TÖÖANDJATE MANIFEST AASTATEKS 2007 – 2011


Meil on heameel esitleda Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu algatusel välja töötatud majanduspoliitiliste meetmete kogumit, mida nimetame Tööandjate Manifestiks 2007-2011.

2007 aastal tähistame 90. aastapäeva esimese Eesti ettevõtlusorganisatsiooni – Eesti Vabrikantide Ühisus – moodustamisest. Nii nagu meie eelkäijal, on Tööandjate Keskliidul ka täna kanda kõige esinduslikuma sotsiaalpartnerlusorganisatsiooni roll.  Osaledes koos riigivõimu ja ametiühingutega sotsiaaldialoogis ja seeläbi poliitika kujundamises, on meie kanda osa vastutusest riigi käekäigul. Manifest ongi konkreetne ülevaade aastatel 2007-2011 lahendamist vajavatest probleemidest ja meie poolt väljapakutud lahendustest.  Väljatoodud eesmärgid on meie hinnangul “võtmeks” probleemsete valdkondade parandamiseks ega pretendeeri terviklahenduse tiitlile.

Manifesti avalikustamine Riigikogu valimiste eelsel perioodil ei olnud juhuslik. Sellega soovime ergutada ettevõtjate ja poliitikute dialoogi meile südamelähedastel teemadel nagu tööturu-, haridus-, tervishoiu-, haldus- ja pensionireform. Täna naudime läbi aegade kiireimat majanduskasvu ja üldist heaolu tõusu. Kuid samaaegselt oleme mures, kas headel aegadel leidub meis piisavalt motivatsiooni ning tarkust vaadata ja teha tulevikku arvestavaid otsuseid.

Manifest koosneb viiest peatükist, mis on meile igapäevaselt tähtsad tegevusvaldkonnad. Need on riigihaldus ja makromajandus, tööturg, maksundus, haridus ja sotsiaalkindlustus. Kõigi nimetatud valdkondade tasakaalustatud arengust sõltub Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Sellest omakorda aga eestimaalaste heaolu. Oleme veendunud, et nimetatud valdkondades etteantud eesmärkideni jõudes suudame Eestile tagada pikaajalise ja jätkusuutliku majandusedu.


Lugupidamisega

Enn Veskimägi                                                                 Tarmo Kriis
Volikogu esimees                                                              Juhataja     

Tallinnas, 24. jaanuaril 2007. a

 

TÖÖANDJATE MANIFEST AASTATEKS 2007 – 2011


1. RIIGIHALDUS JA MAKROMAJANDUS

1.1 Valitsemissektori kokkuhoid
Valitsuskoalitsioonide lubadused Eestis riigisektori jooksevkulud kontrolli all hoida ei ole täitunud. Samas on investeeringud langenud alla kümnendiku valitsemissektori kuludest. Et kulude piiramise teel toimuval fiskaalsel kohandumisel on paremad võimalused õnnestumiseks kui maksumäärade muutmisel, siis tuleb praeguses soodsas majandustsükli faasis otsustavalt tõhustada riigihaldust ning mitte hoogustada kulutamist. Avalik sektor on reeglina suhteliselt tõhus kuni ta ei ole suurem kui kolmandik sisemajanduse kogutoodangust. Nagu näitavad empiirilised uuringud, toob avaliku sektori paisumine üle selle taseme üsna vähe ühiskondlik-majanduslikku tulu. Ületanud tõhususe taseme, on valitsemissektori kulutuste kasvul negatiivne mõju majanduskasvule, tuues kaasa ka investeeringute alanemise ja tööturu probleemid pikemal perioodil.

Eesmärk 1.1.1: valitsemissektori kogukulutuste keskmine ei tohi ületada 33% sisemajanduse kogutoodangust majandustsükli jooksul.

Eesmärk 1.1.2: kriitilise tähtsusega on haldusterritoriaalse reformi läbiviimine, e-riigi sisuline rakendamine ning selle tulemusena avalikus sektoris  hõivatute osakaalu vähendamine.

1.2 Maksukoormuse piiramine
Otsesed maksud Eestis, suhtena eelarve maksutuludesse, on kahanenud kaudsete maksude kasuks. Selline trend on vastavuses kaasaegse maksupoliitikaga. Samas aga pole tulumaksumäära kärped kahandanud Eesti ettevõtlusele langevat maksukoormist, mida hoiavad kõrgel sotsiaal- ja sellega sarnased maksed. Need on samas suurusjärgus EL riikide keskmisega, ent märksa kõrgemad kui meile eeskujuks toodavates riikides (nt Iirimaa) või naaberriikides (nt Soome või Läti). Ettevõtluse maksukoormist hoiab kõrgel sotsiaalmaks ja sellega sarnased maksed, mis kokku moodustavad üle 80% äritegevuse maksukoormisest Eestis. EUROSTATi andmed näitavad, et tegelik maksumäär tööjõule on Eestis kõrgem kui naaberriikides ja Euroopa Liidus keskmiselt ning äärmiselt ebaproportsionaalne võrreldes teise teguri – kapitali – maksustamisega.  Mittepalgaliste kulude, sh sotsiaal- ja sarnaste maksude suur roll ei soodusta ettevõtluse arengut Eestis.

Eesmärk 1.2.1: valitsemissektori eelarvetesse kogutavad maksud Eestis peavad püsima keskmiselt kuni 30%l sisemajanduse kogutoodangust majandustsükli jooksul.

Eesmärk 1.2.2: maksupoliitika abil tuleb otsustavalt vähendada tööjõu kaasamisega seonduvaid mittepalgalisi kulusid tööandjale.

1.3 Tõukefondide vahendid tootlikkuse tõstmiseks
Eesti majanduse suurimaks väljakutseks on tootlikkuse tõstmine nii üldiselt kui tööjõu ühiku kohta. Eesti on Euroopas üks kiiremini vananevaid ühiskondi ning demograafilise olukorra paranemist ei oodata enne 2020. aastat. Seega omavad 2007-2013 tehtavad investeeringud Eesti ettevõtluse konkurentsivõime tõstmiseks kriitilist tähtsust. Tänases olukorras on ettevõtluse võimalused kiireks jätkusuutlikuks arenguks ammendumas ning majandusprognoos viitab majanduskasvu olulisele aeglustumisele järgnevatel aastatel. Üheks põhjuseks on ka tööjõuturu ebatasakaal, mis sunnib ettevõtjaid tõstma palku kiiremini kui tööviljakuse kasv võimaldaks. Tootlikkuse areng praegustes oludes põhineb üha enam nii kaasaegsete tehnoloogiate kui uudsete tegevuspõhimõtete rakendamisel. Tulenevalt tekkinud vajakust on lisavahendite eraldamine tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks hädavajalik.

Eesmärk 1.3: suurendada “Majanduskeskkonna arendamise rakenduskavas” ettenähtud meetmeid ettevõtluse uuendus- ja kasvuvõime tagamiseks 460 mln euroni.

1.4 Üleminek eurole
Tulenevalt Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga ja eurotsooni domineerivast rollist meie väliskaubanduses, on ettevõtjate jaoks tähtis vähendada majandustegevusega kaasnevaid kulusid. Vahetuskursiga on seotud nii tehingu- kui võõrkapitali kulu. Seetõttu on Eesti võimalikult peatne üleminek eurole ettevõtjate huvides. Euroopa Liiduga ühinemisel 2004. a kevadel võeti Eesti valitsuse ja keskpanga poolt strateegiline suund tagada riigi tehniline valmisolek eurole üleminekuks 2006. aastal, mis pidi teostuma 1. jaanuaril 2007. Praegu aga on selgusetu nii Eesti valmisolek selleks kui ka eurole ülemineku aeg, kuna Eesti on lähitulevikus ilmselt võimetu ohjama elukalliduse tõusu nii, et oleks täielikult täidetud eurotsooniga liitumise eeltingimuseks olevad Maastrichti kriteeriumid. Sisenõudluse kiire kasvu mõningase piiramise teel kõigi majanduspoliitiliste vahenditega – fiskaalpoliitikas valitsuskulutuste kasvu oluline kärpimine ja avaliku sektori palgatõusu ohjamine majanduse nominaalkasvu piiresse koos kõigi võimalike olulisemate hinnatõusude kumuleerumisega 2008. aastasse – oleks võimalik saavutada eurole ülemineku tingimuste täitmine 2010. aastaks ja liituda täielikult eurotsooniga 2011. aastal.

Eesmärk 1.4: rakendada majanduspoliitilisi meetmeid, et tagada täielik liitumine eurotsooniga hiljemalt 2011 aastal.


2. TÖÖTURG

2.1 Tööhõive tõstmine
Hoolimata suurest nõudlusest tööjõu järele, pole hõive Eestis jõudnud Euroopa edukate riikide tasemele. Kuna töötus väheneb jõudsalt, tuleb hõive tõstmiseks põhitähelepanu pöörata mitteaktiivse elanikkonna suunamisele tööturule.  Probleemi süvendab fakt, et 2005. aastal kasvas esmakordselt tööturult väljujate hulk suuremaks tööturule sisenejate hulgast. Ekspertide hinnangul on hõive tõstmine üheks olulisemaks meetmeks, et hoida praegune sotsiaalsüsteem toimivana vähemalt keskpikas perspektiivis.  2006. a oli tööhõive määr vanuserühmas 67-68%.

Eesmärk 2.1.1: tööga hõivatute osakaal vanuserühmas 15-64 aastat suureneb 70%-ni, saavutades Lissaboni strateegias ette nähtud EL keskmise taseme.

Eesmärk 2.1.2: üldine tööpuudus (ILO definitsiooni kohaselt) püsib 5% piirides ning pikaajaliste töötute arv ei ületa 3% Eesti tööjõust.

2.2 Välistööjõu kaasamine
Eestis ei piisa kohalikest töötajatest tööturul tasakaalu saavutamiseks. Töötajate arvulise puuduse kõrval on oluline kvalifikatsiooni ja oskustaseme ebaühtlus. Riikidevahelist tööjõu liikumist puudutav seadusandlus on Eestis aegunud ega paku tööandjaid rahuldavaid lahendusi. Välistöötaja Eestisse tööle toomise protsessi iseloomustavad täna:
 pikad menetlustähtajad,
 ühtsete aluste puudumine välismaalase tööle lubamisel,
 nii ettevõtjate kui ka riigiasutuste bürokraatlik koormatus.
Kui tööstuses saavad ettevõtjad tööjõu puudust leevendada uute tehnoloogiate rakendamise või välishankega, siis teenindussektor vajab teistmoodi lahendusi. Konkurentsivõime säilitamine eeldab välistööjõu kaasamise lihtsustamist ja soodustamist.

Eesmärk 2.2.1: lihtsustada kolmandate riikide kodanike töörännet Eestisse: vähendades menetlustähtaegu ning ettevõtjate ja riigiasutuste bürokraatlikke koormisi ning luues ühtsed alused lühiajalise töötamise registreerimiseks viisa aluseks ning töölubade taotlemisel.

Eesmärk 2.2.2: piiranguks tuleb seada vähemalt sektori keskmise palga tasumise kohustus sisserändavatele töötajatele, et välistada odava tööjõu massilist importi.

2.3 Palgapoliitika paindlikkus
Tööturu probleemide tingimustes on oluline töösuhete, sealhulgas palgapoliitika paindlikkus. Avaliku sektori palkade ennakkasv kodumaise erasektoriga võrreldes peab lõppema. Palgapoliitika instrumentideks riiklikul tasandil on kollektiivlepingud: riiklik alampalk ja lepingud majandussektorite tasandil. Kuigi alampalga saajate ring on oluliselt vähenenud, puudutab see eelkõige madala konkurentsivõimega ja tööturule alles sisenevate inimeste palkamise võimalust. Praegune alampalga tase on võimaldanud tööd leida eakatel, erivajadustega inimestel ja teistel tööturul riskirühma kuulujatel, mida näitab tööandjate hulgas läbiviidud küsitlus. Senise paindlikkuse jätkamiseks tuleb säilitada konservatiivne lähenemine alampalga tõstmisele.

Eesmärk 2.3.1: Eesti palgapoliitika peab jääma paindlikuks ja detsentraliseerituks. Avaliku sektori palkade kasv ei tohi olla kiirem erasektori palgakasvust ning selle planeerimisse riigieelarves peab võimalikult varajases staadiumis olema kaasatud ka Tööandjate Keskliit.

Eesmärk 2.3.2: loobuda alampalga võrdlemisest keskmise palgaga ning minna üle mediaanpalga võrdlusele põhinevale süsteemile.

2.4 Tööseadusandluse reform
Majandussuhted, ühiskondlikud arusaamad ja tööturu osapoolte vajadused on võrreldes 1992. aastal läbi viidud reformide eeldustega kardinaalselt muutunud. Eesti on Euroopa Liidu liige ja vastu on võetud uued tsiviilõigust ning võlaõigust reguleerivad seadused. Kehtiv töölepingu seadus ei arvesta toimunud arengutega ja on muutunud majandussuhteid takistavaks.  Töölepingu seadusest tulenevad kõrged tööjõu käibekulud piiravad eriti just väikeettevõtete võimalusi reageerimaks majanduses toimuvale. Piirangud koondamisele kalduvad suurendama tööandjate selektiivsust. Kõrged koondamishüvitised ei motiveeri väikeettevõtjaid sõlmima töölepinguid, mille üheks tagajärjeks on moonutused tööturul, sh füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) erakordselt suur hulk.

Eesmärk 2.4.1: töötada välja uus tänapäevase ettevõtluse vajadusi arvestav ja võlaõigusliku põhimõttega kooskõlaline töölepinguseadus.

Eesmärk 2.4.2: muuta töötajale koondamishüvitiste maksmise kohustus täielikult Eesti Töötukassa ülesandeks, suurendamata töötuskindlustusseaduses ettenähtud kindlustusmaksete piirmäärasid.

2.5 Kollektiivsete töösuhete seadusandluse korrastamine
Kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ettenähtud streigiõiguse regulatsioon riivab ettevõtlusvabadust, sest toetusstreik ei ole suunatud oma tööandja pädevuses olevate tööalaste otsuste mõjutamiseks ning toetusstreigis osalev ettevõte ei oma ühtegi seaduslikku võimalust omapoolse tegevusega töötüli ära hoida. Samuti on toetusstreikide etteteatamise kolmepäevane tähtaeg liiga lühike, et võimaldada tööandjal oma tööd planeerida.

Eesmärk 2.5.1: toetusstreikide korraldamine tehakse seaduse alusel võimalikuks vaid samas majandusharus hõivatud streikijate toetuseks, kusjuures toetusstreigile tuleb ette näha mõistlik maksimaalne kestus ja tööandja huve arvestav kohustuslik etteteatamistähtaeg.

Eesmärk 2.5.2: tuleb luua võimalus rakendada osalist streigikeeldu majandusharudes, kus streigi ajal tuleb tagada hädavajalik tootmis- või teenindusmaht.


3. MAKSUNDUS

3.1 Tulumaksu vähendamine
Kehtiva tulumaksuseadusega aastaks 2009 ette nähtud 20%-line tulumaksumäär ei ole selleks ajaks võrreldes teiste ELi liikmesriikidega enam konkurentsivõimeline. Konkurentsieelise säilitamiseks tuleb jätkata tulumaksumäära olulise vähendamisega.

Eestis valitseva kvalifitseeritud tööjõu puudust aitaks leevendada tööandjate tööga seotud kulutuste vähendamine – erisoodustuse alt tuleb vabastada tööandja kulutused töötajate taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmiseks. Lisaks ei tohiks erisoodustusena käsitleda töötajate tervisespordi kulutuste kandmist. Tööjõu kui tootmisteguri osalemine väärtusloomes on vahetult seotud tema tervisega ning preventiivseid kulutusi tervise hoidmiseks ei saa klassifitseerida erisoodustusena.

Hetkel koheldakse eraisikutest aktsiainvestoreid teisiti kui ettevõtteid: eraisik peab aktsiate müügist saadud tulult tulumaksu kohe ära maksma, isegi kui ta saadud raha eest uusi aktsiad ostab; ettevõte aga reinvesteeritud tulult maksu maksma ei pea.

Eesmärk 3.1.1: jätkata madala tulumaksumäära põhimõttega, langetades maksumäära vähemalt 2 protsendipunkti võrra aastas jõudes 2011. a 14% tasemeni.

Eesmärk 3.1.2: mitte käsitleda erisoodustusena tööandja investeeringuid töötajate täiskasvanukoolituse ning tervisespordi rahastamisel.

Eesmärk 3.1.3: muuta eraisikute pikaajalistelt väärtpaberiinvesteeringutelt teenitud tulu tulumaksuvabaks tingimusel, et tulu reinvesteeritakse 90 päeva jooksul.

3.2 Sotsiaalmaksu jagamine töövõtja ja tööandja vahel
Sotsiaalmaksu näol on sisuliselt tegemist üksikisiku tulumaksu eriliigiga, mille eesmärk on finantseerida ravikindlustuse- ja riikliku pensionikindlustuse süsteeme. Vastavalt sellele on sotsiaalmaks (33%) jaotatud ravikindlustusmaksuks (13%) ja pensionikindlustusmaksuks (20%). Sotsiaalmaksu omapäraks Eestis on asjaolu, et selle maksmise eest vastutab tööandja ja sotsiaalmaks ei kajastu otseselt inimese brutopalgas nagu tulumaks. Sotsiaalmaksu kohustuse jagamine pariteetsetel alustel tööandja ja töövõtja vahel võimaldaks sotsiaalkindlustuse küsimustesse kaasata ka kindlustatud isikud – töövõtjad. Sotsiaalmaksu ja tulumaksu käsitlemine üksikisiku maksukohustusena võimaldaks teha selgemaid valikuid tulu ümberjaotamise osas ja suurendaks ühiskondlikku huvi maksude otstarbeka kasutamise kontrollimiseks. Eesti poleks selles küsimuses erandiks, sest ka teistes riikides on võetud suund sotsiaalmaksu käsitlemisele üksikisiku tulumaksuna.

Eesmärk 3.2: viia sotsiaalmaksukohustus tööandjate ja töövõtjate vahel pariteetsetele alustele, muutes sotsiaalmaksu vähemalt 50% ulatuses töövõtja maksuks. Maksukohustuse muutumisest tingitud töövõtjate sissetulekute vähenemine kompenseeritakse üleriigilise kollektiivlepinguga.

3.3 Sotsiaalmaksu miinimummäära suurendamine
Ettevõtted panustavad ravi- ja pensionikindlustusse maksudega riigieelarvesse ja maksavad praegu kinni ka riigi poolt kindlustatud isikute pealt makstava sotsiaalmaksu ja raviteenuste omahinna vahe. Olukorras, kus keskmine palk on 10 000 krooni ja alampalk 3 600 krooni, arvestatakse 2007. a ligi 150 000 isiku eest sotsiaalmaksu vaid 2000 kroonilt kuus. Samal ajal iseloomustab Eesti ravikindlustussüsteemi endiselt suhteliselt madal finantseerimistase osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust. Kuna niigi kõrge sotsiaalmaksu määra tõstmine on välistatud, tuleb vahendeid sotsiaalkindlustusse leida füüsilisest isikust ettevõtjate ning riigi poolt kindlustatud isikute sotsiaalmaksu miinimumkohustuse tõstmisel vähemalt alampalgani määrani.

Eesmärk 3.3: ühtlustada sotsiaalmaksu miinimummäär alampalgaga hiljemalt 2008. aastaks.

3.4 Aktsiisimaksude korrastamine
Kehtiv vedelkütuse erimärgistamise seadus ei ole kooskõlas ELi direktiividega ega võimalda eriotstarbelise diislikütuse kasutamist sõidukitel, mis ei ole küll mõeldud avalikel teedel kasutamiseks, kuid mille kasutusala ei lange metsanduse, kaevanduse ega ehituse valdkondadesse (nt sadamaoperaatorite poolt stividoritööde teostamine). Samuti ei ole ELi direktiividega kooskõlas fakt, et eriotstarbelise diislikütuse lubatavate kasutusalade hulgas on metsanduses kasutatavad sõidukid seotud põllumajandusega ning, et seadusest on välja jäetud metsanduses kasutatavad masinad.  Eriotstarbelise diislikütuse lubatud kasutusalad tuleb viia vastavusse EL direktiividega, laiendades eriotstarbelise diislikütuse kasutamise alasid ja võimaldades samalaadsetel tingimustel eriotstarbelist diislikütust kasutavatel ettevõtetel rakendada ka tavapärasest aktsiisimäärast madalamat aktsiisimäära. Samas säiliks endiselt põhimõte, et eriotstarbelist diislikütust võivad kasutada vaid teatud sihtrühmad.

Eesmärk 3.4: laiendada eriotstarbelise diislikütuse kasutamise alasid ja võimaldada samalaadsetel tingimustel eriotstarbelist diislikütust kasutavatel ettevõtetel rakendada samalaadselt ka madalamat aktsiisimäära.


4. HARIDUS

4.1 Haridussüsteemi terviklik planeerimine ja juhtimine
Tööturul tekkinud probleemide lahendused ja Eesti tööjõu konkurentsivõime sõltuvad meie haridussüsteemi ülesehitusest. Haridussüsteemi killustatus ja üldpildi puudumine on loonud ebaterve konkurentsi erinevate haridusliikide ja õppeasutuste vahel.  Üldharidussüsteem soosib liialt õpingute jätkamist gümnaasiumis, nõrgestades sellega kutseõppeasutuste potentsiaali keskhariduse pakkumisel. Nõrgalt on seotud tööturule otsest väljundit omavate kutse- ja kõrgkoolide lõpetajate planeerimine. Omandivormide erinevuse tõttu on tekkinud ebavõrdne areng üld-, kutse- ja kõrghariduse valdkondade rahastamisel.

Eesmärk 4.1.1: planeerida ühtselt tööturule suunatud haridusliikide – kutse- ja kõrghariduse, võimalusel ka täiskasvanute tööalase koolituse – koolitustellimus.

Eesmärk 4.1.2: määrata haridusliikide (üld, kutse-, kõrgharidus) rahastamise osakaalud riigieelarvest ning kasutada vahendite eraldamisel sarnaseid põhimõtteid.

4.2 Kutseharidussüsteemi jätkuv eelisarendamine
Teadmistepõhise majanduse alustalaks saab olla vaid heade kutseoskustega töötajaskond. Vähendamata kõrgharidussüsteemi olulisust, vajab kutseharidussüsteem jätkuvat toetamist. Kutseharidussüsteemi arengukava (aastateks 2005-2008) täitmise eelduseks on vastavate riigieelarveliste vahendite eraldamine. Kutsekoolid peavad saama atraktiivseks ka võimekate õppurite jaoks, kel võimalus tehnika ja tootmise alaseid erialaõpinguid hiljem kõrgkoolis jätkata (hetkel jätkab lõpetamisega samal aastal kõrghariduse tasemel umbes iga kümnes kutseõppur). Selleks on tarvis senisest enam vahendeid kutsehariduse kaasajastamiseks ning alade suuremat populaariseerimist noorte seas.

Eesmärk 4.2.1: rahastada kutsehariduse koolituskohta 1,5-kordselt võrreldes koolituskohaga üldhariduses.

Eesmärk 4.2.2: läbi nõustamise ja mainekujunduse populariseerida kutseõpet, saavutades samas vähemalt 20% kutseõppeasutuste lõpetajate jätkamine õpingutega kõrghariduse tasemel.

4.3 Kõrgharidussüsteemi kvaliteedi tõstmine
Järgmistel aastatel iseloomustab kõrgharidusmaastikku keskkoolilõpetajate arvu järsk kahanemine, mis sunnib kõrgkoole kergendama vastuvõtutingimusi. See pole kooskõlas ühiskonna vajadustega. Arvestades õppurite arvu vähenemist, tuleb paratamatult suurendada ühe õppekoha maksumust, kuid seda eelkõige tööturu seisukohalt vajalikes valdkondades. Piiratud ressursside tingimustes tuleb valmistuda osalise õppemaksu kehtestamiseks, nähes samas ette finantsabi majanduslikult kehvas olukorras olevate õppurite toetamiseks.

Eesmärk 4.3.1: arendada senisest enam tehnika ja tootmisega seotud erialade ning rakenduskõrghariduslikku õpet. Vähendada väljapoole riigi tellimust jääva kõrghariduse osatähtsust ning suurendada õppekoha maksumust tööturu seisukohast vajalikel riigieelarvelistel  õppekohtadel.

Eesmärk 4.3.2: minna kõrghariduses aastaks 2011 üle (vähemalt osalisele) õppemaksude süsteemile.

4.4 Täiskasvanuhariduse osakaalu suurendamine
Eesti majanduse jaoks on tõsiseks probleemiks noorte suur väljalangevus nii põhi- kui kutseharidussüsteemist. Lisaks kvalifikatsioonita noorte arvu suurenemisele toimub paljudes valdkondades ülekoolitamine erialadel, mida tööturul ei vajata. Lahendamaks tööturul tekkinud probleeme, tuleb oluliselt suurendada täiskasvanuhariduses osalejate hulka. Vastupidiselt Lissaboni strateegia eesmärgile (suurendada täiskasvanuhariduse osakaalu 12,5%-ni 25–64aastaste elanike koguarvust), on Eestis täiskasvanuhariduse osakaal paraku kõikunud 5-6% juures ja isegi langenud. Jätkuva majandusarengu tagatiseks peetakse haritud elanikkonda, mis nii Euroopas kui Eestis tähendab vananevat elanikkonda. Täiskasvanute koolitust on aastaid ebasoodsas olukorras hoidnud nii eelpool mainitud maksupoliitika kui ka riigieelarve väike panus sellesse õppeliiki.  Õpivõimalustega on halvasti kaetud osa elanikkonnast, mis ei kuulu ei töötute ega kõrgeid sissetulekuid omavate hulka.  Üldine arusaam on, et õpe peaks toimuma olemasolevates koolitusasutuses, kuid õppe rahastamise probleem vajab lahendamist riigi initsiatiivil.

Eesmärk 4.4: tõsta täiskasvanute koolituses osalejate hulk 12,5%-ni, suurendades oluliselt vastavaid riiklikke investeeringuid ning kaotades erisoodustusmaksu täiskasvanukoolituselt.

4.5 Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase hariduse edendamine
Paljudes traditsioonilistes majandusharudes nõuab tänapäeval tööülesannete täitmine töötajatelt IKT alaseid teadmisi. Seetõttu tuleb haridussüsteemis tagada lisaks üldisele kirjaoskusele ka konkreetselt tulevase tööga seotud arvutioskuste omandamine. Vähene IKT alane ettevalmistus mitmete riskirühmade puhul väljendub tööjõu nõrgas konkurentsivõimes.

Eesmärk 4.5: kutse-, eri- ja ametialaga seotud arvuti-ja infotehnoloogia oskuste omandamine tuleb tagada kõigis tööturule väljundit omavates õppeasutustes ning vanusegruppides.


5. SOTSIAALKINDLUSTUS

5.1 Pensionikindlustus
Hoolimata mitmesambalise pensionisüsteemi kujunemisest, seisavad selle ees mitmed väljakutsed. Juba lähiaastatel halveneb sündivuse langemisest tulenevalt olukord meie tööturul.  Pensioniealiste (üle 60 aasta vanused) suhe tööealisse elanikkonda (15-59 aastat) oli 2003. a 35,3%, kuid võib suureneda 65%-ni aastaks 2050. Nn vanadussõltuvuse määra tõusu tagajärjel tuleb Eestis praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi pankroti vältimiseks tõsta järsult sotsiaalmaksu või tuua sisse massiliselt välistööjõudu.  Samal ajal jäi 2004. aastal 42% pensionile minejatest pensionile enne üldist pensioni-iga ja keskmine tööjõust väljumise vanus oli 2003. a ca 61 eluaastat. Eakate hulgas peitub suur ressurss töötajate leidmiseks turule. Samuti peab praeguse olukorra muutmine kaasa aitama pensioni- ja sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkusele. Kaaluda tuleb eripensionide ja väljateenitud aastate pensionide vähendamist ning täiendavate motivatsioonitegurite loomist eakate töötamiseks (nt kulub vaid 1600 isiku eripensioni maksmiseks 130 miljonit krooni aastas).

Eesmärk 5.1.1: tõsta üldine vanaduspensioniiga järk-järgult 67 eluaastani ning suurendada tööjõust väljumise keskmist vanust 65 aastani 2010.aastaks.

Eesmärk 5.1.2: viia ellu eripensionide ja väljateenitud aastate pensionide reform eesmärgiga vähendada ennetähtaegset pensionile jäämist 20%-ni.

5.2 Ravikindlustus
Kuigi Eesti ravikindlustussüsteemi finantseerimistaset ning patsiendi rahulolu võib piisavaks pidada, pole Haigekassa rahastamine ka keskpikas perspektiivis enam jätkusuutlik. Selleks annab alust maksmaksjate arvu kiire vähenemine järgmise 10 aasta jooksul ning patsiendi ootuste kasv ravikindlustussüsteemi kvaliteedi ja teenuste kättesaadavuse osas. Jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb vähendada kehtivaid Haigekassa kohustusi töövõimetushüvitiste väljamaksmise osas ning suurendada Haigekassa rahastamist suurendamata sealjuures tööandjate niigi kõrgeid koormisi.

Eesmärk 5.2.1: kaasata Eesti Haigekassa finantseerimisse riikliku pensionikindlustuse vahendeid, suurendamata sealjuures sotsiaalmaksu määra;

Eesmärk 5.2.2: vähendada Eesti Haigekassas ajutise töövõimetuse hüvitiste osakaalu.

5.3 Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse uute kontseptsioonide rakendamisel tuleb arvestada tööandja praeguse maksukoormusega. Riskipõhise kindlustusliigi loomisel peab vähenema nende ettevõtjate sotsiaalmaksude kulu, kelle töökeskkond on eeskujulik. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomisel tuleb vastavalt vähendada sotsiaalmaksu.

Eesmärk 5.3: tööõnnetuste ja kutsehaiguste kohustusliku kindlustussüsteemi loomisel tuleb vähendada sotsiaalmaksu selles ulatuses, mille võrra vähenevad praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi kulud.
 
Manifest allalaetav pdf-formaadis, mida saab lugeda Acrobat Readeriga:
Manifest 2007-2011.pdf