Ettepanekud valitsusele tööjõuturu reformiks

Tööandjate Keskliidu ettepanekud valitsusele tööjõuturu reformiks 


3. septembril 2003 toimus Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindajate ning valitsuse liikmete vaheline ümarlaua kohtumine. Kohtumine leidis aset vastavalt ettevõtlusorganisatsioonide ja valitsuse vahel sõlmitud koostöömemorandumile.

Eesti Tööandjate Keskliidu materjalid 03. septembri 2003 ettevõtjate ja vabariigi valitsuse ümarlaua teemade tutvustamiseks

Eesti Tööandjate Keskliidu lähiaastate peamiseks prioriteediks on Eesti tööjõuturu olukorra parendamine. Peame Eesti jätkuvalt kõrge tööpuuduse ning kvalifitseeritud tööjõu defitsiidi põhjuseks tööjõu käibekulude (s.o. töötaja tööle võtmise ning koondamisega kaasnevad kulutuste) ja jooksvate tööjõukulude kõrge taset ning kutseharidussüsteemi mittevastavust tööturu vajadustele.

Olukorra parandamiseks tööjõuturul tuleb senisest enam leevendada tööandjate koormisi töökohtade loomisel. Tööandjate hinnangul tuleks lisaks jooksvate tööjõukulude vähendamise plaanile kaaluda ka muude tööga kaasnevate kulutuste vähendamist. Tulumaksust tuleks vabastada tööandja kulutused, mis tehakse töötajate koolitamiseks, töötajate tervise edendamiseks ning tööle transportimiseks.

  • Tööandja kulutused, mis tehakse töötajate tervise edendamisele ja parandamisele (sh hambaravile, taastusravile, tegelemisele kehakultuuri ja tervisespordiga) summas kuni 10 000 krooni töötaja kohta aastas loetakse ettevõtluskuludeks ning ei kuulu maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga.

  • Tööandja kulutused, mis tehakse töötajate koolitamiseks, loetakse ettevõtluskuludeks ning ei kuulu maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga alljärgnevalt:

    • tasemekoolitusele Täiskasvanute koolituse seaduse tähenduses – summas kuni 20 000 krooni töötaja kohta aastas;

    • vabahariduslikule koolitusele Täiskasvanute koolituse seaduse tähenduses – summas kuni 10 000 krooni töötaja kohta aastas

  • Ettevõtte töö tagamiseks vajalikud tööandja kulutused töötajate transpordiks ettevõttesse (töötajate organiseeritud veoks) loetakse ettevõtluskuludeks ning ei kuulu maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga.

Sarnaselt tööle võtmise kuludele tuleks paindliku ning madala tööpuuduse määraga tööjõuturu loomiseks vähendada kulusid töötajate koondamisel. Arvestades asjaolu, et viimastel aastatel saavad koondatud töötajad lisaks tööandjate poolt makstavatele koondamisrahadele hüvitist ka Töötukassast, on üldised kulud koondamistele vastupidiselt tõusnud. Tööandjate hinnangul võiks sellest tulenevalt kaotada tööandjatele seadusega kehtestatud koondamishüvitised ning asendada need Töötukassa poolt väljamakstavate töötuskindlustushüvitistega. Soodne võimalus selleks on tekkinud seoses Töötukassa järjest kasvavate reservidega ning uue töölepingu seaduse väljatöötamisega.

Tööandja kohustuseks jääb maksta valuraha 1 kuupalga ulatuses

Töötukassa asub pärast ühekuulise ooteperiood möödumist maksma hüvitisi, mille suurus on 75% eelnevast töötasust olemasolevate piirmääradega (kolm vabariigi keskmist palka)

Hüvitise maksmise kestus sõltub tööstaazist (180 kuni 360 päeva)

Kaotatakse kehtiv kollektiivsete koondamiste hüvitamine

Lisaks tööjõu käibekulude vähendamisele tuleb tööjõunõudluse stimuleerimiseks luua turunõudlusele vastav kaasaegne kutseõppeasutuste võrgustik, mis suudaks pakkuda kõrgel tasemel taseme ning täiend- ja ümberõpet. Koos õppeasutuste reformiga peab samal ajal kaasnema ka riikliku koolitustellimuse prioriteetide muutumine senisest enam kutseõppe kasuks.

Haridusministeeriumi poolt seatud eesmärkide kohaselt peab kutseharidussüsteem olema:

  • Atraktiivne – s.t. õpilastel on soov, huvi ja kasu õppida
  • Paindlik – s.t. süsteem kohaneb kiiresti tööturul/ühiskonnas toimuvate muutustega
  • Kättesaadav – s.t. kõigile sihtgruppidele on tagatud võimalused õppimiseks
  • Ajakohane – s.t. koolitus vastab kaasajale, koolituse sisu vastab tööturu nõuetele
  • Tulemuslik – s.t. süsteem toimib efektiivselt ja püstitatud eesmärgid saavutatakse
  • Kvaliteetne – s.t. koolitatud tööjõud on tööturul konkurentsivõimeline.

Kui jälgida püstitatud eesmärke, siis ilmselt üheski valdkonnas, peale kättesaadavuse, pole reformi toimunud. S.t. hariduse kättesaadavuse nimel on kannatanud nii kvaliteet kui ajakohasus, mis kokkuvõttes on vähendanud kutseõppe atraktiivsust. Et kõik eesmärgid töötaksid ideaalselt koos, peaks investeeringuid koolidesse (nii materiaalsesse ressurssi kui inimressurssi) mitmekordselt suurendama. Kui lähtuda eeldusest, et sellist investeerimisotsust ei tehta, tuleb leida võimalusi olemasoleva ressursi otstarbekamaks kasutamiseks. Eelkõige tuleb loobuda mõttekrambist, et kutsehariduse kättesaadavus tähistab võimalust saada haridus võimalikult kodukoha lähedal. See on viinud olukorrani, kus regionaalsuse põhimõttel hajutatud koolid õpetavad väikeste gruppidena korraga mitut kutseala valdkonda.

Kokkuvõttes iseloomustab kutseharidussüsteemi äärmine killustatus ning ebaratsionaalsus. See ei ole võimaldanud tekitada kutseõppeasutustest korralike tõmbekeskusi, kes suudaksid üheaegselt tagada nii õpetajate kvaliteetset ettevalmistust, õppevahendite kaasajastamist, normaalseid olmetingimusi jne. Süsteemi vildakus tuleneb pearaha süsteemist, mis ei arvesta kutseõppeasutuste lõpetanute töötuks jäämise protsenti ega ka hulka, kes tõepoolest saavad tööd õpitud erialal.

Ettepanekud olukorra parendamiseks:

  • Muuta koolid juriidilisteks isikuteks, kes otseselt ei allu haridusministeeriumile (sarnaselt ülikoolidega), mis võimaldaks haridusministeeriumil tegeleda sotsiaalabi küsimuste lahendamise asemel hariduse sisuliste küsimustega
  • Muuta kutsehariduse riikliku rahastamise põhimõtteid (mitte sisseastunute arvust lähtudes, vaid tööle saanutest lähtuvalt)
  • Arvestades Eesti suurust, mitte õpetada ühte valdkonda killustatult kümnes koolis, vaid maksimaalselt kolmes-neljas (luua koolituskontsernid ning piirkondlikud koolituskeskused). Ettepanek võimaldaks suunata valdkonna õpetamise arenguks vajalikku raha palju efektiivsemalt
  • Tagada õppuritele normaalsed sotsiaalsed garantiid juhuks kui õppima tuleb minna kodukohast kaugemal (s.t. kui tuleb elada internaadis)
  • Tellida riiklikud õppekavad ettevõtlusorganisatsioonidelt (sarnaselt nagu kutsestandardid) ning tasustada see tegevus
  • Koostada riiklik koolitustellimus arvestades Eesti majanduse perspektiivseid harusid tuginedes sealjuures ettevõtlusorganisatsioonide poolt väljaselgitatud ettevõtjate vajadustele tööjõu osas