Ettevõtjad: Palgaralli sööb Eesti ettevõtete võimekust eksporditurgudel

Tööandjate Majandusspidomeetrit nr 4 (november 2016) kommenteerivad Eesti Tööandjate Keskliidu liikmed:

Kuivõrd tunnetate kvalifitseeritud töökäte puudust ja mida olete oma ettevõttes/sektoris selle probleemi lahendamiseks ette võtnud? Mida võiks/peaks tegema valitsus?

Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liit: Välistööjõu värbamine pole siiani toidusektoris olnud eriti huvipakkuv ja tööjõudu on ikka kohapealt leitud. Samas on toidutööstustes puudus nii oskustöölistest kui ka lihttöötajatest. Viimaseid saab ise välja koolitada, aga kahjuks pole töötutel piisavalt motivatsiooni tööle minna. Siin oleks riigi roll välja töötada selline süsteem, mis motiveeriks töötuid tööle minema ning seal ka püsima. Näiteks kui töötu saab abiraha aasta jooksul, siis teda ei motiveeri väga miski tööturul aktiivselt osalema. Kuid kui riik looks töötutele motivatsioonisüsteemi, kus toetuse saaks tööle saamisel ja seal püsimise korral teatud aastate jooksul näiteks intervalliga, siis see oleks tööandjatele ja ka potentsiaalsetele töötajatele endale palju kasulikum.
Toidutööstuste keskmine palk jääb töötleva tööstuse keskmisesele palgatasemele alla ca 7% ja see raskendab veelgi töötajate leidmist. Palgasurve suureneb veelgi, samal ajal on valmistoodangu hinnatase väga madal. Eks ettevõtetel ongi väljakutse, kuidas sellises olukorras endale töötajaid leida – tõstad palka, saad töötajad, kuid pead ka toiduainete hindu tõstma hakkama. Samas on positiivne, et  juhtide ja spetsialistide tööjõuvoolavus on toidutööstustes väike.  

Ingvar Pärnamäe, Eesti Kaitsetööstuse Liit: Tunnetus, et kvalifitseeritud töökäsi on puudu, on mitmete kaitsetööstusettevõtete seast läbi kõlanud, kuigi täpsemat statistikat ei ole hetkel sektoripõhiselt anda. Kaitsetööstuse sektori sees on ilmselt ka erinevused, sõltuvalt konkreetsemast alavaldkonnast. Nt laevaehituses ei ole probleemid ilmselt samad, mis küberkaitse valdkonnas.
Valitsusele julgeks soovitada siin faktipõhist ja emotsioonitut analüüsimist, mis on Eesti majanduse ning elanikkkonna elatustaseme üldine väljavaade, kui me midagi ette ei võta tööjõuturu osas, ning millised on võimalikud lahendusvariandid. Kaitsetööstus saab ilmselt mingi tasemeni pakkuda automaatikat ja autonoomseid platvorme nt droonide, maismaakulgurite või keerukate küberlahenduste näol, asendamaks kaduvaid töökäsi. Kuid kusagilt läheb piir, kus robotid ei saa inimesi (veel) asendada ja on vaja mõelda globaalsete talentide Eestisse meelitamisele, kes aitaksid Eesti majandust edasi viia.

Ago Soomre, Haapsalu Uksetehas: Töökäte puudus on mõnevõrra tuntav, kuid pole hetkel meie ettevõttes veel oluliseks takistuseks ja piduriks saanud. Võõrtööliste keskmise palga nõudest lahti laskmine on väga oluline, sest just madalapalgalisest motiveeritud tööjõust on puudus.

Priit Sarapuu, G4S Eesti: Töökäte puudus on Eesti teenindus-,  sh turvasettevõtetes suur probleem ja võrreldav aastatega 2006 ja 2007. Vabade töökohtade arv  kasvab ja käivitunud on palgaralli, mis on ettevõtjad pannud raskesse majanduslikku olukorda.
AS G4S Eestis oleme suutnud seda probleemi prognoosida ja juba aastad tagasi teinud strateegilised valikud, keskendudes oma töötajate hoidmisele. Kvalifitseeritud töökäte leidmiseks teeme koostööd kutseõppeasutustega. Näiteks Tartu Kutsehariduskeskuses saab sellest aastast õppida turvatehnikuks, mille käigus läbitakse G4S Eesti kui tööandja juures õpipoisiõpe. Õppur saab omale tasustatud praktika ning ettekujutuse reaalsest tööst ja tööandjast. Ettevõte saab uusi töökäsi, kes peale kooli lõpetamist on kohe valmis tööle asuma. 
Valitsus saab ettevõtjaid aidata neid rohkem usaldades ja erinevaid bürokraatlikke takistusi vähendades. Näiteks turvateeninduse valdkonnas võiks kiiremini saada vastuse töötaja karistusregistri päringule, mis tõhustaks oluliselt töötajate värbamisprotsessi. Keelenõuete osas võiks suurem sõnaõigus olla teenuse tellijal, kes otsustab, millise keeleoskusega turvatöötajaid tal vaja on. Täna dikteerivad seda protsessi ranged keelenõuded, mille täitmisega on osades piirkondades isegi riigisektoril endal tegemist.

Tiit Vähi, Silmet Grupp: Ei tunne puudust, sest maksame töölistele  korralikku palka ja tegeleme personali koolitusega nii kohaliku kutseõppekeskuse kaudu kui ka otse töökohtadel.

Mis takistab hetkel enim Teie ettevõtet/sektorit ekspordi suurendamisel ja kuidas sellest takistusest võiks üle saada?

Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liit: Loomulikult takistab väga tugev konkurents toidutootjate vahel eksporditurgudel. Samuti on müügitöö endiselt nõrgavõitu. Täna pusivad kõik omaette, et välisturgudele saada. Mõistlik oleks minna jõulisemalt ja näiteks ühisstendidega messidele, mis võimaldaks oma tooteid tutvustada. Samas on suurimatel toidumessidel eri tootekategooriatele erinevad hallid ja ettevõtted soovivad ikka seal olla, kuhu potentsiaalsed ostjad tulevad.
Samuti on oluline riigi tugi eelkõige suhete loomisel ehk „uste avamisel“ ja sertifitseerimisel. Hea näide on Vietnami turu avanemisest piimapulbri tootjatele, just sarnaseid samme ootavad ettevõtjad riigilt rasketel aegadel ja praegu on toidusektoris rasked ajad. Samuti oleme äraootaval seisukohal Eesti uue brändi osas ning ootused suured, sest Eestit tuntakse isegi Skandinaavias vähe ja kõigepealt pead selgitama, kes me oleme ja kust tuleme. Alles siis jõuad toodeteni.

Ingvar Pärnamäe, Eesti Kaitsetööstuse Liit: Esiteks, kaitsetööstuse valdkonnas prevaleerib protektsionism vaba turu asemel ja poliitika majandusloogika asemel. Siin on enim vaja Eesti riigi tuge selles, et avada uksi poliitilisel tasemel (nt teha kõrgetasemelisi presidendi või ministrite visiite olulistele sihtturgudele, kasutada Eesti saatkondi ja välisesindusi üle maailma) ja sõlmida vajalikke koostöölepinguid riikide vahel. On väga oluline, et Eesti välisesinduste võrgustik töötaks Eesti majanduskasvu ja ekspordi suurendamise nimel igapäevaselt ja põhitööna, nii palju kui see on võimalik.
Teiseks, selleks et üldse eksportida, peab olema olemas see, mida eksportida. Eesti tooted peavad pidevalt uuenema, et konkurentsis püsida. Seetõttu on oluline, et Eesti riik toetaks kasvavalt tootearendust ja innovatsiooni oma toetusmeetmete kaudu. Ka maksusüsteemi tuleks pidevalt analüüsida, et kas tänane maksusüsteem soosib tootearendust ja innovatsiooni kõige paremal võimalikul moel, arvestades seejuures, mida teevad meie peamised konkurendid.
Eksportimisel kaitsevaldkonnas on oluline ka oma koduriigi referentsi olemasolu. Arvestades Eesti jõustruktuuride väiksust, siis ei ole tihti võimalik, et kõiki eksporditavaid tooteid kasutataks ka Eestis. Kuid seda olulisem on mõelda, kuidas läbi katsetamiste ja testimiste anda võimalikult paljudele Eesti toodetele nt “Katsetatud Eesti kaitseväe poolt” või “Heaks kiidetud Eesti politsei poolt” stiilis märgist. Kui Eesti riik ise usub oma tööstuse toodete kvaliteeti, siis julgevad seda toodet suurema tõenäosusega osta ka välisriigid. Ja vastupidi.

Ago Soomre, Haapsalu Uksetehas: Päris uutele turgudele minemisel oleme varasemaga võrreldes ettevaatlikumad (oleme kasutanud varasemalt kaks korda ekspordiplaani meedet ning messitoetust), kuna EAS-i eksporditoetused on oluliselt vähenenud. Üksi, ilma kõrvalise abita, on jõulist sisenemist mõnele uuele välisturule riskantne teha ning arvestades ebakindlust kogu maailmas, käitume pigem alalhoidlikult. Ekspordiplaani või sarnase meetme taastamine võiks olla kõvasti abiks.

Tiit Vähi, Silmet Grupp: Jah, Eesti majandus on stagnatsioonis. SKT aheldatud hindades pole kasvanud viimased kümme aastat. Olen sellest rääkinud kaua, nüüd lõpuks on ka paljud teised saanud nägijateks ja seisak on saanud üldiseks teadmiseks.
Näen tõsist  probleemi selles, et majanduskasv ei ole olnud valitsuse prioriteediks. Ministrid lausa väidavad, et majanduskasvu võib ohverdada julgeolekueesmärkide nimel, nagu ei toetaks heal järjel olev majandus riigi julgeolekut. Ilmselt ei tea need ministrid ei julgeolekust ega majandusest kuigi palju.
Nii Eesti majandusele tervikuna, aga eriti transiidisektorile, põllumajandusele, turismile, ka  ehitusele on kasvu takistuseks sõjahüsteeria ja väga halvad suhted naaberriigi Venemaaga. Kui valmistume sõjaks, millest räägitakse iga päev nii pressis kui ka kõrgete riigijuhtide tasemel, siis pole ju mõtet investeerida ega midagi arendada. Nii seisamegi, käed rüpes, ei investeeri, ei sponsoreeri, vähendame koosseise.
Ka välisinvesteeringud Eestisse on viimastel aastatel vähenenud, sest tupikmaa Eesti pole atraktiivne.
Loomulikult on takistuseks kõrged tööjõumaksud. See mõjutab eelkõige tootvat sektorit, mis on sisuliselt välja surnud.
Eesti  on saanud EL-i toetusi, mille  jagamine EAS-i kaudu pole tõstnud majanduskasvu. Miks? Riigikontrollil tuleks teha audit viimase viie aasta EAS-i toetuste jagamise kohta ettevõtete kaupa koos informatsiooniga, mis on saanud toetust saanud ettevõtetest ja milliste äriühingute äriplaan on seisnudki vaid toetuste kasutamises. Niisugune informatsioon tuleks avalikustada.

Tarmo Kattago, Eesti Karusnahaliit: Tunnustame maaelu- ja keskkonnaministeeriume, kes oma hiljutiste otsustega otsustasid toetada karusloomakasvatuse jätkamist Eestis. Tingimusteks on loomulikult, et farmerid järgivad täpselt loomade heaolu ja keskkonnanõudeid. Tegemist on pikkade traditsioonidega loomakasvatusvaldkonnaga, mis ei küsi toetusi, kuid sellest hoolimata ekspordib umbes 99% toodangust, pakub tööd maarahvale ja mitmekesistab põllumajandussaaduste eksporti. Loodetavasti leidub nüüd ettevõtjaid, kes asuvad uusi farme rajama ja võimaldavad kodumaal tööd leida sadadel praegu Soome farmides töötavatel eestlastel.