Tööandjate Keskliidu seisukohad kõrgharidusstrateegia eelnõu osas

Eesti Tööandjate Keskliidu kiri Haridus- ja Teadusministeeriumile, 29.11.05

ÄRAKIRI

Arvamuse esitamine Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 eelnõule


Eesti Tööandjate Keskliit teeb ettepaneku muuta kõrgharidusstrateegia eelnõud vastavalt alltoodud märkustele.  Sisuliselt kattuvad need 26. septembril 2005. a esitatud parandusettepanekutega, mida kahetsusväärselt seni arvesse võetud ei ole.

Kõnealuse strateegia põhimõtted näevad ette, et Eesti kõrgharidussüsteemi areng peab toetama Eesti sotsiaal-majanduslikku progressi, suurendama riigi konkurentsivõimet ja suutlikkust rahvusvaheliseks koostööks. Strateegilise eesmärgina nähakse Eesti ühiskonna vajaduste rahuldamist kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu järele ja kõrgharidussüsteemi kujunemist oluliseks innovatsiooni allikaks.  Samas eirab eelnõu kohati nimetatud eesmärke.

Strateegia lähtekohtades puudub selgelt sõnastatud seisukoht hariduse tööturuga seostamise vajalikkusest.  Punkt 4 näeb lahendusena informeerimist ja kutsenõustamist, hetkel see tulemusi ei anna ning tööandjad ei pea nö pehmeid meetmeid ainsatena piisavaks.  Punkt 3 eesmärkides näeb vajadust kõrghariduse pakkumiseks vähemalt 50-le protsendile üldkeskhariduse omandanutest.  Isegi kui 50% on minimaalne mõistlik suurus, tuleb välja öelda ka maksimum, millest alates võib kõrghariduses rääkida ületootmisest.  Ses kontekstis peab samuti hindama kõrgkoolide võrgu võimekust kvaliteetse õppe pakkumisel.

Tegevussuund 1:  kõrghariduse seostamine Eesti ühiskonna vajaduste ja tööturu ootustega.

Võrdselt olulised riigi arengu seisukohalt on tudengite (horisontaalne) jaotus erialati ja kõrghariduse (vertikaalne) jaotus õppeastmeti, samuti üldine õppurite jaotus haridustasemeti.  Viimase kümnendi plahvatuslik areng kõrghariduses pärsib teiste haridusliikide arengut ja on kaasa toonud ressurside ebaefektiivse kasutamise, kuna kõrghariduse väljund ei vasta tööturu nõudmistele.

Riiklik koolitustellimus ei taga hetkel kõrghariduse vastavust tööturu vajadusega, kuna enamik tudengeid (tasulised õppurid) valib õpitava eriala sõltumatult riiklikust tellimusest.  Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule praegu ja lähitulevikus probleeme tekitav kõrghariduse omandanute struktuurne jaotus õppevaldkonniti/õppesuuniti (seda kõigil kõrghariduse tasemetel) on äärmiselt oluline ebakõla.  Probleemi lahendamiseks tuleb tudengite toetusmehhanismid (õppelaen, õppepuhkus, õppetoetus) otseselt siduda:  a) riikliku tellimuse raames õppijatega, b) töötajate tasemeõppega, mille eest tasub tööandja.  Teise variandi osas toetama ka strateegia seiskohta selle väljaarvamiseks erisoodustuste hulgast (tegevus 3).  Mõlemil mainitud juhul lähtutakse konkreetsest vajadusest tööjõuturul.  Ülejäänud hariduse omandamine lähtub erahuvist, mille toetamine on piiratud ressursi tingimustes ebaloogiline.  Taoliselt on võimalik vahendite efektiivsem kasutamine kõrghariduse siseselt, vabanevate ressurssidega saab parandada kvaliteeti.  Lisaks tuleb paariaastase perioodi järel hinnata toodud meetmete mõju ja vajadusel astuda täiendavaid samme tööturuga kooskõlas oleva kõrghariduse saavutamiseks.

Reaalne lahendusvariant on ka üleminek (osaliselt) tasulisele kõrgharidusele kõigi tudengite jaoks.  Kui õpe muuta tasuliseks, vastutab iga õppija ise oma investeeringu eest.  Kehvemate majanduslike võimalustega tudengitele laenude tagamise korral on see teostatav.  Leiame, et 4. tegevussuuna all tuleb see perspektiiv üheselt sõnastada, eriti arvestades, et strateegia käsitleb kümneaastast perioodi, mille jooksul selline muudatus tõenäoliselt aset leiab.

Riikliku koolitustellimuse praegune koostamisskeem ei võimalda läbimõeldud tellimuse jaotust haridustasemeti.  Väljundit tööjõuturule omavad nii kõrg-, kutse- kui ka tööalaste kursuste näol mitteformaalharidus.  Esimese sammuna tuleb tööturu analüüsi- ja prognoosisüsteem (tegevus 1) kujundada selliseks, et see tagaks majandussektorite lõikes info erineva kvalifikatsioonitasemega tööjõu vajaduse kohta.  Kõrghariduse siseselt võib näiteks tuua doktoriõppe, mille väljund ei kata Eesti ühiskonna vajadusi.  Lisaks puudub praegu prognoosides regionaalne aspekt, mis pole ehk esmatähtis kõrghariduse kui tasemehariduse seisukohalt, kuid haridussüsteemi tervikuna tööturuga kohandades on see vältimatu.  Tööandjate hinnangul on ülepaisutatud ja ohjamatu nii avaliku sektori kui erakõrgkooolidesse vastuvõetavate üliõpilaste arv.  Kui suurt hulka kõrgharidusega inimesi tegelikult Eesti ühiskond ja tööturg vajab, saab selguda vaid kvalifikatsioonitasemeid arvestava tööjõuvajaduse prognoosi kaudu.  Kaaluma peab ka kõrgkoolide juures toimuva täiend- ja ümberõppe detailsemat lahtikirjutamist.  Hetkeolukorras on mainitud puuduste tulemuseks muuhulgas kutsehariduse kiratsemine. Nii prognoosid kui ka valdkondlikud arengukavad peavad võimaldama haridussüsteemi käsitlemist/planeerimist tervikuna. 

Kutse- ja karjäärinõustamise arendamine pole siiani tulemust andnud.  Töö killustatuse põhjusena nähakse seni tehtu projektipõhisust (mis oma olemuselt ei taga järjepidevust).  Kui edaspidi jääb tegevuse põhiliseks läbiviijaks SA Innove Karjäärinõustamise Teabekeskus, mille tegevus on projektipõhine, näeme probleeme jätkumas.  Toetame riikliku terviklahenduse käivitamist (tegevused 2 ja 8), mille üks strateegilisi valdkondi peab olema koostöö kutse-, ameti- ja ettevõtlusliitudega ning ettevõtete kaasamine.

Tegevussuund 3:  õppekavaarendus ja rahvusvahelistumine.

Loetelusse tuleks lisada tegevus, mille kohaselt selgitatakse välja erialad, mille õppe korraldamine Eestis pole otstarbes ja mil viisil võiks olla korraldatud/soodustatud Eesti kodanike õpe neil erialadel väliskõrgkoolides.

Tegevussuund 4:  rahastamissüsteemi uuendamine.

Eesmärgiks seatud rahastamise maht 1.3% SKP-st võib olla mõistlik.  Samas, toetame ettepanekut vaid juhul, kui kokku lepitakse osakaalud ka teiste haridusliikide rahastamisel.  Riikliku koolitustellimuse (tegevus 1) süsteemi kirjeldamisel tuleb selgelt välja tuua, et arvestatakse lõpetanute rakendatust tööturul õpitud või sellele lähedasel erialal.  Laiemas plaanis vajab mitmeaastate tulemuslepingute süsteemi käivitamine põhjalikumat arutelu.  On küsitav, kui paindlikult suudab kirjeldatu arvestada tööturul ja demograafilises olukorras toimuvaid muudatusi.  Praeguste probleemide jätkumisel tähendab taolise pikaajalise garantii andmine lepingute ja SKP protsendi kaudu äraelamist teiste haridusliikide arvelt.

Kaaluda tuleks ka õppejõudude tasustamist (ja motivatsiooni) puudutava tegevuse lisamist.  Õppejõudude kaadri uuendamise ja arengu seisukohalt on see vältimatu.


Tervikplaanis toetame ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt esitatud kriitikat.  Ülaltoodud märkuste mittearvestamisel ei pea me kõrghariduse arendustegevust läbimõelduks ega põhjendatuks ning ei toeta strateegiat kinnitamist.  Dokument ei tohi eirata olulisi probleeme.

Allakirjutanud Tarmo Kriis, juhataja

Thor-Sten Vertmann 699 9308