Pöördumine Riigikogu majanduskomisjonile


Eesti Tööandjate Keskliit on korduvalt juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu majanduskasvu aeglustumisele ja sellega kaasnevatele probleemidele 2006. aastast alates. Oleme ka pidevalt välja pakkunud omapoolset tegevuskava negatiivsete stsenaariumide rakendumise ärahoidmiseks ja majanduse kiireks elavdamiseks.

2007. aasta jaanuaris avaldas Eesti Tööandjate Keskliit „Tööandjate Manifesti aastateks 2007–2011“, kus juba siis juhiti tähelepanu eesseisvale majanduse langusperioodile ja tehti omapoolsed ettepanekud majandusarengu ja sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks. 2008. aasta märtsiks töötas Eesti Tööandjate Keskliit välja poliitikadokumendi „Eesti Tööandjate Keskliidu tööstuspoliitikaalased lähtekohad ja ettepanekud Eesti tööstuse arengule kaasaaitamiseks“, kus astuti järgmine samm ja anti hinnang Eesti tööstuse seisundile ning tehti taas omapoolsed ettepanekud olukorra parandamiseks. Nüüd on Eesti Tööandjate Keskliit oma liikmete – nii majandusharuliitude kui ettevõtjate – hulgas läbi viinud järjekordse küsitluse, et koondada ettevõtjate seisukohad Eesti majanduse hetkeseisu kohta ja ettevõtjate ettepanekud Eesti majanduse elavdamiseks.

Loodame, et tänases olukorras, kus Eesti Tööandjate Keskliidu ja majandusringkondade tähelepanekud majandusolukorra kohta on osutunud reaalsuseks, võtab riik ettevõtjate häält kuulda ja koostab vajalikud sammud majanduse elavdamiseks.

Tuginedes viimase põhjaliku küsitluse raames oma liikmetelt saadud arvamustele ja ettepanekutele toome järgnevalt esile ettevõtjate hulgas esile toodud majanduse arengut takistavad kitsaskohad ning pikaajalised meetmed ettevõtluskeskkonna soodsamaks kujundamisel. Vajadusel oleme valmis neid täpsustama ning täiendama konkreetsete alameedetega.

Eesti Tööandjate Keskliidu liikmete ja volikogu nimel,


Enn Veskimägi                                                                 Tarmo Kriis
Volikogu esimees                                                              Juhataja
       

1. Valitsussektori kulud ja fiskaalpoliitika

Eestis valitsemissektori kulud on väljunud kontrolli alt, mis on eelnevate aastate protsüklilise fiskaalpoliitika otsene tagajärg. Investeeringute tase on langenud alla kümnendiku valitsemissektori kuludest ning eelnevate perioodide maksude ülelaekumisi on kasutatud jooksvate kulude suurendamiseks, mida negatiivse majanduskasvu tingimustes on keeruline tagasi pöörata. Eesti peab järjekindlalt taotlema tasakaalus riigieelarve poliitikat. Lubamatu on reservide (v.a. sihtotstarbelised reservid) vahendite kasutuselevõtt prognoositavate tsükliliste mõjude tasandamiseks või valimislubaduste elluviimiseks.

Avalik sektor on reeglina suhteliselt tõhus, kuni ta ei ole suurem kui kolmandik sisemajanduse kogutoodangust. Nagu näitavad empiirilised uuringud, toob avaliku sektori paisumine üle selle taseme üsna vähe ühiskondlik-majanduslikku tulu. Ületanud tõhususe taseme, on valitsemissektori kulutuste kasvul negatiivne mõju majanduskasvule, tuues kaasa ka investeeringute alanemise ja tööturu probleemid pikemal perioodil. Sellest tulenevalt tuleks keskpikas perspektiivis taotleda valitsemissektori kulude vähendamist vähemalt 33%-ni sisemajanduse kogutoodangust.

Tulenevalt Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga ja eurotsooni domineerivast rollist meie väliskaubanduses, on ettevõtjate jaoks tähtis vähendada majandustegevusega kaasnevaid kulusid. Vahetuskursiga on seotud nii tehingu- kui võõrkapitali kulu. Seetõttu on Eesti võimalikult peatne üleminek eurole ettevõtjate huvides. Euroopa Liiduga ühinemisel 2004. a kevadel võeti Eesti valitsuse ja keskpanga poolt strateegiline suund tagada riigi tehniline valmisolek eurole üleminekuks 2006. aastal, mis pidi teostuma 1. jaanuaril 2007. Praegu aga on selgusetu nii Eesti valmisolek selleks kui ka eurole ülemineku aeg. Riik peaks seega kiiremas korras koostama ja avalikustama uue kava eurole üleminekuks (soovitavalt hiljemalt 2012 aastaks). Selleks tuleks riiklikul tasemel ette näha meetmed inflatsiooni aeglustamiseks. Vältida tuleb aktsiisimaksude tõstmist tänaselt tasemelt, samuti tuleb analüüsida elektrihinna järsu tõusu mõju tarbijahindadele lähiaastail.

2. Tõhus riigihaldus koosmõjus e-riigi arendamisega

Kriitilise tähtsusega on haldusterritoriaalse reformi läbiviimine, e-riigi sisuline rakendamine ning selle tulemusena avalikus sektoris hõivatute osakaalu vähendamine. Telekommunikatsiooniettevõtted näevad võimalust majanduse ja riigi tõhustamiseks, kasutades infotehnoloogilisi vahendeid ja liikudes oluliselt kiiremini tõeliseks infoühiskonnaks. Nii näiteks panustab Eesti Telekom koos oma tütarettevõtetega juba täna kodanike ühendamiseks internetiga (sihtgrupp 100 tuh interneti mittekasutajat) ja on algatanud raamprojekti infoühiskonna võimaluste loomisest kõigile. Riik peaks läbi struktuurfondide panustama  kodanike koolitusele ja uute, kasutajasõbralike rakenduste arendamisele, et riigi ja kodanike vahel tekiks uuel tasemel sidusus. Enne uute infotehnoloogiliste lahenduste rakendamist, tuleks otsustada, millised funktsioonid on riigil üldse vajalikud ja milliseid tuleb muuta. Tehnoloogilist on juba täna väga palju võimalik lahendada (Eestil on väga hea IT infrastruktuur, ID ja mobiilne ID, mitmed head andmebaasid, X-tee ja teised E-riigi komponendid), kuid puudub tahtmine viia läbi jõulisi muudatusi, mis tooks kodaniku riigile lähemale ja muudaks riigi õhemaks.

Kiiresti tuleb taastada dialoog ettevõtlusorganisatsioonide ja riigi institutsioonide (eelkõige ministeeriumid ja nende allasutused) vahel. Riigiametid peavad ennast pöörama näoga ettevõtjate poole ning vastupidiselt levinud praktikale looma ettevõtlusele võimalikult soodsad tingimused. Täna on ettevõtjatel tõsiseid probleeme koostöö osas mitmete riigiametitega (nt Maanteeametiga, kes on otseselt asunud ettevõtlusvabadust piirama, kehtestades põhiseadusega vastuolus olevaid liikluspiiranguid raskeveokitele). Riigi institutsioonide võrk, funktsioonid ja haldussuutlikkus tuleb kriitilise pilguga üle vaadata ja vähendada nii riigi institutsioonide arvu kui ka halduslikke regulatsioone ja piiranguid. Majanduslanguse tingimustes tuleks vältida stsenaariumi, kus riigieelarve täitmise nimel võetakse kasutusele nn jõumeetmed – nt võimalike rikkumiste otsimise ja nende eest maksimaalsete trahvide määramise näol, sõltumata teost ja selle raskusastmest.

Ettevõtete asutamist võiks veelgi lihtsustada ja rohkem tuleb panustada võrdsesse konkurentsi. Arendades edasi ettevõtete lihtsat asutamist kombineerituna meie tulumaksusüsteemiga aitaks see Eestisse meelitada uusi välisettevõtteid. Ettevõtete asutamisel võiks näiteks aktsepteerida inglisekeelseid dokumente.

3. Maksukeskkond

Ettevõtluskeskkonna stabiilsuse ning atraktiivsuse säilitamiseks tuleks üldine maksukoormus külmutada ning langetada edaspidi 30%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Maksupoliitikas ei tohi riik teha järske muudatusi ning oluliste maksumuudatuste vastuvõtmise ja jõustamise vahele peaks jääma vähemalt 12 kuud. Ainult stabiilse maksupoliitikaga on võimalik planeerida pikaajalisi investeeringuid ja hoida tootlikkuse tõstmiseks Eesti välisinvesteeringute jaoks atraktiivsena. Ettevõtlusele on vajalik selge ja lihtne maksupoliitika, maksustamine erinevate tarbimismaksude – erisoodustuste, automaksude, aktsiiside, käibemaksu erisuste jne kaudu ei lihtsusta maksusüsteemi ega anna ettevõtlusele vajalikku signaali maksukeskkonna püsimisest. Otsustavalt tuleb vähendada sotsiaalmaksukoormust, seda eriti kõrgelt tasustatud tööjõule ning välismaalastele (kaaluda võiks nn sotsiaalmaksu ülemmäära kehtestamist).

Käibemaksu osa maksustruktuuris ei tohi suurendada. Käibemaksuerisuste kaotamine kahjustab otseselt rahvusvahelisele maksukonkurentsile avatud majandussektorite konkurentsivõimet. Näitena võimaliku majutusteenuse käibemaksumäära tõstmisele 18%-ni järgneb majutushindade tõstmine ning turistide arvu vähenemine. Kuna Eestis on välisturismil tuntav mõju siseriikliku nõudluse kujundamisele, siis kokkuvõttes viiks turistide vähenemine riigi maksutulude vähenemisele ja seda olukorras, kus Eesti riik investeerib koos Euroopa Liiduga sadu miljoneid kroone Eesti tuntuse tõstmisse ja turismi infrastruktuuri arengusse.

Eraldi tähelepanu tuleks pöörata nn ressursimaksudele. Eksportiva tööstussektori arenguks on vältimatult vajalik kohaliku loodusressursi kättesaadavus. Eesti metsaomanikele võiks luua metsa majandamiseks palju soodsamad tingimused – vabastades erametsaomanikud tulumaksukohustusest. Tulumaksuseaduse muutmine füüsilisest isikust metsaomanikule maksuvabastuse loomise kaudu ei vähendaks riigi tulusid, vaid pigem kasvataks neid (2006 aasta andmetele tuginedes annaks 1 miljoni tihumeetri puidu töötlemine 670  miljonit krooni lisandväärtust ja 220 miljonit krooni maksutulu, millele lisanduks metsa ülestöötamiselt lisanduv maksutulu).

Keskkonnaministeeriumi koostatud „Keskkonnatasude arendamise kontseptsiooni aastateks 2010–2015“ eelnõu näeb ette olulise keskkonnatasude tõusu. Sisuliselt tähendab see 2009. a kehtinud tasumäära kolmekordistumist 2015. aastaks. Keskkonnatasude oluline tõus tootmise otsekuludes mõjutab põlevkiviõli hinda ja konkurentsivõimet võrreldes teiste energiakandjatega. Keskkonnatasude tõstmisel sedavõrd suures ulatuses ei võimalda Eestis välja arendada tõeliselt ekspordivõimekat põlevkivikeemiatööstust, mille perspektiivikus kerkinud naftahindade valguses on eriti kõrge. Samuti on oluline kaubelda võimalikud soodsad tingimused peale käesoleva CO2 kauplemisperioodi lõppu alates 2013. aastast põlevkivi töötleva tööstuse ettevõtetele.

Kehtiv vedelkütuse erimärgistamise seadus ei ole kooskõlas ELi direktiividega ega võimalda eriotstarbelise diislikütuse kasutamist sõidukitel, mis ei ole küll mõeldud avalikel teedel kasutamiseks, kuid mille kasutusala ei lange metsanduse, kaevanduse ega ehituse valdkondadesse (nt sadamaoperaatorite poolt stividoritööde teostamine). Samuti ei ole ELi direktiividega kooskõlas fakt, et eriotstarbelise diislikütuse lubatavate kasutusalade hulgas on metsanduses kasutatavad sõidukid seotud põllumajandusega ning, et seadusest on välja jäetud metsanduses kasutatavad masinad.  Eriotstarbelise diislikütuse lubatud kasutusalad tuleb viia vastavusse EL direktiividega, laiendades eriotstarbelise diislikütuse kasutamise alasid ja võimaldades samalaadsetel tingimustel eriotstarbelist diislikütust kasutavatel ettevõtetel rakendada ka tavapärasest aktsiisimäärast madalamat aktsiisimäära. Samas säiliks endiselt põhimõte, et eriotstarbelist diislikütust võivad kasutada vaid teatud sihtrühmad.

4. Investeeringud

Tõukefondide vahendite jaotusstruktuur tuleks üle vaadata ja olulisemalt enam rahasid tuleks suunata reaalinvesteeringutesse (tööstusseadmed, infrastruktuur) ja tunduvalt vähem pehmetesse projektidesse nagu koolitus, konsultatsioonid, mainekujundused, turu-uuringud jmt. Praegusel ajal, kus projekteerimise ja ehitamise hinnad on saavutanud optimaalse taseme ning töid on võimalik teha väga kvaliteetselt, tuleks tõukefondide vahendeid suunata maksimaalselt ettevõtluse arenguks olulise infrastruktuuri väljaehitamiseks.

Riik võiks välja töötada ka tõukefondide vahenditele tugineva rahastamise skeemi, kus kohalikud omavalitsused ja riik looksid nö ettevõtluspiirkondi – kogu vajaliku infrastruktuuri ja tootmishallidega välja ehitatud logistiliselt vajalikus kohas paiknevaid tööstuskülasid. Nendes ettevõtluspiirkondades võiks ettevõtjatele pakkuda oma äritegevuse jaoks pikaajalisi finantseerimisskeeme koostöös Eesti ja välisriikide krediidiasutustega. Sellised ettevõtluspiirkonnad aitaksid luua uusi töökohti ja tekitaksid lisaväärtust just regionaalselt sobivatesse piirkondadesse ja annaksid nende piirkondade arendajatele tööd.

Infrastruktuuri objektide investeeringute kava tuleb ümber vaadata ja keskenduda senisest enam  investeeringutele Tallinnasse ja Harjumaale. Olukorras, kus 60–70% Eesti majandusest on koondunud Tallinna ja selle ümbrusesse, peab selles piirkonnas kõik logistiliselt veatult toimima. Tööjõu mobiilsuse jaoks vajaliku ühistranspordi arengus tuleks lähiaastate prioriteediks seada bussitranspordi kui kõige kuluefektiivsema ühistranspordiliigi eelisarendamine, korrastades selle jaoks ühistranspordivõrgu ning tagades selle toimimiseks vajaliku läbipaistvuse ja efektiivsuse.

Riik peab tagama energiasõltumatuse. Selleks tuleks rajada kas Baltikumi või Eesti-Soome ühistööna vähemalt üks tuumajaam ning selle ettevalmistavate tegevuste s.h. vajaliku seadusandluse väljatöötamisega tuleb alustada koheselt. Jätkuvalt tuleb investeerida põlevkivitehnoloogiate arendamisse kuivõrd keskpikas perspektiivis ei ole põlevkivienergeetikale käegakatsutavat alternatiivi.

5. Tööturg

Eesti peab suurendama paindlikkust töösuhetes. Koheselt tuleb lõpule viia sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel kokkulepitud individuaalsete töösuhete reform. Eesti tööturuinstitutsioonid Eesti Töötukassa ja Tööturuamet tuleb ühendada ühtseks avalik-õiguslikuks tööturuasutuseks ning kriitiliselt tuleb üle vaadata kehtivate tööturuteenuste asjakohasus ning efektiivsus. Tagamaks investeerimiskeskkonna stabiilsus tuleb läbi viia kollektiivsete töösuhete reform, millega määratletakse selgemalt ametiühingute streigiõigus ning vastutus ebaseaduslike tööseisakute eest. Täpsustada tuleb riikliku lepitaja õigusi ja kohustusi töötülide lahendamisel.

Tööhõive suurendamiseks tuleb soodustada paindlike töövormide (tähtajaline töö, osaajaga töö, kaugtöö ja renditöö) kasutamist. Suurendamaks naiste osalemist tööelus tuleb edendada lastehoiuvõimalusi. Vanemahüvitise seadusandlus tuleb muuta paindlikumaks.

Eesti tööturg tuleb avada. Välismaalaste kaasamist tuleb igati soodustada ning regulatsioone veelgi lihtsustada (arvestades ka EL vastavate initsiatiiviga nn blue card süsteemi rakendamiseks).

Eesti palgapoliitika peab jääma detsentraliseerituks; loobuda tuleb riikliku alampalga mõistest.

Juba lähiaastatel halveneb sündivuse langemisest tulenevalt olukord meie tööturul.  Pensioniealiste suhe tööealisse elanikkonda võib suureneda 65%-ni aastaks 2050 (s.o. peaaegu kahekordne tõus). Nn vanadussõltuvuse määra tõusu tagajärjel tuleb Eestis praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi pankroti vältimiseks tõsta järsult sotsiaalmaksu või tuua sisse massiliselt välistööjõudu.  Samal ajal jäi 2004. aastal 42% pensionile minejatest pensionile enne üldist pensioni-iga. Kaaluda tuleb eripensionide ja väljateenitud aastate pensionide vähendamist ning täiendavate motivatsioonitegurite loomist eakate töötamiseks. Üldine vanaduspensioniiga tuleks järk-järgult tõsta 67 eluaastani ning suurendada tööjõust väljumise keskmist vanust 65 aastani 2010.aastaks.

6. Hariduskorraldus

Tööturul tekkinud probleemide lahendused ja Eesti tööjõu konkurentsivõime sõltuvad meie haridussüsteemi ülesehitusest. Haridussüsteemi killustatus ja üldpildi puudumine on loonud ebaterve konkurentsi erinevate haridusliikide ja õppeasutuste vahel.  Üldharidussüsteem soosib liialt õpingute jätkamist gümnaasiumis, nõrgestades sellega kutseõppeasutuste potentsiaali keskhariduse pakkumisel. Nõrgalt on seotud tööturule otsest väljundit omavate kutse- ja kõrgkoolide lõpetajate planeerimine. Omandivormide erinevuse tõttu on tekkinud ebavõrdne areng üld-, kutse- ja kõrghariduse valdkondade rahastamisel.

Riigi hariduskorraldust tuleb muutma hakata üldharidussüsteemist. Esimese sammuna tuleks põhikoolid eraldada gümnaasiumitest ning seada nn teise taseme haridusele (gümnaasiumid ja kutsekoolid) ühtne lävend. Põhikoolijärgsesse kutseõppesse suundujate arv peab tõusma tänaselt 30%-lt vähemalt 40%-ni. Jätkuvalt tuleb suurendada õppekoha maksumust kutsehariduses, et tagada kutsekoolide rahuldav materiaal-tehniline baas.

Tööõpetuse, infotehnoloogiliste- ja reaalainete õpetamine üldhariduskoolides ning noorte kutse- ja karjäärinõustamine laiemalt tuleb võtta senisest põhjalikuma tähelepanu alla. Praegu on noorte kutse- ja karjäärinõustamine laialivalguv ja vastutus on hajutatud erinevate riigi institutsioonide vahel. Täiskasvanuhariduses tuleks panustada pehmete erialade inimeste ümberõppesse nii kutseõppeasutuste kui ka kõrgkoolide baasil.

Järgmistel aastatel iseloomustab kõrgharidusmaastikku keskkoolilõpetajate arvu järsk kahanemine, mis sunnib kõrgkoole kergendama vastuvõtutingimusi. See pole kooskõlas ühiskonna vajadustega. Arvestades õppurite arvu vähenemist, tuleb paratamatult suurendada ühe õppekoha maksumust, kuid seda eelkõige tööturu seisukohalt vajalikes valdkondades. Piiratud ressursside tingimustes tuleb valmistuda osalise õppemaksu kehtestamiseks, nähes samas ette finantsabi majanduslikult kehvas olukorras olevate õppurite toetamiseks.

Paljudes traditsioonilistes majandusharudes nõuab tänapäeval tööülesannete täitmine töötajatelt IKT alaseid teadmisi. Seetõttu tuleb haridussüsteemis tagada lisaks üldisele kirjaoskusele ka konkreetselt tulevase tööga seotud arvutioskuste omandamine. Vähene IKT alane ettevalmistus mitmete riskirühmade puhul väljendub tööjõu nõrgas konkurentsivõimes.

Kokkuvõte

Loodame, et eelnevalt välja toodud seisukohad leiavad vastukaja ning Riigikogu võtab neid arvesse, kuna enamus neist on otseselt seotud nii riigieelarve kui seadusloomega. Peame oluliseks, et riik alustaks ettevõtjatega lõpuks dialoogi Eesti majandusolukorra ja selle elavdamise teemal. Sellega seonduvalt täname võimaluse eest osaleda Riigikogu majanduskomisjoni 11. septembri 2008. a istungil, mis näitab selgelt, et vähemalt Riigikogu tasandil on huvi ettevõtjate seisukohtade vastu olemas. Riigikogu majanduskomisjoni istungil oleme valmis eelkirjeldatud seisukohti ja ettepanekuid ka täpsemalt selgitama.