Tööandjate valmisolek erivajadustega inimesi värvata on üks töövõimereformi võtmeküsimusi

Tööandjad võtavad inimesi tööle eeskätt lähtudes vabast töökohast ja sellel vajalikest oskustest ja kogemustest. Kui need on olemas, ollakse enamasti valmis arvestama ka töötaja erivajadustega ja vajadusel töökohta sobivaks kohandama. Seetõttu tuleb töövõimereformi käigus pöörata tähelepanu vähenenud töövõimega inimeste täiend- ja ümberõppele, kommenteeris Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar Riigikontrolli auditit töövõimereformi kohta. Auditis märgitakse, et töövõimereformi lõplik õnnestumine sõltub suuresti sellest, kas tööandjad palkavad töövõimekaoga inimesi.

“Alati saab pakkuda rohkem toetusi ja soodustusi, ent põhiküsimuseks tööandja vaates on ikka see, kas tal on olemas töökoht, mida pakkuda, ja kas vähenenud töövõimega inimesel on olemas oskused, mida sellel töökohal on vaja. Ja mis peamine – ka tahe töötada peab olema,” kommenteeris Tamsar. “Mitmed tööandjad võtavad teadlikult tööle vähenenud töövõimega inimesi, nähes selles oma ühiskondlikku vastutust, ent lõppude lõpuks on oluline, et töö tehtud saaks. Seega suures plaanis ei huvita ettevõtjaid tegelikult, kas tegemist on noorte või vanade, puuetega või puueteta inimesega, vaid tähtis on see, et ettevõttel oleks võtta talle vajalike oskuste ja pädevusega tööjõudu. Kui need oskused ja pädevused on olemas ja saadaval, siis ettevõtjad üldiselt ei näe probleemi ka muudest takistustest ülesaamisel (värbamisel, töölhoidmisel) ja on valmis töötaja hoidmise nimel pingutama ja investeeringuid tegema. Seepärast tuleb meie hinnangul töövõimereformi käigus eriti palju tähelepanu pöörata erivajadustega inimeste koolitamisele ja ümberõppele.”

Oma rolli mängivad kindlasti teadmatusest tulenevad hirmud ja eelarvamused nii juhtkonna kui ka kollektiivi poolt – erivajadustega inimestest teatakse vähe ja spetsiaalselt seda infot pigem otsima ei minda. See võib olla ka üks põhjusi, miks vähenenud töövõimega inimesi palkavaid tööandjaid on vähe. Tööandjate teadlikkus vajab kindlasti tegelemist ja siin on oma panust andmas ka Tööandjate Keskliit, näiteks korraldame tänavu kevadel koostöös Praxise ja Ametiühingute Keskliiduga tööandjatele seminaride sarja töötingimuste kohandamisest vähenenud töövõimega inimestele.

Tamsare sõnul on Eesti Tööandjate Keskliidu jaoks üks murekohti ka reformi jätkusuutlikkus – see viiakse ellu, kasutades ELi struktuurifondide vahendeid. Aga vajadus ressursside järele ei kao ka pärast reformi käivitamist.

Riigikontroll avaldas 15. veebruaril 2017 töövõimreformi kohta auditi, kus tõdes, et riik on töövõime toetamise süsteemi rakendamiseks valmis osaliselt – välja on arendatud võimekus hinnata töövõimet, osutada töövõimekaoga inimestele teenuseid ning pakkuda abivahendeid. Töövõimereformi lõplik õnnestumine sõltub aga sellest, kas tööandjad palkavad töövõimekaoga inimesi ning kas suudetakse töövõimekao teket ennetada, sh vähendada üha kasvavat tööõnnetuste hulka. 

Riigikontroll kirjutab auditis, et tööandjate valmisolek töövõimekaoga inimesi palgata on väike. Auditist selgus, et tööandjate valmisolek selleks on osaline: töövõimekaoga inimesi oli valmis tööle võtma 31% tööandjatest. Selleks ei näinud võimalust 44% ning ülejäänud tööandjad ei osanud seisukohta võtta. Tööandjate esindajate sõnul on esimene takistus see, et töövõimekaoga inimeste oskused ja kvalifikatsioon ei vasta vajadustele. Lisaks kuuluvad praegu mittetöötavate töövõimetuspensionäride hulka pigem inimesed, kellel on ulatuslikum töövõimekadu, keerulisem diagnoos (nt psüühikahäire) ning puudub tööharjumus. Seega on nende ettevalmistamine tööle minekuks keerukam ja pikaajalisem. Samuti tuleb nende inimeste puhul töökeskkonda tõenäoliselt enam kohandada. Ka sotsiaalministeerium on möönnud, et üheks olulisemaks riskiks töövõimereformi õnnestumisel on tööandjate vähene valmisolek senisest suuremal määral võtta tööle vähenenud töövõimega inimesi.