Metsamehed õpipoisiõppes

“Igas eas on mõnus õppida, see ongi elukestev õpe,” nii tõdes aastaid töötanud harvesteri operaator, kes lõppeval aastal õppis Luua metsanduskoolis õpipoisiõppes. Tegu oli ühe mehega kuueteistkümnest, kes kõik olid aastaid töötanud metsamasinatel. Kogemusi oli küllaga, kuid reeglina oli tegu iseõppijatega. Nii jõudsidki mehed tööandjate soovitusel või enda tahtmise järgi Luua metsanduskooli, et saada terviklik ülevaade metsamasina operaatori ametist. Et koolis käimine ja tööelu koos toimiksid, valitigi õpipoisiõpe ehk õpe, mis toimub põhiosas tööl, vahel aga käiakse koolis lisateadmisi omandamas.

Sel sügisel alustasid õpipoisid Luua metsanduskoolis juba teise grupina. Esimene grupp on lõpetanud ja seega sai kooli metsanduspraktikate koordinaator Meelis Kall teha ka kokkuvõtteid.

„Kuusteist esimest õpipoissi (10 harvesterioperaatorit ja 6 forvarderioperaatorit) tulid Luua metsanduskooli õppima tööandjate soovitusel – kas valiti ettevõttes välja, kes õppima tuleb või pakuti meestele võimalus tulla õppima. Esimeses grupis oli enam-vähem pooleks neid, keda suunati ja kes ise avaldasid soovi. Peamiseks sooviks oli võimalus anda meestele terviklik pilt masinaoperaatori erialast, eelkõige aga kogu metsanduslikust poolest. Enamasti meestel metsanduslikud teadmised puudusid, teadmised olid tulnud töö käigus. Ettevõtted tahtsidki masinameestele anda juurde peamiselt metsanduslikke aineid – metsanduse alused, metsakasvatus, ümarsortimendid – ning masina seadistamist ja diagnostikat – et masin oleks õieti seadistatud ja püsiks kauem töökorras. Lisaks see, et nad saaksid ka vastava hariduse – kutsetunnistus ja kooli lõputunnistus metsamasinate erialal,” rääkis Meelis kall

“Eks alguses oli meeste suhtumine õppetöösse erinev, kuid üldiselt õppisid kõik väga motiveeritult. Kodutööde ja iseseisvate töödega said kõik hakkama, keegi neid tegemata ei jätnud ja kui tõesti õigeks ajaks ei jõutud, siis anti sellest juba ette teada. Selles mõttes oli väga hea grupp, suhteliselt ühtlase ja hea tasemega ning mehed olid sõnapidajad ja kohusetundlikud. Loomulikult aitasid palju kaasa ka ettevõtted, kes toetasid igati õppetööl käimist töö korraldamisega, mõnel juhul tasuti ka majutuse ja söögi eest. Ettevõtted olid huvitatud, et nende töötajatel läheks ka koolist hästi ja nad saaksid selle kindlasti lõpetatud,“ lisas Kall.

Esimesed õpipoisid Luua metsanduskoolis tulid sisuliselt kahest suurest ettevõttest – Graanul Investi tütarfirmadest ja koostööpartnerite juurest ning Stora Enso Eestist. Suuremal osal õppuritest oli töökogemust üle viie aasta, mõnel ka üle kümne aasta. Kõik mehed olid töötanud oma tööandja juures juba aastaid, nende tööga oldi rahul ja mehed said masinatega hakkama. Samas aga oli iseõppijatele tüüpiliselt ka mõningaid puudujääke teadmistes – näiteks masina arvuti ja masina enda seadistamine, masina diagnostika ja remont (lihtsamate vigade diagnoosimine ja nende parandamine või ennetamine) ning masina mõnede spetsiifilisemate probleemide lahendamine. Kall lisas, et paljud küsimused said vastused ühistes aruteludes, kus mehed jagasid oma kogemusi erinevate olukordade lahendamisest.

Kursuse lõpus antud tagasiside oli Meelis Kalli sõnul väga positiivne. „Kui alguses arvati, et tullakse lihtsalt istuma ja midagi tegema ei pea, siis pärast esimesi sesse ja kodutöid olid mehed natuke kurvad. Aga mida aeg edasi, seda rohkem nad mõistsid, et kodutööd polegi nii keerulised, vaid võtavad lihtsalt natuke aega. Aru saadi ka sellest, et tundides saab kaasa rääkida ja arutleda ning selle kaudu õppida. Tagasisidena anti teada, et mehed oleks soovinud isegi rohkem metsanduslike ainetunde, et metsakasvatust ja metsanduse aluseid jäi isegi natuke väheks. Lisaks võiksid olla masinaga seotud tunnid suuresti ettevõtetes kohapeal.“

Kall lisas, et kool sai tuleviku tarvis mitmeid väärtuslikke mõtteid. Edaspidi peaks suurendama metsanduse (metsanduse alused ja metsakasvatus) tundide mahtu, lisama juurde arvutiõpetuse (üleüldine arvuti tundmine oli tagasihoidlik, eriti vanemate meeste puhul) ja rohkem peaks olema erialaseid tunde ettevõtetes. Neid mõtteid rakendab Luua metsanduskool juba ellu, sest sel sügisel alustas juba uus metsamasinate õpipoisiõppe grupp – seekord üle kahekümne mehe.

Mõned mõtted kursusel osalenud meeste tagasisidelehtedelt:

Alustuseks, õppe poolelt jäi minu jaoks väheks metsanduslikku poolt. Oleks võinud olla rohkem kasvukohatüüpide, puuliikide, raiete kui ka puistute pool. Kõike tunde võinuks olla 3 – 4 korda enam ning erinevate puistutel käimine ja juurde rohkem juttu.

Esmaabi. Just sellise sisuga õppeaine võiks koos praktilise õppega olla töökohapõhise õppe õppekavas. Alati võib metsas juhtuda midagi ja alati pole abi kiiresti saada, seega esmased asjad, mida iga inimene une pealt peaks teada ja osata võiks, peaks meelde tuletama ka selle eriala õppekavas.

Kooli poolt õppe planeerimine on mõistlik ning paindlik, piisavalt vastutulelik tööl käiva inimese jaoks.

Õppetöö aasta möödus arvatust kiiremini, oli huvitav. Tore vaheldus tööle, sai praktiseerida uusi asju.

Otseselt ei teeks teistmoodi midagi, sest õppisin ikkagi väga palju juurde ja ei kaotanud selle õppimisega mitte midagi. Talletasin väga palju uusi tarkusi. Praktikas ei olnud midagi keerulist, kuna olen eelnevalt seda tööd teinud üle kuue aasta. Olen väga rahul, et asusin õppima Luua Metsanduskooli. Väga abivalmis koolipere, toredad õpetajad ja väga tasemel ühiselamu. Kindlasti soovitan antud kooli ka oma tuttavatele, sõpradele ja töökaaslastele.

Oleks võinud arvestada, et õppima tulevad inimesed, kes teevad seda tööd igapäevaselt. Seega oleks võinud mõned tunnid olla ka märtsis, sest siis on metsas pinnased pehmed ja tööd teha ei saa. Samas nüüd leian, et antud õpe on tulnud ikkagi kasuks. Sain väga palju uut teada, mida saan kasutada oma igapäevatöös. Lõppkokkuvõttes olen rahul, et selle kursusega liitusin ja nüüd lõpusirgel olen. Kõik õpitu tuli ainult kasuks ja sain palju targemaks metsanduse valdkonnas.

Olen väga rahul, et võtsin osa antud kursusest, muidugi siis olen veel rahulolevam, kui saan kutsetunnistuse.