Tööandjad ja Koda nõuavad panditulumaksu kohta rahandusministrilt aru

Eesti Tööandjate Keskliit saatis koos Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga rahandusminister Sven Sesterile kirja, kus tunneme muret panditulumaksu kehtestamise plaani üle ja küsime, milliseid alternative on ministeerium kaalunud ja milliseid analüüse teinud enne niivõrd jõulise meetme rakendamise kavvavõtmist. Valitsus kavandab tulumaksumuudatust, millega kavatseb maksustada emaettevõtjale või sõsarettevõtjatele antud laene, kui need ületavad ettevõttesse tehtud sissemakseid ja laenude summat – ehk siis on tehtud kasumi arvel. 

19. jaanuaril andis valitsus rahandusministrile ülesande koostada tulumaksuseaduse muutmiseks eelnõu, millega muuhulgas kehtestataks panditulumaks teatud kontsernisisestele laenudele ja mis on plaanis jõustada 1. jaanuarist 2018. Tööandjad ja Koda tunnustavad valitsuskoalitsiooni püüdlust takistada ettevõtete kasumi varjatud väljaviimist Eestist, kuid valitsuses arutatud muudatusettepanek on tekitanud ettevõtjates palju küsimusi. Kuna meie teada ei ole eelnõule plaanis koostada väljatöötamiskavatsust ega mõjuanalüüsi, palume ministeeriumil vastata järgmistele küsimustele:

  1. Milliseid ettevõtlusvabadust vähempiiravaid alternatiive rahandusministeerium panditulumaksu kehtestamise kõrval veel kaalus? Osundame, et valitsuse tegevusprogrammis ei ole nn panditulumaksu kehtestamises kokku lepitud.
  2. Kui palju Teie hinnangul on maksu- ja tolliamet ning kohtud viimase 10 aasta jooksul kasutanud maksukorralduse seaduses §84 ning tulumaksuseaduses §50 sätestatud võimalusi näilise tehingu majandusliku sisu järgi ümberkvalifitseerimiseks? Kui palju on neid püütud rakendada kõnealustes olukordades?
  3. Mil määral on maksu- ja tolliamet näilise tehingu maksustamisel arvestanud täiustunud kohtupraktikat (nt RKL 3-3-1-22-07 jt) kontsernisiseste laenude ning kasumijaotuse eristamisel?
  4. Miks tänane regulatsioon ei võimalda selle probleemiga efektiivselt tegeleda?
  5. Kas praegusel kujul kavandatav panditulumaks rakenduks tingimusel, et garantii või laenu (mistahes krediteerimise) suurus ületaks aktsiakapitali ja sissevõetud laenude summat, ka Eestisisestele kontsernidele olukorras, kus nt:
    a. Selleks, et vastloodud tütaräriühing saaks sõlmida mahukaid tarnelepinguid ja alustada Eestis tegevust, suurendatakse tema krediidivõimekust teise samasse kontserni kuuluva tütaräriühingu antud garantiiga või
    b. Tütaräriühing annab laenu emaäriühingule, kes nt ootamatust turutõrkest, maailmaturuhindade langusest või ebaõnnestunud investeeringust tingituna on viidud nii suurde arvestuslikku kahjumisse, et välja tuleks kuulutada pankrot?
    c. Tütarühing müüb kaupu või teenuseid samasse kontserni kuuluvale tütarühingule, kuid kokkulepitud 60 päevast maksetähtaeg ületatakse (üks tütarettevõte krediteerib teist tütarettevõtet)?
  6. Kui suur on mõjutatud ettevõtete hulk ja milline oleks prognoositav mõju nende tegevusele?
  7. Kui suur summa ettevõtete kasumist on üldse laenudena Eestist välja viidud ja kui suure osa sellest moodustavad juhtumid, mida võib pidada varjatud kasumijaotuseks?
  8. Millest lähtuvalt on leitud, et maksukohustuse tekkimine on seotud kaheaastase perioodiga?
  9. Kui suureks hindate, et kujuneb nö panditud likviidsete vahendite summa seoses Eestis asuvate ettevõtete vahelistele tehingutele panditulumaksu rakendamisega?
  10. Millest lähtuvalt olete leidnud, et panditulumaksu rakendumise korral riigile nö pandiks tasutava raha eest ei pea riik ettevõtjale intressi tasuma? Kas olete hinnanud sellise olukorra õiguslikkust juhtudel, kui pant ei realiseeru (laen makstakse tagasi vähem kui kahe aasta jooksul)?