtse maksubaasi poole ei tohi vähendada liikmesriikide vahelist maksukonkurentsi ning maksumäärad peaksid ka kaugemas tulevikus jääma liikmesriikide ainupädevusse. 

2. Home State Taxation for Small and Medium-Sized Enterprises

Euroopa Komisjoni püüdlus leevendada ettevõtlusega seonduvaid maksunduslikke takistusi on tervitatav. Nende probleemide lahendamine peab saama kogu ettevõtlussektorit hõlmavaks ega tohi tekitada täiendavat bürokraatiat, rääkimata erandite juurutamisest. Põhimõtteliselt on idee väike ning keskmise suurusega äriühingute koduriigipõhiseks maksustamiseks (HST) samm soovitud suunas. Komisjoni ettepanek aga sisaldab mitmeid piiranguid nii ettevõtlus- kui omandivormide osas, lisades samal ajal võimalusi täiendavate avaliku sektori haldusstruktuuride tööks. Sellest tulenevalt ei pruugi HST ettepanek täita mitut maksustamise põhieesmärki (sh majanduse toime väiksem häirimine, valikulise sekkumise vältimine, kuluefektiivsus). Kuna HST projekti sihtmärgiks on suhteliselt väike arv firmasid, on tõenäoline, et projekti administreerimise kulud saavad olema suhteliselt kõrged. Vaatamata tungivale vajadusele lihtsustada ettevõtluse arengut piiravaid regulatiivseid, sh maksunduslike takistusi, ei ole Komisjoni esitatud HST idee rakendamine või edasiarendamine põhjendatud selle praegusel kujul.


Allakirjutanud: Tarmo Kriis, juhataja

Palga alammäära kehtestamise põhimõtete kohta

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 25. augusti 2004 kirjast Ametiühingute Keskliidule ja sotsiaalministrile.

Palga alammäära kehtestamise põhimõtete kohta

Austatud sotsiaalpartnerid,

2004.a. palga alammäära läbirääkimistel tegi Tööandjate Keskliit Ametiühingute Keskliidule alljärgnevad ettepanekud 30. augustil 2001.a. sõlmitud kahepoolse pikaajalise palga alammäära kokkuleppe muutmiseks:

  • palga alammäär seotakse üleriigilise keskmise palga asemel üleriigilise mediaanpalgaga;
  • palga alammäära aastane kasvu protsent ei tohi ületada tööstussektori tööviljakuse kasvu protsenti; 
  • tööturul vähem konkurentsivõimelistele isikutele (noored, pensionärid) kehtestatakse diferentseeritud alampalga määrad;
  • palga alammäära kokkulepe ei laiene töötajatele, kelle palgatingimused on kehtestatud kollektiivlepingu seaduse § 3 2. lõike punktides 1-2 sätestatud poolte vahel sõlmitud kollektiivlepinguga.

Läbirääkimiste tulemusena sõlmiti 10. novembril 2003.a. Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel 2004.a. alampalga kokkulepe, millega seati eesmärgiks 30. augustil 2001.a. sõlmitud pikaajalise palga alammära kokkuleppe muutmine selliselt, et  alates 01. jaanuarist 2005.a. peetakse alampalga tõstmisel esmatähtsaks arvestamist tööviljakuse kasvu protsendiga, riskirühmade tööhõivevõimalustega ning põhimõttega, et riigitasandi palgaläbirääkimised soodustaksid palgaläbirääkimisi majandusharudes ja ettevõtetes.

Nimetatud põhimõte rakendumise eelduseks on aga mitmete administratiivsete tõkete eemaldamine. Tööviljakuse kasvu prognoosi ei teosta hetkel läbi ükski autoriteetne institutsioon. Diferentseeritud alampalga põhimõtete kehtestamist takistab endiselt palgaseaduses sätestatud alampalga määratlus, mille kohaselt riiklikust alampalgast madalamat palka ei ole lubatud maksta. Üleriigilise palga alammäära tõstmine kokkulepitud ulatuses ei motiveeri palgalepete sõlmimist majandussektorite tasandil. Seega oleme seisukohal, et 10. novembril 2003 ning kokkuvõttes ka 30. augustil 2001 sõlmitud kokkulepete eesmärke ei ole alates 2005 aastast võimalik saavutada ning  Eesti Tööandjate Keskliidul ja Eesti Ametiühingute Keskliidul tuleb alustada läbirääkimisi uute palga alammäära põhimõtete kehtestamiseks.
 
Tööandjate Keskliit peab jätkuvalt vajalikuks kaotada riiklik alampalk kehtival kujul ning minna üle kahepoolselt kehtestatavale paindlikumale alampalga mudelile. Tööandjate Keskliit on veendunud, et paindlikum palgapoliitika mõjub positiivselt tööhõivele ning soodustab palgaläbirääkimiste teket majandusharude tasemel. Oleme sellest korduvalt teavitanud nii Ametiühingute Keskliitu kui Vabariigi Valitsust. Palgaseaduse § 2 lg 7 on aga endiselt jäänud jõusse ning palga alammäära kehtestamise eest vastutab Vabariigi Valitsus. Teeme Vabariigi Valitsusele ja Ametiühingute Keskliidule ettepaneku alustada alampalga tõstmiseks kolmepoolseid läbirääkimisi. Teeme ettepaneku lähtuda 2005 aasta palga alammäära kehtestamisel peamiselt prognoositavast SKP reaalkasvuprotsendist.

Allakirjutanud: Tarmo Kriis, Juhataja

Tööandjate Keskliidu pressiteade
Ametiühingute vastulause


 

Vajalikud muudatused töölepingu seaduses

Eesti Tööandjate Keskliidu 24. mai 2004.a. kiri Riigikogu sotsiaalkomisjonile.
ÄRAKIRI

Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht  töölepingu seaduse eelnõu nr 212 SE II-1 muutmiseks

Lugupeetud proua Mai Treial!

Seoses teisel lugemisel oleva töölepingu seaduse eelnõuga, esitame Riigikogu sotsiaalkomisjonile Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoha töösuhete edasiste arengute ning eelnõus muutmist vajavate valdkondade kohta.

Rahvusvaheliselt võib täheldada üldist tendentsi. Senine töösuhete õiguslik regulatsioon on ennast ammendanud ning otsitakse uusi võimalusi tagamaks uute töökohtade loomist. On jõutud arusaamisele, et senine tööstusel rajanev industriaalühiskond on muutunud enam teenuste osutamisele suunatud ühiskonnaks. See omakorda püstitab küsimused töösuhete liberaliseerimisest ning uutest ja paindlikest töö tegemise vormidest.

Eesti oma töösuhete õiguslikus arengus on jõudnud olulisse faasi, kus ei ole enam võimalik edasi minna 1992 aastast pärineva õigusliku regulatsiooniga. Eestil tuleb valida, milline tee töösuhete kujundamisel on meile optimaalne ja parim.

Maailmas tervikuna saab esile tuua kolme töösuhete õigusliku reguleerimise mudelit:

1) Anglo-ameerika mudel, mille kohaselt tagatakse kaitse ainult nendele töötajatele, kes kuuluvad ametiühingutesse ja kellele laieneb kollektiivleping. Seaduste roll selles süsteemis on sisuliselt olematu.

2) Lääne- ja Kesk-Euroopas rakendatav mudel, mille kohaselt töötingimuste kindlaks määramisel lähtutakse nii seadustest kui ka kollektiivlepingutest. Seejuures on seadustega antud töölepingu kui ka kollektiivlepingu pooltele küllaltki olulisel määral vabadus kokkuleppida vajalikes tingimustes.

3) Ida-Euroopa mudel, mille kohaselt kõik olulised töötingimused on seaduses sätestatud ning töölepingu pooltel puudub vajadus ning ka võimalus täiendavate kokkulepete sõlmimiseks.

Töösuhete reguleerimisel on Eestil mõttekas minna liberaalset teed ning kohaldada Lääne- ja Kesk-Euroopa mudelit. Kuna Eestis rasketööstust esineb järjest vähem ning suuremas osas on majanduse kandvaks jõuks teenuste osutamine, siis sellest tulenevalt on vajalik tööseaduste muutmine, mis annaks tööandjale võimaluse operatiivselt muuta töötingimusi muutunud majandustingimustest lähtudes.

Töösuhete arengul ning nende õiguslikul reguleerimisel tuleb arvestada ka sellega, et erinevates riikides läbiviidavad reformid ei ole mitte sugugi suunatud sellele, et töötajate õigusi paremini kaitsta (nii nagu avalikkuses on ekslikult väidetud), vaid need reformid on suunatud sellele, et seda kaitset vähegi leevendada. Nii näitavad reformid erinevates EL liikmesriikides selget tendentsi sellele, et töötajatele ettenähtud sotsiaalset kaitset kärbitakse nii töösuhtes kui ka sotsiaalkindlustusalastes suhetes. Tööandjate Keskliit on seisukohal, et Eesti ei tohi siin jääda jääda vaatleja staatusesse, vaid peab järgima vastavasisulisi tendentse teistes Euroopa riikides.


EELNÕUS MUUTMIST VAJAVAD ASPEKTID

Arvestades ülaltoodut, peame vajalikuks veelkord rõhutada tööandjatele olulisi aspekte, millega eelnõu menetlemisel peaks arvestama.

1. Töölepingute vorminõuded ning töölepingu muutmine

Menetluses olev eelnõu mitte ei leevenda, vaid oluliselt karmistab töölepingute vormistamisele seatud nõudeid. Oluliselt on pikenenud töölepingu kohustuslike tingimuste loetelu ning juurde on lisandunud töölepingu vorminõuded töötamisel välisriigis. Tööandjate Keskliit ei pea sellises ulatuses kohustuslike tingimuste kehtestamist vajalikuks, seda enam, et seaduse nõuete mittetäitmise eest on eelnõus ette nähtud sunniraha kuni 100 000 krooni ulatuses. Ülepingutatud formaalsusnõuete sätestamine seaduses seab löögi alla eelkõige väikeettevõtjad, kellel pole rahalisi võimalusi juristi või personalitöötaja palkamiseks.

Samuti on eelnõusse sisse jäänud säte (§ 13 lg 2), mille kohaselt jõustuvad töölepingu muudatused alles seitsme kalendripäeva möödudes alates töölepingu kahepoolsest muutmisest. Sellise sätte eesmärk jääb täiesti arusaamatuks, kuna töötaja kaitse aspektist on see nonsenss (kas töötajal on õigus ooteajal juba sõlmitud leping tühistada?). Tööandjate Keskliit on seisukohal, et jõustumistähtaja kehtestamine töötab töötaja ja tööandja huvide vastu, kuna ei võimalda koheselt rakendada töötajale soodsamaid tingimusi. Säte kahjustab kõige otsesemalt tööturu paindlikkust.

2. Ebavõrdse kohtlemise keeld

Võrreldes kehtiva õigusega on oluliselt karmistatud tööandja kohustusi võrdõiguslikkuse edendajatena, kusjuures regulatsioon on üks-ühele maha kirjutatud soolise võrdõiguslikkuse seadusest, aga laiendatud tunduvalt suuremale isikute grupile. § 7 lg 3 kohaselt loetakse ebavõrdseks muuhulgas töötaja või töölesoovija ebavõrdset kohtlemist lähtuvalt vanusest, keeleoskusest, seksuaalsest suundumusest, perekondlike kohustuste täitmisest või sotsiaalsest seisundist. Tööandjate Keskliit, tunnistades küll vajadust piirata igati diskrimineerimist töökohtadel, juhib sotsiaalkomisjoni tähelepanu asjaolule, et mitmed nimetatud kriteeriumid on esitatud liialt laialivalguvalt (mida tähendab isiku \”sotsiaalne seisund\” või \”perekondlike kohustuste täitmine\”) ning mitmete nimetatud kriteeriumite arvestamine võib teatud juhtumitel osutuda hädavajalikuks (kui noorte kasvatusasutuse töötajaks kandideerib pedofiil, siis kuidas on sellist isikut võimalik välistada konkursilt ilma, et rikutaks ebavõrdse kohtlemise keeldu tulenevalt isiku \”seksuaalsest suundumusest\”). Või millisel moel on ametialasel edutamisel võimalik välistada isik, kes on alkohoolik või hasartmängusõltlane ilma, et sellega ei rikutaks ebavõrdse kohtlemise keeldu tulenevalt isiku \”sotsiaalsest seisundist\”?).

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et kogu diskrimineerimise alane seadusandlus vajab reguleerimist eraldi seadusega, kuna tegemist on äärmiselt komplitseeritud ning põhjalikku regulatsiooni vajava valdkonnaga. Kogu ebavõrdse kohtlemise keelu avamine kolmes paragrahvis ei võimalda tööandjatel, kellest 90% ei oma personalijuhti ega juristi, adekvaatselt hinnata diskrimineerimisega seonduvaid riske ning võib viia olukorrani, kus tööandjad asuvad massiliselt vältima töötajate otsinguid avalike konkursside kaudu. See aga kahjustab väga tõsiselt tööturu paindlikkust ning töötajate võimalusi tööd leida (s.h. riigi tööhõivestruktuuride kaudu!).  

3. Töötaja materiaalne vastutus

Kuigi töötaja materiaalse vastutuse regulatsioon on esmapilgul saanud justkui tööandjatele sobivama kuju, on olukord tegelikkuses suisa vastupidine. Kui tänane (nõukogude) seadusandlus võimaldab tööandjal töötajalt sisse nõuda kahju ühe kuupalga suuruses summas (hooletuse eest) ning piiramatult juhul, kui töötaja on põhjustanud kahju tahtlikult või sõlminud piiramatu varalise vastutuse lepingu, siis eelnõu seab siin olulisi piiranguid (§ 30 lg 2):

Esiteks seatakse kahju hüvitamise üheks tingimuseks töötaja hoolsuse määr!

  • Teiseks tuleb arvestada töö tegemisega seonduvat tüüpilist kahju tekkimise riski!
  • Kolmandaks tuleb arvestada aega, mil töötaja on tööandja juures töötanud (kuidas seda piirangut sisustada?)!
  • Neljandaks tuleb arvestada töötaja senist käitumist!
  • Viiendaks (ning kokkuvõttes) ei tohi kõiki nimetatud piiranguid arvesse võttes kahju hüvitise määr ületada ühe kuupalga suurust summat kerge hooletuse korral ning nelja kuupalga suurust summat raske hooletuse korral.

Tööandjate Keskliit on seisukohal, et selline piirangute rägastik muudab kergest hooletusest tingitud kahjude sissenõudmise töötajalt täiesti mõttetuks ning vähendab põhjendamatult raske hooletuse korral ette nähtud kahju hüvitise suurust. Kuid see on vaid \”jäämäe veepealne osa\”. Täiesti hoomamatu olukorra tekitab eelnõu tahtlikult,  narkootilise, psühhotroopse või alkohoolse aine mõju all tekitatud kahjude hüvistele ülemmäära kehtestamisega (§ 30 lg 4 kohaselt 6 kuud). Tööandjate Keskliit on seisukohal, et tahtlikult tekitatud kahjuhüvistele piirangute seadmine toob endaga kaasa sisulise vandaalitsemise tööandja varaga. Nimetatud seadusesäte tähendab praktikas, et järgmine \”Avo Viiol\” vastutab tööandjale tahtlikult tekitatud miljonitesse ulatuva kahju eest vaid paarikümne tuhande krooni suuruses summas! Sellega võidakse tõsiselt riivata ühiskonna õiglustunnet!

Tööandjate Keskliit kutsub riigikogu sotsiaalkomisjoni üles arvestama materiaalse vastutuse sätete menetlemisel tõsiselt reaalses elus tekkivate olukordadega ning mõistma, et kehtiva eelnõu regulatsiooni muutmata jätmine toob kaasa massilise piiramatu varalise kokkulepete sõlmimise laine või halvemal juhul töölepingute muutmise töövõtu- või käsunduslepinguteks. 

4. Töölepingu tingimuste ühepoolne muutmine

Kehtivas seaduses võib tööandja tootmise või töö ümberkorraldamisel ühepoolselt muuta töötingimusi. Töötajal on sellele vastukaaluks õigus nõuda lepingu lõpetamist ning hüvitist. Tegemist on praktikas tööandjate ja töötajate poolt küllaltki laialdaselt kasutatava võimalusega.  Eelnõu paraku välistab tööandja poolse initsiatiivi töölepingute muutmiseks, kuigi selline vajadus võib ettevõtte majandustegevuses aeg-ajalt ikka ette tulla. Sisuliselt tuleb töötaja tingimustega mittenõustumisel koondada ja seegi pole tihti võimalik seoses koondamistele kehtestatud rangete piirangutega. Kokkuvõttes muudab tootmise või töö ümberkorraldamisel töötajate koondamine (ning uuesti tööle võtmine) igasuguse töö ümberkorraldamise täiesti põhjendamatult kulukaks, mille all kannatavad eelkõige töötajad, kes on nõus tingimuste muutmisega. 

Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku viia eelnõusse sisse kehtivas töölepinguseaduses (§ 64) sätestatud põhimõte, mille kohaselt on tööandjal õigus ühepoolselt muuta töölepingu tingimusi. Töötajale aga jätta tingimustega mittenõustumisel nõuda lepingu lõpetamist ning mõistlikku kompensatsiooni. Muudatus võimaldab ettevõtetel paindlikumalt reageerida turu muutustele ilma töökohti seejuures vähendamata.

5. Kollektiivlepingute roll töösuhete kujundamisel

Eelmise riigikogu koosseisu menetluses olnud töölepingu seadus eelnõus (mis suures osas oli aluseks kehtivale eelnõule) oli tunduvalt suurem roll jäetud kollektiivlepingutele  Kollektiivlepingutega võis seaduses sätestatust erinevalt kokku leppida materiaalse kahju küsimustes, leppetrahvide kohaldamises, töölepingute ülesütlemistähtaegades, töölepingute ülesütlemise hüvitistes ning paljus muus. Tööandjate Keskliit peab sotsiaalse dialoogi edendamise ning töösuhete paindliku korraldamise huvides endiselt otstarbekaks kollektiivlepingute rolli. Sellest tulenevalt teeme ettepaneku taastada sätted eelmisest eelnõust, mis käsitlesid kollektiivlepingutele loodud võimalusi.

6. Töölepingute ülesütlemise tähtajad

Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku kehtestada töölepingute ülesütlemise tähtajaks (§ 59) olenemata staazist üks kuu.

Ettevõttes kauem töötanud töötajate eelistamine vähem töötanud töötajatele on põhjendamatu, diskrimineeriv ning vastuolus §-ga 9 (seadusega lubatud erandid ebavõrdse kohtlemise keelust).

7. Koondamishüvitised

Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku kehtestada töötajale tööandjaga seotud asjaolude tõttu töölepingu ülesütlemise korral makstavaks hüvitiseks (§ 66) olenemata staazist kahe kuu hüvitise.

Ettevõttes kauem töötanud töötajate eelistamine vähem töötanud töötajatele on põhjendamatu, diskrimineeriv ning vastuolus §-ga 9 (seadusega lubatud erandid ebavõrdse kohtlemise keelust).

8. Töölepingute kollektiivne ülesütlemine

Eelnõu näeb ette liialt ranged nõuded töölepingute kollektiivsele ülesütlemisele. Esmalt peab tööandja konsulteerima kollektiivse koondamise asjus ametiühingute esindajatega eesmärgiga vältida koondamisi või leevendada selle mõjusid. Pärast konsulteerimisprotseduure peab tööandja taotlema kavandatava kollektiivse ülesütlemise alustamiseks tööinspektori nõusoleku, esitades selleks külaltki põhjaliku andmete kogu. Samuti kohustub eelnõu kavandatavast ülesütlemisest samaaegselt veelkord teavitama ametiühinguid, kellel on õigus esitada tööinspektorile asjakohaseis märkusi.

Tööandjate Keskliit aktsepteerib eelnõus ettenähtud konsulteerimisprotseduure ning tööinspektori nõusolekut kollektiivse ülesütlemise seaduslikkuse tagamiseks. Kuid me ei aktsepteeri, et tööandja võib tegelikkuses koondama hakata alles peale 30 päevase tähtaja möödumist tööinspektorilt nõusoleku saamise hetkest arvates  ning seda tähtaega võib omakorda 30 päeva võrra edasi lükata ametiühingute esindaja. Sisuliselt lükkab selline regulatsioon kollektiivse ülesütlemise alustamise edasi 3 kuu võrra, mis tegelikkuses võib viia ettevõtte enneaegse pankrotini, mille tulemusena kaotaksid töö kõik töötajad.

Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku seada kollektiivse koondamise korral piiranguteks ainult konsulteerimisprotseduurid ametiühingutega (§ 73) ning tööinspektori nõusoleku (§ 74 lg 1-4).

Allakirjutanud:
Tarmo Kriis
Juhataja
Eesti Tööandjate Keskliit

Energiatehnoloogia arenduse prioritiseerimine

10. mail 2004 kirjutasid Eesti Tööandjate Keskliidu eestvedamisel 23 ettevõtlus- ja ühiskondlikku organisatsiooni ning ettevõtet alla pöördumisele Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga nimetada energiatehnoloogia riiklikult prioriteetseks tehnoloogiaarenduse valdkonnaks. Pöördumise koostajad peavad vajalikuks alustada läbirääkimisi ettevõtjatega koostööplaani koostamiseks olemasoleva teadus- ja ettevõtluspotentsiaali realiseerimiseks.
Loe lähemalt uudist …

Pöördumine energiatehnoloogia arenduse prioritiseerimiseks

Energiatehnoloogia valdkond on Eesti ettevõtluskeskkonnas üks suuremaid põimudes kõigi majandusharudega. Sellesse kuuluvad energiatootjad ja ülekandjad, erinevate seadmete arendajad, mitmesuguste energeetikaga tihedalt seotud teenuste ja toodete pakkujad ning tööstusettevõtted. Nimetatud valdkonnaga vähemal või rohkemal määral seotud majanduse rahaline käive on mitukümmend miljardit krooni aastas ning vastav tööjõud moodustab enam kui 10% kohalikust tööhõivest.

Globaliseerumine on viimaste aastakümnete vältel kõikjal maailmas prioriteediks tõstnud piirkondliku konkurentsivõime tagamise. Ka Eesti Vabariik on mõistetavalt tähtsustanud majanduslikku konkurentsivõimet kui riikliku jätkusuutlikkuse peamist alustala ning fikseerinud visiooni tehnoloogiaarenduse ja teaduse lõimumise läbi kujunevast innovaatilisest teadusmajandusest. Riiklik strateegiadokument \”Eesti Edu 2014\” seab seejuures eesmärgiks sisemajanduse koguprodukti (SKP) kahekordistamise aastaks 2014.

Käesoleva pöördumisele allakirjutanud toetavad nimetatud riiklikku strateegilist arengusuunda. Samas aga näeme probleeme seatud eesmärkide saavutamises. Mitme aasta jooksul ei ole teadusmahuka majanduse arendamine kaasa toonud majanduse elavnemist oodatud tempos ning tehnoloogiaarendusel põhinev panus riigi SKP-sse on jäänud kesiseks. Eesti tööstusmaastikul valitseb senini odaval tööjõul põhinev allhankemajandus.

Pöördumisega liitunud institutsioonid ja ettevõtjad tähtsustavad, et lisaks maailmas populaarsetele arendusvaldkondadele tuleb vaadelda, mida me tegelikult oskame ning  kus on meie tööstuspotentsiaal ja tööhõive.

Energiatehnoloogia on valdkond, kus lisaks avalõigus mainitud siseriiklikule majandusmahule, on meil ette näidata aastatepikkused kogemused ning teadussektori tugi kõigist suurematest teadusasutustest (TTÜ, TÜ, EPMÜ, KBFI jt.).

Seejuures on tõsiasi, et siseriiklik energiasektori areng nõuab lähiaastatel hiigelinvesteeringuid – ainuüksi elektrisüsteemi tootmisvõimsuste uuendamise ja elektrivõrkude renoveerimise maht lähema 12 aasta jooksul on vähemalt 40 miljardit krooni. Kui lisada soojusmajanduse, tööstusenergeetika ning erinevate tarbijapaigaldiste (alates küttesüsteemidest ja lõpetades keskkonnasõbraliku elektertranspordiga) nõutavad kapitalimahutused, siis räägime suurusjärgust 10 mld krooni aastas. Enamus sellest rahast liigub tänast olukorda arvestades Eestist välja ning ei leia panustamist kohaliku energiatehnoloogia tööstuse poolt. Tulemusena muutub odava tööjõu eelise kadumisel tugevalt küsitavaks vastava tööstussektori jätkusuutlikkus. Samal ajal on riiklik panus energiavaldkonna tehnoloogia- ja teadusarendusse ~ 15 miljonit krooni aastas. Selline tendents soodustab kompetentse inimpotentsiaali vähenemist, mille tulemusena ei kannata mitte ainult valdkonna tehnoloogiaarendusvõime vaid ka üldine teaduskapital, mis võimaldaks energeetiliselt strateegilisi investeerimisotsuseid objektiivselt langetada. Olukorda võimendavad energiasektori laiapõhjalised muutused nagu elektrituru avamine ja keskkonnapiirangute karmistumine. Kui täna võimaldab olemasolev informatsioon Eesti energeetika planeerimisel arutleda peamiselt põlevkivienergeetika  mastaapide üle, siis sarnaste teadusarenduspõhimõtete jätkudes ei ole meil vajalikku teavet alternatiivsete otsuste langetamiseks ka viie või kümne aasta pärast – alus strateegilisteks muudatusteks energeetikas tuleb ette valmistada inimpotentsiaali kaudu!

Energiasektori põhjalik renoveerimine leiab aset kõikjal maailmas. Suureneva heaoluga kaasnev energiatarbimise tõus, jätkusuutlikkuse piire ületav keskkonna saastamine, kasvav tundlikkus energiakvaliteedi osas ning tihenev konkurents energiaturul suurendavad pidevalt nõudlust innovaatiliste energiatehnoloogiliste lahenduste järele. On alust arvata, et energiatehnoloogia vallas seisab veel lähikümnendil ees rahvusvaheline arengubuum, mis viimastel aastatel infotehnoloogia ja biomeditsiinitehnoloogia osas läbitud.

Energiatehnoloogiline innovatsioon adresseerib tänapäeval sellised multisektoriaalseid probleeme nagu arvutustehnika elektrienergia tarbimine (~5% globaalselt tarbitavast elektrienergiast kulub tänapäeval arvutusvõimsustele), majanduslik kahju elektrienergia kvaliteedihäiretest (USAs hinnatud ~ 120 mld dollarile aastas), energiamajandusega seonduvad saastekogused (Eestis emiteerib energiamajandus ~15 mln t CO2 aastas, mis moodustab koguhulgast 87 %), energiakaod ning fossiilsete kütuste piiratus, hajutatud energiatootmine jne.

Energiatehnoloogia arendusprotsessi kaasajastamiseks Eestis on vaja riiklikku sihikindlat tuge. Realiseerimaks eksisteerivat teadus- ja ettevõtluspotentsiaali, haaramaks osa mahukast siseriiklikust turust ning kasvatamaks reaalset ekspordimahtu, teeme ettepaneku nimetada riiklikult prioriteetseks tehnoloogiaarenduse valdkonnaks energiatehnoloogia ning alustada sihtotstarbelisi läbirääkimisi koostööplaani osas nimetatud võimaluste realiseerimiseks. Majanduslikult põhjendatud energiatehnoloogia arendamine Eestis saab baseeruda selgelt fikseeritud spetsiifilisele arendussuundadele ning tõhusale tehnoloogiasiirdele. Selleks tuleb koostada energiatehnoloogia arenduse riiklik strateegia. Antud protsessi juhtimiseks on otstarbekas peaministri juurde kokku kutsuda nõustav, domineerivalt ettevõtluse taustaga (st üle 50 % liikmetest ettevõtlusest) kogu, mille osas ootame teie initsiatiivi Eesti Tööandjate Keskliidu aadressil Kiriku 6, Tallinn 10130 .

Lähtudes reaalsest kompetentsist ning turunõudlusest, tuleb nimetatud strateegias spetsiifiliste arendussuundade valikul keskenduda eeskätt järgnevatele valdkondadele:
– Põlevkivitehnoloogiad
– Taastuvenergia- ning soojuse ja elektri koostootmise tehnoloogiad ning nende integreerimine energiasüsteemi
– Kütuseelement, vesinikuenergeetika ja mikroenergeetika
– Energiasäästlikud tarbimislahendused

Usume, et vastastikuses sihikindlas koostöös suudame välja arendada kaaluka osa Eesti teaduspõhises majanduses, tagada riigi tööstuse jätkusuutlikkuse ning lisandväärtuse kasvu, säilitada kõrge tööhõive regionaalselt hajutatud tööstuspiirkondades ning aidata oluliselt kaasa \”Eesti edu 2014\” poolt fikseeritud SKP kahekordistamisele aastaks 2014.

Tallinnas, 10. mail 2004

Pöördumisega ühinesid:
AS Elcogen
AS Harju Elekter
AS Kohtla-Järve Soojus
AS Napal
AS Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis
AS Volta
Eesti Biokütuse Ühing
Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit
Eesti Elektritööstuse Liit
Eesti Elektroenergeetika Selts
Eesti Energia AS
Eesti Gaas AS
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing
Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus
Eesti Looduskaitse Selts
Eesti Masinatööstuse Liit
Eesti Soojustehnikainseneride Liit
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon
Eesti Tööandjate Keskliit
Eestimaa Looduse Fond
Säästva Eesti Instituut
TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut
Tallinna Tehnikaülikool