Tööandjate Keskliidu seisukoht koondamishüvitistest ja 2006. aasta töötuskindlustuse maksemääradest

ÄRAKIRI Tööandjate Keskliidu 18.11.2005. a. kirjast

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu seisukoht koondamishüvitistest
ja 2006 aasta töötuskindlustuse maksemääradest

Vaata ka samal teemal PRESSITEADET.

Adressaadid:

Peaminister
Majandusminister
Rahandusminister
Sotsiaalminister
Eesti Keskerakonna fraktsioon
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon
Eesti Reformierakonna fraktsioon
Isamaaliidu fraktsioon
Res Publica fraktsioon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Fraktsioonidesse mittekuuluvad saadikud: Toomas Alatalu, Peeter Kreitzberg, Tarmo Leinatamm, Robert Lepikson, Jaanus Marrandi, Sven Mikser, Jaanus Rahumägi, Mark Soosaar, Liina Tõnisson ja Harri Õunapuu.

13. oktoobril 2005.a. kiitsid nii Vabariigi Valitsus kui ka Riigikogu rahandus- ja majanduskomisjonid  heaks “Eesti majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava 2005 – 2007”, millega võeti suund senisest paindlikuma töötururaamistiku loomiseks. Tegevuskavas märgitakse Eesti tööturu põhiprobleemina ära “…..Eesti töösuhete suhtelist jäikust, eriti töösuhte lõpetamise ning tööandja kõrgete koondamiskuludega seonduvat”. IMF-i  raporti “Doing Business in 2006” kohaselt asub Eesti töösuhete lõpetamise keerukuse seisukohalt rahvusvahelises võrdluses 111. kohal. Eesti töösuhetest oluliselt paindlikemaks hinnatakse muuhulgas mitte ainult balti riikide, vaid ka skandinaavia riikide töösuhted.

Jäikade töösuhete põhjustajaks on 1992 aasta kevadel Ülemnõukogu poolt vastu võetud Eesti Vabariigi töölepingu seadus. Veel rublaajal kehtestatud ning nõukogude tööõiguse ideoloogiast lähtuv seadus pidi tagama riigiettevõtete restruktureerimise ja erastamise käigus vabanevatele töötajatele elementaarsed sotsiaalsed tagatised. Olukorras, kus riigis puudus töötuskindlustussüsteem ning täiend- ja ümberõppesüsteemid, oli selline valik iseenesestmõistetav.

Tänaseks on olukord tööturul muutunud. Kõrge tööjõu nõudlus võimaldab enamusel kvalifitseeritud töötajatest leida koondamise korral uus töökoht. Nõukogude ajast pärinevad kõrged koondamishüvitised piiravad aga juurdepääsu töölepääsemiseks neile töötuile, kes on turul väiksema konkurentsivõimega või ebapiisava kvalifikatsiooniga. Hoolimata tööjõupuudusest valitseb Eestis seetõttu ka küllaltki kõrge tööpuudus, seda eriti pikaajaliste töötute hulgas. Kõrged koondamishüvitised ei motiveeri eriti just mikro- ja väikeettevõtjaid sõlmima töölepinguid, mille tagajärjeks on massiline FIE-de juurdekasv ning nn ümbrikupalkade kõrge osakaal tööjõukuludes. Töösuhete jäikus omab seega selget negatiivset mõju riigieelarve tuludele.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava pakub tööandjate motiveerimiseks ning tööhõive suurendamiseks lahendusena välja nn “flexicurity” põhimõttel toimiva tööturumudeli, kus liberaalset tööseadusandlust kombineeritakse piisavate toetustega töötuse perioodil. Sisuliselt tähendab see tööandjate koondamiskohustuste delegeerimist mõnele riigistruktuurile, antud juhul Eesti Töötukassale.

Eesti Töötukassa nõukogu otsusega 28.10.2005 tehti valitsusele ettepanek langetada nii tööandja kui töövõtja töötuskindlustuse maksemäärasid 2006 aastal 1,5%-lt 0,9%-ni. Samal ajal tegi sotsiaalminister ettepaneku, mille kohaselt võiks töötuskindlustuse maksemäära langetada poole võrra ainult töövõtjatel ning jätta maksemäär muutmata tööandjatel, pakkudes vastu, et töötukassa kompenseeriks tööandjatele lisaks kollektiivsetele koondamistele ka üksikkoondamiste kulud. Sotsiaalministri ettepanek jätaks puutumata töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrad ning koondamiste etteteatamistähtajad.

Tööandjate Keskliidu volikogu, mis esindab 1500 Eesti tööandjat, arutas sotsiaalministri ettepanekut 09. novembril 2005. Volikogu hinnangul võib tööandjate kindlustusmakse säilitamisega 0,5% tasemel nõustuda ainult juhul, kui:

  • töötuskindlustusseaduses tööandjatele ettenähtud kollektiivse koondamise toetusi laiendatakse samadel alustel ka koondamise üksikjuhtudele;
  • töölepingu seaduses ettenähtud koondamishüvitiste määrasid vähendatakse poole võrra (s.t. 2-4 kuupalgalt 1-2 kuupalgani);
  • töölepingu seaduses viiakse töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad tööandjatel töövõtjatega võrdsetele alustele (s.t. etteteatamistähtajaks kehtestatakse mõlemale poolele üks kuu).

Ettepanek töötukassast koondamistoetuste saajate ringi laiendamiseks on seega toetust vääriv ettepanek, mis võimaldab proportsionaalselt vähendada eriti väiksemate ettevõtjate kulusid töösuhete lõpetamisel ning muuta töösuhteid paindlikumaks. Koondamistoetuste ringi saajate laiendamist ei tohi aga lahus vaadata töölepinguseadusest, kuna küllaltki kõrged koondamishüviste määrad viivad Eesti Töötukassa tööandjate sihtfondi juba lähiaastatel defitsiiti ning sunniks tööandjate kindlustusmakseid tänaselt 0,5%-lt tõstma 0,7%-ni (eeldab ka töötuskindlustuse seaduse muutmist).

Ülaltoodud ettepanekute realiseerumine on oluline ka pensioniikka jõudnud töötajatele vallandamiskaitse kontekstis. Teadaolevalt kavandab Riigikogu seadusemuudatust,  mille kohaselt ei saa töölepingut lõpetada enam töötaja vanuse tõttu ehk töötaja jõudmisel pensioniikka. Juhul, kui tänane koondamishüvitiste tase jääb muutmata, kuid vanemaealiste töötajatega lepingute lõpetamisele seatakse täiendavaid koormisi, toob see kaasa pensioniikka jõudnud töötajate olukorra olulise halvenemise tööturul. See on aga otseses vastuolus riigi poliitikaga pensioniealiste inimeste tööhõive parandamiseks.

Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava näeb nn “flexicurity” põhimõttel toimiva koondamishüvitiste süsteemi rakendamiseks ette uue töölepingu seaduse vastuvõtmist 2007 aastaks. Peame sellist tähtaega niivõrd põhjaliku õigusakti ettevalmistamiseks ebarealistlikuks. Vajalikud muudatused koondamistest etteteatamise ning hüvitiste määrade osas võiks seega sisse viia juba kehtivasse töölepingu seadusesse.


Allakirjutanud

Enn Veskimägi     
Volikogu esimees     

Tarmo Kriis
Juhataja