Eliise semester Madriidi haiglas praktikat tehes

Kõrgkooli astudes ja esimestel nädalatel olukorraga kohanedes olin üsna kindel, et kasutan võimalust minna praktikale või õppima välismaale Erasmus+ programmi raames. Otsusele andis kindlasti hoogu varasem vahetusõpilaseks olemise kogemus gümnaasiumis, aga seda, et poolteist aastat hiljem leian end Euroopa ühest suurimast linnast ja paari päeva pärast alustan praktikat kusagil Madriidi haiglas, ise teadmata täpset asukohtagi, ei osanud küll ette kujutada. Ometi nii see läks ja heas mõttes enam tagasiteed ei olnud, olin üks 6,5 miljonist inimesest ehk üks imepisike terake, kelle olemasolu üldsust karvavõrd ei morjenda.

Ka ei osanud ma näha seda, et esimesel õhtul, olles end rõõmsalt sisse seadnud üürituppa, mille suure vaevaga kümnetelt üürikorterite ja –tubade lehekülgedelt leidsin, avastan mulle juba nädalaid enne saadetud infost, et asun praktikabaasist umbes 16 km kaugusel ja sõna otseses mõttes linna teises otsas. Lihtsalt iseenese rumalast eksimusest jäi see pisike detail märkamata ja loomulikult ei hooma alguses ka suure metropoli vahemaid ja reaalset suurust. Seega rakendasn koheselt uue kiirotsingu ukselt uksele käies ja järgmiseks päevaks olin juba leidnud uue toa, mõni hea kilomeeter lähemal.

Madriidis veetsin ühe semestri, mille jooksul läbisin kolm erinevat praktikat, kahes erinevas asutuses ja elades neljas erinevas korteris. Õnneks läksin ma oma välispraktikale ilma suuremate ootusteta, ma lihtsalt ei osanud aimatagi, milliseks see kujuneb ja nii ongi lihtsam, sest iga lugu käib oma rada. Senimaani ainsad tuttavatelt kuuldud Erasmuse õpirände lood koosnesid ühest ühisest tegurist, et koolis väga käima ei pea. Kuna ma kooli ei läinudki, siis eeldasin, et haiglas vast ikka käima peab. Ja pidigi, 3,5 kuud esmaspäevast reedeni, kellaajast kellaajani ja ilma mööndusteta. Eestis praktikat tehes ikka tihtipeale lastakse varem koju ja selles osas natuke juba ära hellitatud, tundus alguses korraliku tööinimese graafik karm reaalsus.Siis selgus, et kõik vahetused on 7 tunnised. Kui sealsed kolleegid kuulsid seejuures Eestis tehtavatest 12h ja 24h valvetest, ei ole vaja rohkem lisada, mis emotsioonid neid valdasid. Küll aga olid sealsed 7h valved suure algustähega tööpäevad, ei mingit molutamist ja pidev tegutsemine kogu aja, mis juba välistab võimaluse väsimuse tekkeks.

Minu praktika oli lihtsalt nii ülivõrdes äge huvitav erakordne ja seda kõike astmel n+1. Suureks plussiks oli kindlasti mu varasem hispaania keele oskus, mis end ise märkamatult vähemalt ühe taseme võrra edasi arendas, aga et mind nii hästi vastu võetakse ja usaldatakse ning seda nii personali kui patsientide poolt – hämmastav. Minu üks isiklikke eesmärke oli tuua sealset õhkkonda Eesti haiglasse ja juba esimesel päeval nägin ma väikseid erinevusi, kuid mis mängivad suurt rolli. Näiteks suhtlemine, lihtne verbaalne suhtlus õe ja patsiendi vahel, nii tavaline, kuid nii erinev. Eestis ühiskonnas on pigem juurdunud nn õe stereotüüp kui ületöötav alamakstud väsinud ja närviline medõde. Ma ei väida, et üldpilt selline oleks, kindlasti leidub taolisi variante ka, kuid olukord on paranemas ja juba ka paranenud. Kuid ma leian, et kommunikatsioon on endiselt üks meie nõrku külgi ja on kindlasti üks aspekte, mida meil emotsionaalsetelt ja energilistelt hispaanlastelt õppida on. Oma esimesel päeval õega koos palatis olles ja protseduurid lõpetanud, tormasin kohe ukse poole, kuid õde aina rääkis ja rääkis ja ta reaalselt võttis selle aja, et pühendada end patsiendile, olla tema jaoks olemas. Vestelda lisaks analüüsi vastuste ja haiguse kulust ka kõigest muust, elust ja olust, lihtsatest asjadest. Mõtlen, kui ma ise oleks patsient ja haiglavoodis siis lõpuks on kõike seda haigust ja sellega seonduvat niigi palju ja tahakski antud hetkel just nimelt vähemtähtsatel teemadel arutleda.

Lisaks suhtlemisele ja patsiendi jaoks olemas olemisele, õppisin ma sealsetelt õdedelt töö tegemise rõõmu, särasilmsust ja naeratamise kunsti ning naeratuse mõju. Vaatasin kõigile neile alt ülesse, sest nad olid päriselt oma ala asjatundjad, väga targad. Rääkimata kõigest sellest, mis osas ma eelkõige iseenda kohta taaskord kübeke targemaks sain.

Kui olen kedagi kõrvalt kuulnud vestlemas teemal, kas  minna välisvahetusse või mitte, siis minu jaoks on mõistetamatu, mida seal veel kaaluda on. Meile on antud võimalus, selline võimalus, mida me ilmselt vääriliselt hinnata ei oska ja ei tasu ootama jääda, et see võimalus või mõni teine taoline teistkordselt sülle langeks. Go for it nüüd ja kohe, iga kogemus on kogemus, alati ei ole kõik roosiline, aga alati sa õpid ja kõige rohkem olukordades, kus sa varasemalt pole olnud. Küsi endalt aegajalt: „Millal ma viimati tegin midagi esimest korda?“ ja astu see pisike samm mugavast kodusest tsoonist välja, mine avasta, koge ja naudi! Ma ei ole veel kohanud vanema põlvkonna inimest, kes EI ütleks: „Oleks meil tol ajal sellised võimalused olnud…“ – järelikult peame meie need realiseerima, et mitte jõuda ühel hetkel punkti lausudes: „Näed, oli võimalus, aga ei läinud…“. NB! Curriculum Vitae, milles on väliskogemus, tõuseb justkui maagiliselt sadade teiste „kohalike“ CV-de seas 100% tõenäosusega eelistusse.

Autor: Eliise Hoogand, Tartu Tervishoiu kõrgkooli õe põhiõppes õppija